Tänu heinaveo üritusele oli ka minul võimalik esimest korda Aksit külastada ja sinna sõites said selgemaks nii saare ajalugu kui ka praegused võimalused. Sõitsin ilusal suvehommikul Aksile koos seitsme noormehe, ühe neiu ja 44 heinapalliga.

Meie esimene ülesanne oli heinapallide mahutamine väikesele praamile. Noormeeste poolt kostis seda tehes hüüdeid: “Kui muidu ei lähe, siis tuleb hoogu võtta!” või “Mis kinni ei jää, saab praamil kinni lükatud!” Tänu osavatele veeretajatele, kes on palle varasematelgi aastatel lükanud, said kõik pallid praamile umbes 40 minutiga. Enne merele minekut haris mind Aksi maalilise liiva- ja kiviklibuse ranna, soo jt loodusrikkuste teemal viimsilane Alar. Unikaalse loodusega Aksi on kunagi olnud paadiehitajate suurpere Aksbergide kodusaar, randlased hindasid nende purje- ja kalapaate kõrgelt.

Saarele jõudes selgus, et merevesi on alla kroonlinna 0,seetõttu tuli kivise rannani tekitada plankudest tee. Kui see valmis sai, selgus, et palle tuleb veeretada ka mäkke. Kõige olulisem roll oli kolmel naisel: tuua pallid kuivalt kaldale ja lükata poolde nõlva. Kuid Lemberite pere sõnul olid abilised tugevamad ja töökamad, kui nad aimata oskasid. Heinapalle veeretasime justkui viies etapis: paadist maha, poolde kiviklibunõlva, murualale, maja lähedusse ja lõpuks heinaküüni, kus tugevamad mehed need virna sättisid.

Mikk, kes on palle lükkamas käinud juba kuus aastat, leidis, et tänavused pallid on eriti mugavad ja paraja suurusega, neid on lihtne liigutada.

Kuigi keskpäevaks oli saarel sooja juba üle 26 kraadi, edenes töö lustiga ja hakati pakkuma, millal 44. pall küüni jõuab. Lõpuks selgus, et esimese palli jõudmisest Aksi pinnale kulus viimase palli küüni lükkamiseni 2 tundi ja 22 minutit.

Talgupäev lõppes lõbusa kokkuvõttega ja kui võimalik, siis üritan palle veeretama minna ka järgmisel suvel.

Põnevaid fakte Aksist

1790–1953 oli saarel alaline asustus. Viimased elanikud pidid lahkuma NSVL-i piirivalve sunniga. Paljud olid põgenenud juba1944.

Aksilasi tunti ka Rootsis heade paadimeistritena.

Ööl vastu 25. augustit 1941 ujus saarele alasti mees, kes põgenes laevalt Eestirand pommitamise eest.

1986. aastal rajati saare lõunaotsale tulepaak.

2006. aastast on saarel veised ning 2010. aastast lambad.