Albu ja Ahula lapsed tegid kuuldemängu
Lugesime kuuldemängukonkursi jaoks linti oma legendi „Kivihaldjad ei luba kivi lõhkuda“.
Miks lasteaias? Tahtsime teha natuke teistmoodi. „Türil on rohkem tehnikat käepärast, aga neist toredatest taustahäältest oleksime siis ilma jäänud,“ uskus ka onu Juhan. Muuseumis käime ka kindlasti. Väike eelkoolitus tuli ainult kasuks. Saime teada, et kuuldemängu tegemine on päris keeruline. Raske on paigal püsida nii, et
ei süga, kui sügeleb,
ei haiguta, kui haigutus peale tuleb,
ei krõbista lukuga, kui palav hakkab,
ei sosista sõbrale: "Sina pead nüüd ütlema..."
Õnnela oli rolli sisseelamiseks haldjakleidi selga pannud. Kevin ja Mehis võtsid end paariks tunniks lumelaualaagrist vabaks. Viivika käis eelmisel päeval hambaarsti juures naeratust avardamas...
Õpetajaid poleks ürituse juurde vaja olnudki (peale nende, kes filmisid või pilte tegid). Tekst oli peas ja järjekord selge. Ainult mõned uued asjad tuli meelde jätta:
*et kui rääkimise ajal mikrofoni poole kummarduda, läheb hääl imelikuks,
*et koos öeldavate tekstide ajal peab vaiksemalt kõnelema,
*et kui jalaga vastu mikrofonistatiivi minna, jääb lindile kole mütsatus.
Kõige keerulisem oli loo lõppu aastaarvu ütlemine.
Natuke kannatust ja siis saame päris oma kuuldemänguga plaadi.
Lindistamine toimus aastal tuhat... kaks... üksteist.
__________________________________________
Ahula lasteaed-algkool osales Järvamaa rahvapärimuslikel legendidel põhinevate kuuldepiltide-lühikuuldemängude konkursil. 9. märtsil salvestas 4. ja 3. klass Eesti Ringhäälingumuuseumis oma kuuldemängu "Ahula mõisnik ehitab rehte".
Kohendasime mängimiseks teksti legendikogumikust „Arad veed ja salateed“. Kodust lugemisproovi jõudsime teha kahel päeval –täpselt sedajagu, et tekst tuttav ja õhin alles. Esmalt tuli end lihtsalt tühjaks naerda, sest paar-kolm alguselugemist sumbus rõkatustesse niipea, kui Timofei kanahäält tegi. Siis veel öökullid, nahkhiired, oiged, kiljed, kisa...
Seda asjalikumalt askeldasime Türil. Muuseumidirektor Juhan Sihver ergutas, julgustas ja aitas loo linti.
Meil olid oma müürikivid kaasas, kasutamiseks pakuti lahkelt stuudio heina, kruusa ja ehituspalke. Kui töö tehtud, aitas muuseumi põnevamaid paiku üles leida Tatjana Junolainen.
Kuidas läks? Onu Juhan peab nüüd mõnda aega kõrvu ravima, sest ega me alguses hästi ette kujutanud, kui kõvasti tüdrukud kiljuda võivad. Kiideti tornikella kumedust. Enda hääle kuulamine ajas mõnegi kohmetuma, kuigi häbenemiseks polnud mingit põhjust. Kõik olid vapustavalt tublid. Isegi õpetajad.
Koduteel pulbitsesid vaimustusest vaguramadki lapsed. Lahe päev oli, eks ju?
Konkursile laekus 14 stsenaariumi, neist pooled Albu vallast.
