Alates 1995. aastast, kui omaaegne Mõdriku Ühistu põllumajandusreformi järel lagunes, on Aleksandr, keda rahvas kutsub Sassiks, tegev Vetiku ST OÜ-s, kus ta paar aastat hiljem juhtohjad enda kätte võttis.

Piimafarm on tema juhtimisega kasvanud üheks tublimaks põllumajandustootjaks Lääne-Virumaal. 2006. aastal tunnustati Vetiku ST-d Eesti Ettevõtja tänukirjaga, kontori seinal ripub mitmeid au- ja tänukirju maakonnast ja Vinni vallavalitsusest.

Vetiku farm on pälvinud jõudluskontrollikeskuse tunnustuse - näituskonkursil Viss 2005 võitja, täiskasvanud lehm Mammi oli just Vetiku laudast. „Viimastel aastatel ei ole meie farmist loomi „vissi-missi" konkursile saadetud," lisab Aleksandr, mis ei tähenda, et laudas kenadest vissidest puudu oleks.

Aleksandrit ennast on väga raske tabada. Tema pole mees, kes kontorilaua tagant ettevõtet juhib. Intervjuud kokkulepitud ajal teha ei õnnestugi, sest ta on tegevuses vilja koristusega ja masinate remonditöödega. Ta on mees, kes teab ja tunneb masinaid, aitab töömehi jõu ja nõuga. „No ja kus ta siis kohe telefonile vastata saabki, kui käed tavotised või parajasti mõni mutter-polt otsimist vajab," räägib raamatupidaja Elle Tammjärv.

Varem, kui Vetiku ST hallata olid ka Vetiku küla kanalisatsiooni- ja veetrassid, siis pöördusid külainimesed oma veemurede ja arvete tasumisega meie ettevõtte poole. Ikka oli Sass see, kes läks ja tegi korda või korraldas, et asi tehtud saaks.

Nii mõnigi tema mobiil on nende torutööde juures kanalisatsiooniauku jäänudki. Ja ega Sass niisama puhata oskagi. Kui ta puhata tahab, siis läheb kalale.

Ootevalmis paat ootab kodu akna all. Varasematel aastatel on olnud piimakarjakasvatuses päevakorral lüpsilehmade arvu vähenemine, kuna piimatootmise majanduslik taust ei ole soosinud lüpsilehmade pidamist. Nüüd on olukord vastupidine. „Eestis on võetud suund lüpsilehmade arvu tõstmisele, st lüpsikarja taastootmise võimekuse parandamist, maakeeli öeldes rohkem vasikaid," räägib Aleksandr.

Teisalt, Eestis toodetakse piima rohkem kui kohapeal tarbitakse, mistõttu enam kui pool toodetust peab minema eksporti. Ja siin ollakse väga sõltuvad eksporditurgudest. Aina võime ju lugeda ja kuulda kasvavast maailma rahvastikust, koos sellega ka kasvavast piimatarbijate arvust, küsimus on, kas nemad ka meie piima tahavad. Vetiku ST kuulub 1995. aastast koos paarikümne teise maakonna toorpiimatootjaga Rakvere Piimaühistusse, kes realiseerib piima EPIKO TÜ kaudu. Vetiku farmis toodetud piim tarnitakse hetkel Eestist välja, Leetu. Nii ongi oluline põllumehele iga lisasent, sest pangalaen sunnib pingutama.

Vetiku ST üks tugevamaid külgi on noorkarjakasvatus, kus kasvatatakse oma noorkarjast lüpsilehmad ise. Nii saab ettevõte kohe algusest peale jälgida loomade põlvnemist jt jõudluskontrollinäitajaid. "Augusti algul oli karjas 700 veist, neist üle 300 lüpsilehma," räägib juht.

2007. aasta novembris valmis Vetikus Rakvere tee ääres suur moodne 400-kohaline lüpsilaut. Uus lüpsilaut parandas uudse tehnoloogia kasutuselevõtu järel lüpsjate töötingimusi, samuti on vabapidamisega külmlaut aidanud suurendada tootlikkust, toota kvaliteetsemat piima ning kasvatanud väljalüpsi. Karja rekordlehmad lüpsavad aastas 9000 - 10 000 kg piima. Jõudluskontrollikeskuse andmetel oli eelmisel aastal Eestis keskmine piimatoodang oli 8059 kg.

See ettevõtmine oli farmil ka üks väheseid kohti, kus lauda ehituseks investeeringutoetuse taotluse koostamisel tuli kasutada nõustaja abi. Vajalikud toimingud pindalatoetuste taotlemiseks teeb Aleksandr ise - põldude kaardistamine ja põllul kasvav põllukultuur on ju tema kõige paremini teada. Põllumaad on ettevõttel 700 hektarit.

Tänaseks on ettevõttel makstud seoses uue farmi ehitamisega farmija lüpsiseadmete soetamiseks võetud liising, kuid pikaajaline pangalaen lauda ehitamiseks vajab veel tagasimaksmist. „Ja ega muud põllutehnikat ei saa ka kohe omavahenditega välja osta, ikka panga toel ja finantseerimisega," selgitab Aleksandr.

Lauda avamine töötajaid juurde ei toonud, kuid andis palju paremad tingimused loomadele ja töötajatele. Vana laut ei vastanud kuidagi enam euronõuetele ja lumerohke talv langetas kahel farmil ka katuse sisse. Vana lüpsilauda katus parandati ära, kuid noorkarjalaut vajaks juba lammutamist. Et lammutustööd on kulukad, siis ootab see töö veel oma aega.

Läga on teema, mis erutab maal elavaid inimesi palju, eriti, kui tuleb taluda aegajalt lendu tõusvat kirbet haisu. Vetiku ST teeb koostööd Vinni biogaasijaamaga ja viib osa lägast sinna. Kui farmis on vedelsõnnik, siis on otstarbekas kasutada seda mineraalväetiste asemel. Vetikust transporditakse vedelsõnnik paakautoga põllule ja ja laotatakse vedelsõnniku- ehk lägalaoturitega otse mulda, et tekiks vähem haisu.

Seda aega, kus loomadel oli sügavallapanuks põhk ja turvas, enam tagasi ei tule. Ja põllumajanduspiirkonnas päris ilma laudalõhnadeta ka läbi ei saa. Eesti üks põllumajandusvaldkondi on olnud läbi aegade põllumajandus, piimatootmine. Asume piimatootmiseks soodsas kliimavööndis, oluline on, kuidas olla konkurentsivõimeline. Konkurentsis saab püsida ajaga kaasaminek.

Juunikuus lisandus töökasse kollektiivi noor maaülikooli haridusega veterinaar Kärt Mäe. Noored tulevad ja toovad kaasa uut mõtlemist.

"Meie töötajatest on enamus Vinni vallast, kuid tööle käiakse ka Ulvist, Sõmerult, Rakverest ja mujalt," ütleb Aleksandr. Praegu otsib firma farmijuhatajat.

"Meil on küll väga tugev juht farmis, kuid igal inimesel on soov ja ambitsioonid, et jätkuvalt areneda antud valdkonnas ja olla avatud uutele väljakutsetele. Kindlasti ootame oma kollektiivi zootehnilise haridusega ja ka arvutioskusega inimest. Oleme soetanud mitu korterit, et kaugemalt tulnud töösoovijale oleks pakkuda lisaks tööle ka elamiskoht."

Uute lüpsjate puhul pole eelnev töötegemise kogemus väga vajalik. Kergem on inimest kohapeal kohe õigesti välja õpetada kui teda ümber õpetada. "Palgapäeval mõtleme, et töötajaid on palju, kuid kui tööd hakkad tegema, siis vaat', et tuleb töökätest puudus. Siiski on Vetiku ST personal olnud küllaltki püsiv.

Päris hõisata ei saa kunagi, maatöö pole kerge. Aga raskused on selleks, et neid ületada, teelt kõrvaldada. Seda on rahuliku meele ja moega Aleksandr ka suutnud.

Siinkirjutaja hea kolleeg, aastaid põllumehe leiba söönud Anu Are on öelnud kuldsed sõnad: au ja kiitus kõikidele põllumajandusettevõtjatele, kes on üle elanud põllumajanduse madalseisud ja suutnud seda sektorit elus hoida ja edendada. Aleksandr Virolainen on üks neist.