Alevikusüdame sotsrealism: Semud pargipingil aitavad masendusest jagu saada
Neid mehi-naisi võib kohata ilmselt nii Pariisis kui Pärnus, Laagri alevikki pole miski erand. Kultuurimaja- ja poetagune, jõeäärne pargipink ja bussipeatus - need on kohad, kus liiguvad inimesed, kellele üldisel tasandil kokkulepitud „normaalne" eluviis võõraks on jäänud. See pilt ei ole just nii rõõmustav, kui igasugu elukvaliteeti hindavad raportid meile deklameerima kipuvad.
Aga ega need pargipinkidel päeva mööda saatvad kodanikud neid raporteid loe, nende jaoks on see ainuvõimalik ja aktsepteeritav olemise vorm. Aga ka neil on oma mõtted, oma valutamised, oma väiksed rõõmud. Ja ilmselt ka koht päikese all, sest inimesel peaks olema ju õigus elada, just nii nagu paremaks peab.
Ühel augustikuu keskpäeval proovis toimetaja Laagris jõeäärsel alleel pingil istuva kolmikuga jutule saada. Seltskond oli sõbralik ja suhtlemisaldis, pakkus pingialusest kilekotist õuna ja limonaadipudelist lonksu. Neil kõigil on kodukatus olemas, aga elu võiks nende hinnangul parem olla ja raha ning toetust rohkem. Ja semud alevi peal aitavad üksindustundest ja masendusest jagu saada ning elu võetakse päev korraga.
Urve esindab pingiseltskonna õrnemat poolt. Vanust 54 ja staatus - invaliidsuspensionär. Kuus aastat tagasi kukkus ta kirsipuu otsast alla ja nüüd ei luba tervis igat tööd vastu võtta. Hooajati-ajuti naine ikka teenistusotsi leiab. Kui praegu haiguslehel ei oleks, käiks Sagros rabarbereid korjamas või kaalikaid puhastamas. Aga palk olla nii niru.
Üldse on Urve elu osas üsna rahulolematu. Riik ja vald peaks ikka rohkem inimest aitama. Naine on ju pikaaegne Laagri elanik. Urve on näiteks pahane, et kui tema valla sotsiaalosakonda jõudis, oli toiduabi juba jagatud. Möönab küll, et jäi minekuga hilja peale, kuujagu päevi oli juba leheteate lugemistest möödas. „Pakkusid mulle riisi. Kõik muu oli otsas. Riisi! Mis ma sellega tegema peaksin? Ei võtnud," teatab Urve.
Urvel on koeranähvits seltsiks, omakseid tal peaaegu polegi. Ema surnud, mees surnud, õde-vennad ka. „Üksindus ongi kõige hullem. Igasugu mõtted tulevad peale. Enesetapu pealegi olen mõelnud. Rongi alla hüppamisest. Ah, ei taha sellest rääkidagi," rehmab naine lootusetult käega.
Nii ta panebki hommikuti ikka äratuskella helisema ja tuleb aleviku peale sõprade seltsi, sest suhtlemine aitab, viib pahad mõtted minema. Räägitakse elust, üksteise muredele elatakse kaasa. Vahel vaadatakse möödaminevaid inimesi, et vot sellel on uhke kübar või sellel täna paha tuju. Vahel astub Urve pühapäeviti kultuurimajas toimuvatelt palvetundidelt läbi. Ei, Jumalasse Urve tegelikult ei usu, aga hea on käia ja kuulata, räägitakse ilmaasju.
Urve usub, et nende punt küll ei tohiks möödakäijates pahameelt tekitada. „Kus me peaksime siis olema? Milleks need pingid siis siin? Me ju ei sega kedagi, ei räuska ega ropenda laste kuuldes. Siin muidugi käib teistsugust kaadrit ka," möönab naine.
Õhtuti vaatab Urve hea meelega telekat, põhiliselt huvitab teda, kes kellega käib ja on. Urvele meeldib see armastuse värk. Raamatuid naine suurt ei hinda, küll aga ajakirju. „Lõpetasin Keila kooli ühe neljaga, neid raamatuid sai loetud küll, sai siiber," tunnistab Urve. Aga uudiseid vaatab ta huviga, ei maksa arvata, et need n-ö elust heitunud poliitika kohta arvamust ei omaks. „President olgu ikka eestlane, mitte Ameerikast toodud," põrutab Urve. Veel meenub talle Savisaar, kes noortele tüdrukutele raha taskud täis annab ja maailma rändama saadab. „Mulle võiks ka keegi raha anda," unistab naine. Kuigi tunnistab samas, et kui talle korra 50 eurot tasku pistetaks, see teda õnnelikumaks ei teeks. Õnnelik on Urve hoopis akordioni mängides. Tal on kodus Weltmeister ja selle võtab ta vahel välja ja mängib. „See lugu, „Kitarre käes ja mantel üle õla", vot see on kohe eriti armas mulle," heldib naine.
Kunagi töötas Urve trammijuhina. Ja siis Kommunaaris. Miks ta siis enam trammi ei juhi? „Aga kuidas ma peaksin seda tegema, kuidas ma linna saan? Hakkan öösel kell kolm jalgsi minema või?" ei saa Urve küsimusest aru.
Üks päev korraga, on tema moto, mingeid plaane-stsenaariume tal eluks pole. Kuigi üürivõlg koguneb ja poest ei saa enam 10 euro eest suurt midagi. Peaasi on, et ei tohi päris üksi jääda.
Eduard on pingipundi vaikseim liige. Selgub, et tema on Laagri kandis ainult käimas, elab tegelikult Nõmmel. On juba kenasti oma 65 eluaastaga penisoni peal. Laagris käib ühel vanal sõbral abiks. Tollel oli insult ja oma pere ei tahtnud väetiks jäänud mehest midagi kuulda. Nüüd sai sõber siia sotsialpinna ja Eduard aitab tal toimetada - käib poes ja liigutab mööblit, koos jalutatakse ka aleviku peal. Eduard on kirglik seenelkäija. Isegi hüüdnimeks on tal Puravik. Seda, kas see seene korjamise huvist tulnud on või sellest, et mehe kaubamärgiks on seenekübara moega peakate, ei mäleta enam keegi. Omal ajal oli mees Estoplastis poleerija, aga nüüd on õnneks riigipajuki peal. Tööle Eduard ei kipu.
Erkki näeb oma vanusest paarkümmend aastat vanem välja - nii selline kohe-kohe pensioniikka jõudev mees. Tegelikult on ta 44. Elu on teda kõvasti räsinud. Erkki on seltskonna humorist, viskab otsekohest ilustamata nalja, sõnu väga ei vali ja istuda tema kõrval pikalt ei kannata. „No eks natuke on lõhnad juures muidugi," möönab ta ise ka. Ilusa ilmaga näeb teda ikka jõe ääres liikumas, sest mis seal majaski nelja seina vahel passida. „Siin jõe ääres on kogu aeg käidud ja istutud. Uued pingid on head, vanad kippusid üle toolileeni ümber kukkuma. Keda me siin segame? Me ei lõuga ega tee lollusi," ei saa Erkki aru, kuigi möönab, et ega see noorte emade ja laste hirm selliste karuste kampade ees päris asjatu ei ole. Ennast ja oma semusid peab mees rahumeelseiks, aga vot öö hakul kogunevat jõe äärde jõmisevad pundid, juuakse ja vahel läheb löömakski. Venelasi olla ses seltskonnas palju. „Ei teagi, kes nad on, kust tulevad," viitab Erkki asjaolule, et osad eluheidikud on ka võõrleegionärid, mitte kohalikud.
Tööd tal statsionaarselt ei ole, kuigi tuleval nädalal on plaan minna kasvuhooneid maha võtma. Juhutöid mehe sõnul siiski leiab, kui vaja. Leiva- ja õlleraha teenib ikka välja. Õlu Erkkile maitseb, eriti see kangem 7-protsendiline. Ta tunnistab, et ega see pargipingil õlle libistamine muidugi õige asi ei ole. „Aga vesi mulle ei maitse. Ja ütle, kus siis seda napsu ei võeta," küsib mees retooriliselt. Õlletamine on kogu tema sport, et kõigepealt kahe-liitrine üle rinna, siis orienteerumine ja mälumäng. Selle kirjelduse peale on mees ka silmnähtavalt rahulolev.
Napsutama ajavat jamad, mis mehe elus pidevalt toimuvad. „Emaga on praegu halvasti," tuleb Erkki pilku abitu helk. Erkki ema oli kaks nädalat koomas ja nüüd on sellises seisus, et enam jalgu alla ei võta, viiakse ära Kundasse hooldekodusse. Lapsi on Erkkil kaks, poeg ja tütar. Tütar on invaliid, lapsepõlvest saadud seljatrauma lõi teismelisena välja. Mitte, et Erkki sellest täna midagi teaks, oma lastega ta ei suhtle. Kunagi töötas mees maalrina, aga enam ei viitsi. Peab end hoopis kunstnikuhingeks. Et kui oleks värvi, küll siis maaliks. Loodust ja nii. Inimesi mitte. Vot maalimine on asi, mille järele Erkki igatseb. Seda tunnet, mis tekib pintsel käes ja paber ees. „Erkki on jah natuke tööpõlgur. Tahab ainult joonistada. Aga vot kaineks ei taha hästi saada," iseloomustab Urve sõpra.
Ka Erkki on tihe seenelkäija, mitte et ta seeni nii väga armastaks, aga teda võlub just see hasart, mis tekib, et kas saab korvi täis või mitte. Tõmmuriisika kohad olla siinsamas raudtee ääres.
Erkki on ka värske lemmikloomaomanik. Tulnud üks pisike nässakas maja juurde ja ära ei läinud. „Ilmselt ikka välja visatud kusagilt," arvab Erkki, kel ei jätkunud julmust koerakest ilma peale jätta. Nii nad siis liiguvadki koos mööda alevikku. Erkki ees ja nässakas truult kannul.
Kokkupuude alevikusüdame sotsrealismiga jätab kuidagi kriipiva tunde. Ühelt poolt keeldub mõistus aru saamast, et miks need inimesed ei taha teha ühtegi liigutust, et oma eluteed õige(ma)ks seada. Teiselt poolt ei jäänud ka sugugi muljet, et nad võrreldes „normaalsete inimestega" kuidagi õnnetumad oleksid. Nad on küll jah ükskõiksed kokkulepitud standardite suhtes, distantseerunud kehtestatud mängureeglitest, on ehk räsitumad, kasimatumad ja sihitumad, aga ka nemad on osa ühiskonnast. On olnud ajast aega.
