Algus ja Lõpp
Meile öeldi, et see sõit võib kesta kuni viis tundi ja seepärast anti meile natuke juua ja süüa kaasa.
Oo, ma loodan, et mu taskulambi patareid vastu peavad. Oleksin ikka pidanud selle kaupmehe käest igaks juhuks ka tagavarad varastama, kes teab, kui kaua need, mis siin sees on, vastu peavad. Juba tundub, et valgus läheb natuke nõrgemaks, aga see on arvatavasti minu kujutlusvõime. Ma ei tohi lasta sellel võimust võtta, muidu lähen veel hulluks ja kes siis mu naise ja nelja lapse järele vaatab. Nad on niigi murest murtud: meie vanim poeg suri ja siis veel see, et me oma kodu jätma peame! See on ikka tõeline ülekohus.
Ma kuulen nuuksumist - see on mu noorim tütar Afet Ahu. Ta on tõesti oma nime väärt, sest ta on ilusaim beebi, keda ma oma elu sees näinud olen. Eriti ilusad on ta silmad. Kui kahju, et ta ei saa üles kasvada maal, kus ta sündinud on ja kus ta oleks täieväärtuslik kodanik, vaid peab hakkama saama keskkonnas, kus ta jääb alatiseks teisejärguliseks kodanikuks. Aga äkki suudab tema sellest lahti murda ja ikkagi omas elus midagi ära teha, kunagi ei või teada. Äkki saame me talle kuidagi mõne Euroopa Liidu riigi kodakondsuse, saadame ta kooli. Kui ta veel kuhugi ülikooli saaks, siis oleks ta meie suguvõsas arvatavasti esimene tõeliselt haritud inimene mitme generatsiooni jooksul. Kui mina noor olin, pidin oma isa poe juures aitama ja ma ei saanud rohkem koolis käia kui kolm ja pool kuud ja ega ma sellegi aja jooksul midagi muud eriti ei õppinud kui seda, mida ma juba teadsin.
Vanaisa juures farmis töötasin ka. Raske oli, aga samas oli mõnus hommikul kell viis üles ärgata, palved ära lugeda ja siis põllule minna. Aga ei! Ma ei tohi sellele mõelda, ma pean selle oma minevikku jätma ja lootma helgele tulevikule, mis praegu kahjuks just nii helge ei näi, kui ta olla võiks. Ma ütlen nüüd oma perele, et ma kustutan tule ja me natuke puhkaksime.
Mul ei ole kella, nii et ma ei tea, kui palju aega on möödunud. Võib olla, et me oleme juba kolm tundi sõitnud, võib olla, et ka ainult kolmkümmend minutit. Igatahes piirini me veel jõudnud ei ole, sest meile öeldi, et enne seda koputatakse kabiinist kolm korda vastu siseseina ja see on meile märguandeks, et me kastidesse ja nende taha ennast ära peidaksime ja loodaksime, et tolliametnikud ei soovi nende kastide sisu kontrollida, või kui soovivad, siis kontrolliksid nende kastide sisu, kus see seep on, mida auto tegelikult vedama peaks.
Mu mõtted liiguvad ikka ja jälle mu vanimale pojale. Miks ta küll liitus selle jõuguga? Küllap mõtles perele lisaraha teenida. Aga kas sellest rahast on siis nüüd kasu, kui ta surnud on ja meie pood ning farm ilma omanikuta jäävad, sest me kõik peame põgenema. Ja mille eest? Ainuke asi, mida me tegime, oli see, et maksime kätte meie poja tapnud mehele. Me ju ei soovinud teda tappa. See oli tema enda otsus, et ta selle kuuli, millega ma ta sinna kirstu lukustasin, endale pähe lasi. Jumal teab, et me tahtsime ta mõned tunnid hiljem jälle välja võtta. Jube oli see vaatepilt, mis meile osaks sai, kui me kirstu, kus ta kinni oli, lahti tegime, ja see teadmine, et nüüd nii politsei ja veelgi hullem, ta jõugukaaslased meid taga ajavad.
See ei jätnud meile muud võimalust kui võtta suund läände ja loota, et me seal parema elu leiame, kuigi mul ei ole aimugi, mida me seal tegema hakkame. Ülevedaja ütles, et tema meile mingit tööd ei anna, vaid veab meid lihtsalt üle. Eks näis, mis siis saab, kui me juba vabas maailmas oleme.
Nüüd olen ma kindel, et mu taskulambi valgus hääbub. Me sööme juba viimseid kuivikuid ja me ei tea, kui kaua me veel siis olema peame, koputust pole endiselt tulnud.
Ma ütlen teistele, et panen taskulambi uuesti kustu, et me magada saaks, kuigi olen kindel, et magada ma ei suuda, eriti kui iga hetk võib koputust oodata. Mis siis küll saaks, kui me selle maha magaks ja meid piiril avastataks. Kas meid saadetakse lihtsalt tagasi või antakse politsei kätte? Sellele on jube mõeldagi. Kuigi ametlikult meie riigis surmanuhtlust ei ole, on politseil jõukudega kokkulepe, et osade juhtumite korral pigistavad nemad oma silma kinni või lausa annavad kellegi, kes jõuku on pahandanud, jõugule välja, et status quod säilitada. Aga siiski, puhkama peab! Sulgen oma silmad, aga magama ma ei jää.
Koputus! Ma aitan teised kastidesse ja olen ise seetõttu viimane, kes kasti ronib. Kastis ei ole auke ja veoki seinad on niivõrd paksud, et ma ei kuule, mis väljas toimub. Mulle tundub, et nad hakkavad veoki luuki lahti tegema. Annaks jumal, et mu Afet Ahu müüd tasa oleks ja meid ei kuuldaks, muidu on meil suur probleem.
Keegi astus veokile, keegi, kes kannab raskeid jalanõusid. Ta avas ühe kasti ja soris seal. Ma ei tea millise, aga nähtavasti mitte selle, kus keegi sees on. Ma oleksin üllatunud, kui ta praegu mu südame kloppimist ei kuuleks, aga tundub, et ta ei kuule, sest ta sammud lähevad kaugemale. Jah, veoki uks pannakse kinni ja me hakkame jälle liikuma.
Ma ronin kastist välja ja aitan teistel sama teha. Kogu selle aja olen ise rõõmust hullumas ja tahaksin karjuda, aga tean, et seda ei saa, sest äkki keegi kuuleb. Nüüd tuleb veel tunnike ära kannatada ja siis olemegi vabas Euroopas ja saame alustada uut elu, võib-olla mitte küll eriti ilusat, aga siiski oleme elus ja elu – ükskõik kus, ükskõik mis olukorras – on parem kui surm oma kodumaal. Kõnelgu kangelaslaulud mida tahes, soov elada on suurem koduarmastusest ja seetõttu on nii paljud enne mind ja nüüd ka mina oma kodumaalt lahkunud.
