Meie seekordset retke juhendas bioloog ja loodusfotograaf Peeter Vissak. Peetri laialdased teadmised ja muhe jutustamislaad lõid lausa filosoofilise vaate meid ümbritsevale elusloodusele. Puisniitude säilitamine on tema sõnutsi kui genofond tulevastele põlvedele.

Puisniidud kujunesid inimese elupaikade ümbrusse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ja hiljem karjakasvatuse levimisega. Oma traditsioonilise ilme said puisniidud seoses vikati kasutuselvõtuga ja heinateo kultuuri kujunemisega. Veel möödunud sajandi alguseni olid puisniidud põhilisteks ja enamlevinud heinamaadeks Eestis. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Laelatu puisniidu ühel ruutmeetril on loendatud kuni 76 taimeliiki. Meiegi nägime looduses ära „Kauni kuldkinga" ehk rahvakeeli käokinga või siis kukulinnupätaka, neitsikinga, pruudikinga, saksakinga - heal lapsel ikka mitu nime 

Laelatu

Tegime tiiru Tuhu rabas ja käisime ära ka Salevere Salumäel. Viimane on Matsalu looduskaitseala üks hinnatumaid vaatamisväärsusi. Salumägi (40 ha) on põhja ja kirde poolt ligi 15 m kõrgune paeastang, mujalt on astangu alaosa enamjaolt mattunud varisenud pinnase ja kivide alla ning on kuni 5 m kõrgune.

Giid jutustas, et just Salumäel on Rein Maran filminud oma kuulsa loodusfilmi „Tavaline rästik". Astangust voolaval silmaallikal või õnneallikal on tervendav jõud. Ka meie püüdsime sellest õnnest osa saada. Rajatud on 1,5 km matkarada, mida aitab innukalt korras hoida kohalik külaselts. Salumäe seltsil on kaunis tava koguneda mäele uut aasta vastu võtma. Juba kümmekond aastat tehakse seda omapärasel moel, süüdates sajad küünlad matkarajad, pangaalusel ja allika ümbruses. Volbriööl tantsivad kohapeal aga nõiad.

Päev oli nii innustav, et ka meie muidu üsna looduskauge linnamees ei saanud päeva lõppedes taimi otsides pilku murukamaralt ja oli lausa nõus külili viskama, et kuukinga lõhna ninna tõmmata. Ühisel meelel otsustati, et ka järgmisel aastal võtame midagi nii toredat ette.