Andres Herkel: Vabad kodanikud kartellierakondade surve all
Paraku kinnitas häälte juurdevoolu tempo Lasnamäelt, et laviin tuleb ja võtab oma. Siiski võinuks loota ka teistsugust arengut. Alati võib juhtuda, et üks valijarühm võib olla leigem, aga teine hoopis tugevamalt motiveeritud, et anda hääled. Vahe oli ju lõpuks vaid paar protsenti.
Samas kinnitas ka seekordne tulemus, et minu 7. oktoobril Delfis avaldatud analüüs „Võimu võtmiseks Tallinnas on vaja vähemalt nelja osapoolt" pidas paika. Kõik katsed tõestada, et selleks piisab „kolme suure" ehk IRL-i, Reformierakonna ja SDE koostööst põhinesid kas puudulikul andmestikul, soovmõtlemisel või soovil uus konkurent iga hinna eest mutta tampida.
Kolme erakonna kogutoetus ja kesise 39,7 protsendi juurde. Kui vabad kodanikud saanuks vaid ühe protsendi enam, paistnuks nelja jõu summeerimisel juba palju lootusrikkam 45 protsendi piirjoon. Eelnevate valimiste tulemused on kõigile kättesaadavad. Kes vähegi suudab tulemusi analüüsida, teab, et Keskerakonna ainuvõim Tallinnas on olnud ohustatud vaid nende valimiste puhul, kus künnise on ületanud vähemalt neli vastasjõudu.
Selle tõsiasja omaksvõtmise asemel vallandati hüsteeria, et valimisliit jääb igal juhul alla künnise, ärgu nende poolt hääletatagu, sest need hääled lähevad lõpuks Keskerakonna kasuks. Kahjuks aitasid sellele kaasa ka Reformierakond ja IRL. Pöörates sellega pea peale näiteks Juku-Kalle Raidi jõupingutused, kes IRL-i kandidaadina oli sinnamaani sõbralikult toetanud Vaba Tallinna Kodaniku kampaaniat. Siit jääb mulje, et opositsiooni juhtjõud tegelikult isegi ei soovinud Tallinnas võimu üle võtta.
Eriti totrat rolli mängis Emori viimane küsitlus, mis kas ei suutnud või ei tahtnud Vaba Tallinna Kodaniku reaalset toetust mõõta. Nagu teame, sai Vaba Tallinna Kodanik lõpuks ligi 9000 häält, kui ülejäänud kolm valimisliitu ja kõik üksikkandidaadid kokku said alla 2000 hääle. Oma eelpildistuses pani Emor kõik „pudinad" ühte patta, jättes ruumi kõige segasemateks spekulatsioonideks.
Suhtlusmeedias levitati versiooni Vaba Tallinna Kodaniku 2-protsendilisest toetusest. See saadi vist nõnda, et osa Emori küsimusele vastanuist ehk 2 protsenti nimetas valimisliitu toetades ka Vaba Tallinna Kodaniku nime, aga enamus jättis selle täpsustamata. Ilmselt pärines samast allikast suhtekorraldaja Andreas Kaju erapoolik, et mitte öelda ebapädev analüüs.
Kõigele pani aga krooni ETV viimane valimisdebatt, mis lõppes ajakirjaniku üleskutsega valida Tallinnas üksnes Riigikogu erakondi, et hääl kaotsi ei läheks. Ühesõnaga: kui ei oleks toimunud viimaste päevade polariseerimist nn. vene kaardiga, kui erakonnad poleks ise võimendanud valimisliitude vastast hüsteeriat ning kampaania rahalised võimalused oleksid vähegi võrreldavad, siis olnuks Vaba Tallinna Kodaniku võimalused volikokku pääseda palju suuremad. Just seal jäi üks protsent puudu!
Nüüd tuleb neil neli aastat järgmist võimalust oodata, aga nelja aasta jooksul võib poliitilisel maastikul juhtuda nii mõndagi. Praegu tõlgendab Tallinn oma põhimääruse vastuolulisi sätteid, et täpsustada segase ja üha enam piiratud pädevusega linnaosade halduskogude koosseisud. Häälte järgi võiks seal olla seal olla hulk kodanikuaktiviste: Mähe Seltsi esimees Erik Vest (413 häält Pirital), ühenduse Loov Nõmme eestvedaja Ülle Mitt (283 häält), MTÜ Kodaniku Hääl juhid Brit Kerbo (Põhja-Tallinn, 184 häält) ja Tarmo Treimann (Kristiine, 394 häält), Pelgulinna aktivist Külliki Kübarsepp (468 häält) ja paljud teised. Võrdluseks, kui Reformierakonna häälevõtjatest „pardid" maha arvata ja järele jäävad tegelikud volikokku minejad, siis on nende suurim häälekoguja ekslinnapea Ivi Eenmaa, kes sai 320 valija toetuse.
Siit jõuame veel suuremate vastuoludeni näivuse ja tegelikkuse vahel. Kuna Tallinna kampaania muutus kahe meerikandidaadi suursõjaks, siis jäid linnaosade probleemid teenimatult varju. Debatiruumi jagati üksnes linnapeakandidaatidele, linnaosade esinumbrid ja isegi volikogu esimehe kandidaadid jäid sellest ilma. Kokkuvõttes võib see aga luua ohtliku fooni, mis aitab kaasa volikogu ja halduskogude edasisele marginaliseerimisele.
Kartellierakondade suhtumine kodanikuühiskonda näib olevat umbes selline, et kõik on okay, kuni nad kirjutavad projektikesi ja ajavad oma asja vaiksel nohinal. Kui aga keegi tuleb valimiste ja otsese poliitika väljale, tehes seda veel väljaspool erakondi ja erakonnakriitiliselt, siis on asi kahtlane, sellised tuleb elimineerida. Kardan, et sellest lähtudes tehakse ka otsused vabade kodanike halduskogudesse kuulumise kohta.
