„Houstonis Ülikooli vastuvõtmisel küsiti mu käest, et kumba ma kavatsen teha, kas õppida või sportida. Vastasin fifty-fifty – kavatsen mõlemale panustada võrdväärselt hästi. Näib, et on õnnestunud,“ nendib Kadi. Ta räägib hariduse olulisusest ja väljakutsetele vastamise nautimisest. Digitaalmeedia eriala valikuga on ta samuti väga rahul. See valik on Kadile kui hobi edasiarendus. Kadi hobid on joonistamine ja maalimine. „Lapsena peetigi mind rohkem kunstnikuks ja õde pigem sportlikuks. Praegu jääb maalimiseks vähe aega, aga oma toa seintel on ikka enda tehtud pildid. „Selle eriala loomingulist poolt on keeruline õppida, tehnilise poole omandamine annab ehk tulevikus leiva lauale,“ ütleb Kadi.

Kadi hakkas võrkpalli mängima üsna hilja, alles 7. klassis, kui sattus Keila Võrkpalliklubisse Jüri Rummi juurde. Siiani olid vanemad sokutanud Kadi küll kergejõustiku trenni, küll lasketiiru, pikemalt käis ta Ülle Linduse juures suusatamas. „Ega mul alguses võrkpall väga hästi välja ei tulnud, kuid mulle meeldis ja Jüri õpetus kandis vilja,“ meenutab ta. Igatahes pärast 8. klassi läks Kadi Liisi mahitusel Audentesesse praeguse Eesti koondise treeneri Peeter Vahtra käe alla.

Jüri on Kadist endiselt vaimustunud: „Kadi on mu õpilastest jõudnud kõige kaugemale.“ Ega Kadigi pole oma esimest klubi unustanud. Jõulupuhkuse ajal käis ta Jüril trennis abiks. „Muidu polekski palli kätte saanud, puhkuse ajal ma trenni ei teinud, käisin vaid jõusaalis,“ naeris Kadi.
Tulevikku vaatab Kadi rahulikult. Aastakese kavatseb ta veel Ameerikas mängida ja õppida magistrantuuris, pakkumise on Kadile teinud kümned kõrgkoolid. „Siis võiks Euroopasse tulla,“ vihjab Kadi võimalikule profisportlase karjäärile. Ta ei kiirusta Eestisse naasmisega: „Põnev on maailma vaadata, siia jõuab ikka tagasi tulla.“

Hea lugeja, kui ka sinu kodukohas on inimesi, kes vääriksid oma tegevuse eest tunnustamist, siis kirjuta nendest aadressil info@eestielu.ee.