Anne Turner külastas taas Väike-Maarjat: "Vald on liikunud tulevikku"
USA Rahukorpuse tegevusel oli toona Eestis kaks suunda: inglise keele õpetamine ja ärinõustamine. Anne oli ärinõustaja. Väga tihedalt oli tema tegevus seotud Euroopa Liidu Phare programmi toel valminud esimese Väike-Maarja valla arengukava koostamisega. Nüüd, kümmekond aastat hiljem oli tal võimalus järele vaadata, kas ja kuidas arengukavas plaanitu on suudetud teoks teha. Allpool ongi tema mõtteid, võrdlusi ja hinnanguid tänasele Väike-Maarjale (inglise keelest tõlkis endine Väike-Maarja vallasekretär Marjan Rebane).
*****
On 30. august 2011. Istun Georgi söögitoas ja naudin suurepärast cappuccinot... 30. augustil 11 aastat tagasi ei olnud seda jooki söögitoa menüüs. Ajal, kui elasin Väike-Maarjas, ma kohvi ei joonud, aga õppisin selle ära Horvaatias, mida külastasin pärast Väike-Maarjast lahkumist. Nagu mina, nii on ka Väike-Maarja muutunud.
See on heaks sissejuhatuseks minu esimestest muljetest Väike-Maarjas. Kõik on tuttav ja mugav, kuid samas on näha ja tunda, et euroopalik vald on liikunud tulevikku. Keskväljak renoveeritud ja värvitud hoonetega näeb kena välja, lipud lehvivad jätkuvalt samal kohal ning mulle ei valmista mingisugust probleemi leida üles kohti, kus olin sage külaline - lillepood, postkontor (nii kena kontor!), bussijaam ja toidupood.
Olin rohkem kui meelitatud, nähes Ebavere tervisespordikeskuse uut hoonet ja valgustatud kõnniteesid - valmis ehitatud ja aktiivses kasutuses. Ebavere terviseradade arendamine oli kohalike inimeste peamine unistus juba enne minu Väike-Maarjasse saabumist. Mul on siiralt hea meel, et see unistus on nüüd täitunud.
Renoveeritud gümnaasium ning vapustav uus spordihoone on samuti midagi, mille üle võib uhkust tunda. Spordihoone peaks rahuldama ka kõige nõudlikuma spordisõbra vajadused, eriti siseruumide jooksurada. Renoveeritud kool näeb välja värske ja nooruslik ning vähemalt ühele noormehele, kellega jutule sain, meeldivad erksad oranžid seinad - loodan, et enamusele lastest meeldivad tehtud uuendustööd. (See noormees oli Marti Alt, kes sündis sel ajal, kui elasin Väike-Maarjas. Nüüd on ta 12-aastane!)
Vallavanem Indrek Keskülast oli väga lahke leida oma tihedas ajakavas minu jaoks aega tutvustada Kiltsi mõisa ja kooli. Ma nautisin väga oma esimest külaskäiku mõisa, kui elasin Väike-Maarjas, seda enam ootasin uut kohtumist. Üllatusega leidsin ennast jalutamas mööda väljakaevatud keldri koridore ja imetlemas sinna ehitatud ruume. Milline suurepärane leid - ja seda koos suurepärase eksperdi hinnanguga - väga muljetavaldav!
Visiidi ajal nägin kolme erinevat mälestussammast Eesti Vabadussõjale 1920. aastal: Tallinnas, Simunas ja Määris. Soov jäädvustada iseseisvumise eest peetud võitlused on mõtestatud läbi nende mälestusmärkide.
Üle kõige nautisin aga kohtumisi nende inimestega, kes muutusid mulle olulisteks Väike-Maarjas elatud aastate jooksul. Minu kõige tähtsam mulje oli see, kui pühendunud on inimesed oma ja lähedaste elu edendamisele, samuti sellele, et järgmised põlvkonnad saaksid olla uhked oma kogukonna pärandi üle. Väike-Maarjas elatud aastate jooksul sain aru, kuidas mul vedas, et olin kaasatud edumeelsete ideedega ning energilise ja väga motiveeritud juhtkonnaga valla tegemistesse. Usun, et see kirjeldab valda ka tänases päevas. Soovin teile kõigile jõudu ja edu oma unistuste elluviimisel tulevikus!
Anne Patricia Turner
