Kudujaid juhendab Selma Peensalu (laste ja õpetajate jaoks lihtsalt tädi Selma). Ta on äärmiselt kannatlik ning abivalmis - paremat õpetajat on raske ett e kujutada.

Tädi Selma jutust selgub, et kunagi asus ruumis kooli baar. See jõudis väga lühikest aega tegutseda, misjärel tuba jäi tühjaks. Kooli direktoril õnnestus ruumi muretseda kangasteljed.

2010. aasta jaanuaris avatigi huvilistele kudumistuba. Värkstuba on üks osa koolis tegutsevast MTÜ Ardu huvikeskusest.

"Oli vaja inimest, kes kangastelgi kasutada oskaks. Mina olin töötanud kangruna ja direktor moosis mu ära. Arvasin ka ise, et lapsi on vaja kuduma õpetada," räägib tädi Selma, kuidas ta kudumistuppa satt us.

Elav huvi

Selgub, et lapsed olid kudumisest väga huvitatud. Poisid olid kohe küsimas: "Tädi, millisest nupust kangasteljed käima lähevad?". Esimese asjana valmis ühistööna suur vaip. Kõik kooli õpilased ja töötajad tegid ühe triibu.

Tädi Selma arvab, et lastele on kudumist väga kerge õpetada.

"Kui tööpõhimõte on selge, siis ei ole raske teha. Peaasi, et jalad tallalaudadele ulatuvad. Üks väike tüdruk kooks hea meelega, aga jalad veel ei ulatu. Poolpüsti on ta saanud siiski kududa," räägib ta.

Paljud lapsed teevad ühe vaiba valmis, siis on paus, misjärel tulevad tagasi. Üks daamidest ütleb, et lapsed tulevad siia ka tädi Selmaga lihtsalt jutt u vestma. Neile meeldib kudumistoas viibida. Ruum on kogu aeg avatud. Lapsed siin pahandust ei tee. Nad on rõõmsad, kui saavad näiteks emale oma kätega ilusa kingituse teha

Käivad ka suured

Kangatoas saavad tööd teha ka vanemaealised huvilised. Inimesi, kes siin käivad, on kümnest kindlasti rohkem. Suvel koovad õpetajadki. Suur kudumishuviline on ka direktor ise. Kuna ruumi ja kangastelgi on vähe, töötatakse järjekorras.

Kui lastel on vaja midagi teha, siis täiskasvanud taanduvad. Üksteisega arvestatakse! Tädi Selma ütleb, et sellist inimest, kes kangastelgedel kudumist üldse käppa ei saa, pole tema veel kohanud. Ise teeb ta kahemeetrise mustriga vaiba paari päevaga valmis. Vaatame valmis vaipu - need on imeilusad.

Kas miski valmistab ka muret? Esimene probleem on seotud järelkasvu puudumisega.

Oleks vaja, et nooremad õpiks kangastelgedega ümberkäimise ära. Praegu toetutakse üksnes tädi Selmale. Teine mure puudutab ruumikitsikust.

Oleks ruumi rohkem, saaks kudumistööd õppida palju enam inimesi. Äkki saab vald aidata?

Tädi Selma aitab

"Kudumiseks kasutame trikotaažpaela. Kangastelgedel saab teha kõike, mis kuulub kodutekstiili juurde. Ise pole veel teinud seinapilte," ütleb tädi Selma. Kangastelgede spetsialiste pole palju. Tädi Selma on käinud ka teistes kohtades aitamas kangastelgi tööle rakendada. Kose-Uuemõisas ja Kose päevakeskuses on ka kangasteljed, seal käib tädi Selma samuti juhendamas.

Teised prouad väidavad üksmeelselt, et Selma teadmiste ja toeta jääks nende töö seisma. Muuhulgas selgub ka, et ta on ainus, kes saab kohe aru, kui viga juhtub töösse sisse lipsama.

Aga mis saab siis, kui kangasteljed katki lähevad? "Need on vanad teljed, välja otsitud kuuri alt ja pööningutelt. Meil on üks mees, kes vajadusel parandab ja restaureerib neid," selgitab tädi Selma.

Kangastelgi saab ka uuena osta. Koolis, ühes teises ruumis, on uued kangasteljed olemas. Need saadi Kohaliku Omaalgatuse Programmi toetusel.
_____________________________________________
ARVAMUS

Varje Himma
Kudumisringi liige

Kangakudumine on hobi. Kolm aastat olen sellega tegelenud. Olen üks viimastest liitujatest. Esiteks meeldib see, et saab midagi kasulikku teha - kas endale või kingituseks - ja ka suhelda.
Oma külast kutsusin naabrinaise samuti siia. Käime talvehooajal, suvel on palju muud tegemist. Mina olen aeglane kuduja: kiirus sõltub vilumusest ja mustri keerukusest. Mustrid ja muu vajaliku valin raamatutest. Kui töö juba käib, siis on protsess nauditav. Ei mõtle, et saaks juba valmis või nii. Kodus on enda tehtud asju piisavalt. Vaibajupp kulub alati ära. Kõige suurem edusamm on see, et kui teen midagi valesti, siis olen võimeline sellest aru saama.