Arhiiv on ammendamatu. Uusi fragmente Krusensternide puslele
Ei keskendu pikantsevõitu küsimusele, kas auväärse admirali abikaasa äkki maarahvaga seotud polnud - selle oletuse eest sain juba ühe peapesu. Siiski on kahtlane, et Juliane Taube sünniaasta. Taubede genealoogia järgi 1784 22.juuni, Krusensternide genealoogias aga 1780 22.juuni, kusjuures vähemalt Rapla kirikuraamatus tema sündi pole kummalgi aastal registreeritud, küll aga on seal ilmselgelt tagantjärele tehtud sissekanne leeritamise kohta. Kuid sünniregistris on 1780.a 22.juunil sisse kantud Ranna Jüri tütar Els, kelle vaderiks on pr Krusenstern, ja sama perekonna vaderiteks on Krusensternid olnud ka edaspidi. Küllap suhtlesid ka lapsed omavahel. Teine huvitav nüanss on see, et Krusensterni fondis Peterburi Sõja-Meremuuseumis lei-dub Juliane Krusensterni kirjavahetus Kroonlinnas nähtavasti alamohvitserina teeniva vennaga - ajal, mil tema GH järgi ainus vend oli ammu surnud.
Adam Johanni ümbermaailmareisi meeskonnas oli kindlasti eestlane laevaarst Espenberg, kes oli ühtlasi kahe alaealisena reisi kaasa teinud Kotzebue koduõpetajaks ning nende sagedaste tülide lahutajaks. Ta oli meeskonna vanim liige ja kasutas kaunis nahaalselt kapteni soosingut. Seda on humoorikalt kirjeldanud laevaohvitser Löwenstern oma 200 aastat hiljem avaldatud päevikus.
Aga vaatleme veidi teiste suguvõsa liikmete suhteid ja suhtumisi kohalikesse.
„Meie“ Krusensterni onupoeg Karl Friedrich Krusenstern (1769-1847) Hagudist oli Eestimaa maanõunik ja aktiivselt kaastegev talupoegade vabastamisel.
Just temale adresseeris akadeemik K.E. v. Baer oma pahase kirja 25. III 1847, kui uue talurahvaseaduse arutamisel Eestimaa maapäev oli seoses teorendi kaotamisega otsustanud senistest talumaadest enda tarbeks 1/6 ehk kvoodimaa eraldada. Üksikute Maapäeva liikmete, sh Krusensterni vastuseis ei aidanud. Baeri kiri on huvitav, sest näitab, et teda ei pannud muretsema mitte talurahva kaotused, vaid kartus, et seni keskvõimu soosingut nautinud baltisakslased selle omaenese rumalusest kaotada võivad.
Baer kirjutab, et St. Peterburgis elavaid Eestimaa aadlikke on valusalt tabanud uudis, et pärast pikki vaidlusi on siiski võitnud otsus, 1/6 talumaast mõisnike käsutusse anda ning lisaks ka suvel 1846 ajutiselt tühjad majapidamised ärastada.
Mõned usuvad, et seda otsust ei kinnitata. Kuigi see oleks parim ja soodsaim lahendus, kardab Baer halvimat, so et see allkirjastatakse vastumeelselt ning umbusklikult. Keisri soosing kas kaob otsekohe või seda õõnestatakse seni, kuni see on lakanud. Tulevad kõiksugused õiendamised ja sekkumised, mis võivad põhjustada palju kaeblemist, aga süüdistada saab vaid iseennast.
Et otsuse muutmine pole enam võimalik, tuleb soovida: 1), et 1/6 võõrandamist ei toimuks enne, kui antud mõisas on teorent raharendiga asendatud; 2) et maapäeva enda kaudu saaks valitsusele teatavaks ka vähemuse seisukoht, et kogu võõrandatavat maad ka edaspidi kasutatakse ainult talupoegade (kas mõisasulastena või muul kujul) huvides, ja et valitsus kindlasti teada saaks, et tegemist oli peaaegu häälte tasakaaluga.
Edasi kirjutab akadeemik, et ta on näinud Krusensterni visandatud protesti kavandit ning palub see teoks teha ja lisada sellele nii tema kui admiral Wrangelli allkirjad, olgu see siis vormistatud protesti või eriarvamusena.
Lõpuks annab akadeemik pahameelele voli: “Tore, et rüütelkonna enamus on valmis oma poliitilist tähtsust minetama, et end vaid rikastada! Nagu poleks meie saksa institutsioonidel rohkem väärtust kui mõned tündrid enamkogutud kartulit - tore, et enda jaoks tahetakse olla konservatiivne, aga mitte talupoegade jaoks! Tore, et neile räägitakse varjatud vaenlastest, aga tehakse viimastele mäng nii lihtsaks, kutsudes välja avalikke vaenlasi, sealjuures vaenlasi, kelle poolel on õiglus ja ajavaim! Aga asjad käivad kord juba oma rada ning taas leiavad kinnitust ühe väga kogenud riigimehe ning ajaloouurija sõnad: Veel kunagi pole ükski poliitiline korporatsioon oma mõju kaotanud teisiti kui omaenese süü läbi.”
Kas tänu Baeri ja teiste mõjukate pealinlaste sekkumisele, aga lõpuks sai seadus siiski vähem drastiline, kuigi see lõpuks ikka kedagi ei rahuldanud ja viis Mahtra sõjani, millega on omal moel seotud Karl Friedrichi pojad Theodor ning Alexis. Nimelt annab nende kirjavahetus huvitavat lisateavet sündmuste kohta.
Kõige selle tõttu pole vist päris huvituseta tutvuda väljavõtetega EAA-s Krusensterni fondis leiduvatest kirjadest. Need on kirjutatud Mahtra lähedal asuvast Järlepa mõisast Tiflisi seal tsiviilkuberneri kantseleiülemana töötavale Alexis von Krusensternile, kirjutajaiks ema Sophie Aurora (1785-1879, sünd. v. Pahlen) ja vend Theodor, kes oli kindralkuberner Suvorovi käsundusohvitser.
Need kirjad kinnitavad mõningaid oletusi ja hilisemaid mälestusi, aga ühtlasi annavad teatud pildi mõisnike ringkonnas liikunud kuuldustest ja suhtumistest, olgugi vaid ühe, pealegi suhteliselt talupoja-sõbraliku perekonna piirides. Kahjuks pole selles fondis A. Krusensterni vastuseid, nii et me ei tea, kuidas reageeris Eestimaa sündmustele Gruusia asehalduri parem käsi.
Mahtra ülestõus toimus 2. juunil (vkj.). 11. juunil kirjutab Aurora Krusenstern pojale:
Eelmisel nädalal oli meil üsna rahutu. Sõime rahulikult lõunat ega aimanud, millise komplotiga talupojad otse meie naabruses hakkama olid saanud. Nad olid suurel hulgal Mahtrasse kogunenud, seal valitsejale kallale tunginud, kes poole kahe paiku verisena katkirebitud riietega meile jõudis, hirmul ja mures oma naise pärast, kes nädala eest sünnitanud ja sinna maha jäänud. Naine oli aga mehe võitlust pealt näinud ning koos lapse ja teenijaga jalgsi Mahtrast lahkunud, üks kaastundlik talumees oli talle hobuse ja vankri laenanud, millega ta täiesti kurnatult meile jõudis. Ta mees aga ei tundnud end meil küllalt kindlalt, vaid põgenes edasi Pae mõisa, kuna talupojad olid ähvardanud ta maha lüüa ja kõikjalt üles otsida. See ähvardus viis ara mehikese üsna endast välja.
Tulid ka muud põgenikud, teiste hulgas üks haavatud kurttumm, kes oli seal töötanud - ja ilmselt soldatitega kähmlusse sattunud, ta on praegugi meil, püüame teda ravida, nagu oskame.
Rahutused algasid mitmel pool juba ammugi, talupojad nõudsid ägedalt oma arvatavaid õigusi ega pööranud tähelepanu keelitustele oodata, kuni õige aeg kätte jõuab; nad arvasid, et mõisnikud varjavad nende eest keisri käsku ning tahtsid toore jõuga oma õigust saavutada. Tõenäoliselt polnud puudust ka kuritegelikest subjektidest, kes neid vägivallale kannustasid. Paljudes kihelkonna mõisates olid härrased sunnitud sõjaväe toetust paluma, kuna nad [talupojad] täiesti sõnakuulmatuks muutusid ja enam mingit tegu ei teinud. Niisiis olid mõned sotnjad välja toodud ja ühes mõisas oli neid vastavalt karistatud. See ajas teised ümbruskonnas marru. Oli teada, et Mahtrasse tuleb 60 sõdurit ja võis arvata, et nüüd võib rahulik olla, aga neile 60-le tungisid talupojad kallale, lõid nad põgenema, võtsid neil püssid käest ja tapsid mitmed ära. Ka hulk talupoegi jäi maha ja ühe vaese ohvitseri lõid nad haledal vapustaval kombel surnuks ning jooksid laiali. Mass aga rüüstas maja ning pistis selle põlema, tuleroaks läks elumaja, tall ja ait, enne aga olid nad viinavaadid välja toonud, jõid ja lõhkusid, mida ära juua ei suutnud. Naised rakendatud vankritega vedasid minema kõik, mis jaksasid, ja peksid puruks, millest jõud üle ei käinud. Lühidalt, Mahtras oli kohutav hävitustöö, sama ähvardasid nad teha ka Atla ja Maidla mõisaga, ainult nende elajalik purjusolek takistas neid oma kavatsust kohe teoks tegemast, meie õnneks, sest palju igasugu rahvast oli koos lähedalt ja kaugelt ning nagu kirjutatakse ja nagu näitab uurimine, on see talupoegade ammu ette valmistatud plaan olnud, ennast vabaks ja maa isandaks teha, kusjuures nad lootsid oma olulisele ülekaalule. Muidugi telegrafeeriti Peterburi, sõjavägi tuleb korda looma, aga kui talupoegadel peaks tõsi taga olema, on neil igatahes ülekaal, aga puuduvad korralikud juhid ja vastav relvastus. Neil olid kaikad, sõnnikuhargid jmt., nende seas on palju puhkusele lastud soldateid. Paljud on kinni võetud ja uurimine ei lõpe niipea. Peaks meid sõdureist säästetama, need ajavad talumehed iseäranis vihale. Pae mõisas on aga 200 meest, ka seal tõrguti tööd tegemast, mida meil veel pole juhtunud, kuigi neilgi ei puudunud tahtmine oma kohustustest keelduda”.
Kirjale 22. juulist on lisatud leht, et jutustada, kui rahutu siinses provintsis talurahvas on. On alanud palju arreteerimisi talupoegade seas, aga kellegi üle pole veel kohut mõistetud, seepärast ei olda kohtu tegevusega sugugi rahul; selle asemel, et Mahtra oleks võinud saada hoiatavaks näiteks ülejäänud talupoegadele, mässavad nad ka teistes paikades väga rahutukstegeval viisil. Kaheksa päeva eest, kui me Tallinnast tagasi pöördusime, kuulsime, et Hiiumaal on sõnakuulmatust üles näidatud (das Gehorsam gekündigt). Sõdurid viidi sinna aurupaadiga. Samal ajal kuulen ma, et kõigis neljas Eestimaa kreisis on puhkenud rahutused, muuhulgas ka Kolgas, Maardus jne. Muret teeb Palmse [A. Kr. kodumõis-M. S.]. Meil on esialgu rahulik, aga muret teeb tulevik. Kuulda on ähvardusi, et nad tahavad sügisel kõik mõisad rüüstata ja maha põletada ning olevat ka ähvardanud, et jätavad vilja koristamata. Peterburist on sõjaväge palutud ja iga päev oodatakse kindral-kuberneri, kes tahtis Itaaliast tagasi tulla alles oktoobris. Theodor [... ] sai talt mõne päeva eest Napolist kirja kibedate etteheidetega, et polnud teda üksikasjaliselt talupoegade ülestõusust informeerinud. Meie kuberneri vastu valitseb üldine rahulolematus, tõenäoliselt astub ta tagasi, ta on üpris haiglane ja käesoleva olukorra jaoks liialt nõrk ...
9. augusti kirjast: Taiurahvarahutused levisid võimsalt, nad läksid üsna ülbeks, olevat isegi väljendanud, miks neile nii kaua uut seadust kätte ei anta ja üldse, kuidas võidi teha talurahvast puudutav seadus ilma neilt küsimata, kas nad sellega rahul ja nõus on. Kõik on veendunud, et kõik need jutud, mis niipalju häda on põhjustanud, pole nende endi peast võetud ja et halvad inimesed on teinud kõik võimaliku selle ülestõusu esilekutsumiseks. Praegu otsitakse ühte meest, kes paljudes kohtades prohvetina üles on astunud, jutlustanud ja piiblit seletanud, esinedes üsna vagalt ja tagasihoidlikult, aga talurahvaga hoopis teist juttu rääkinud ja neile igasugu mõtteid sisendanud, nagu peaksid nad oma õigused ja maaomandi maksma panema. Sealjuures on tal palju raha olnud, millest järeldatakse, et teda kurjal eesmärgil ära kasutati, sest see valeprohvet on tuntud kui vaene rätsep ja on praegu kadunud. Ükskord saadeti ta kui kahtlane isik küll kuberneri ette, kes aga laskis end vagade juttudega ära petta ja mehe vabapassiga minema lasi. Selle peale ollakse väga pahased ...
23. august: Uurimisel ei paista lõppu. Karistajaid on palju kohale tulnud, aga mässujuhtide üle pole veel kohut mõistetud, aina uusi asjaolusid tuleb välja. Homme sõidab Theodor jälle Tallinnasse. Suvorov tuleb siis ka Riiast sinna ja kavatsevat jääda terveks kuuks. 2. septembril tuleb kokku maapäev, seal kavatsetakse otstarbekaid muudatusi seaduses ette võtta. Annaks jumal, et nad teeksid midagi mõistlikku, praegu sisaldab see seaduseraamat niipalju arusaamatut ja ebamõistlikku nii talupoegade kui ka mõisnike jaoks.
3. veebruar 1859: Mahtra lugu on nüüd ära otsustatud ja nädala pärast lähevad vaesed süüdlased sõjaväe saatel Mahtrasse, kus otsus täide viiakse. Kadalipp, ka kergemad karistused ja siis Siberisse, osalt asumisele, osalt kaevandustesse, vastavalt süüle; vaeste pimestatud inimeste jäle karistamine, seal pole ainult Mahtra talupojad, vaid veel rohkem ümbruskonnast Pealt vaatama on käsutatud talupojad kõigist mõisatest, ka Järlepast.
Vend Theodori kirju on üldse vähem, veel vähem ja lühemalt on neis juttu talupoegadest, siiski väärivad needki repliigid tähelepanu. 13. augusti kirjas teatab ta, et on juba kaks nädalat Tallinnas, kus asub Napolist tagasi rutanud kindralkuberner Suvorov, et talurahvaküsimus käsile võtta.
Paljudes mõisates olid rahutused ses mõttes, et keelduti tegemast teatud abitegu, aga politseimeetmed on kõik jälle rööpasse viinud, piisas vähesest sõjaväest ja kasakatest. Suvorov sõitis pea kogu maa läbi, ma olin koos temaga ja võib loota, et arusaamatused on lõppenud, oleks kurb, kui meie uue seaduse kehtestamine, mis ju talupoegade heaks on mõeldud, edasist sõjaväe toetust vajaks.
25. september 1858: Mahtra lugu pole seni lahendatud, ta nõudis üsna pikaks veninud eeluurimist, mis on peaaegu lõpule viidud, praegu peab siis otsuse langetama, mille täideviimiseks ka Suvorov taas siia ja siis edasi Peterburi kavatseb sõita. Hädavajadusest tingitud venitamine on andnud põhjust muudeks korratusteks, teo- ja töötegemisest keeldumiseks mitmeis paigus, kus kõikjal toodi ette Mahtra ekstsessi karistamatust. Suvorovi ringreis, millel ma teda saatsin, on väga head mõju avaldanud, enam pole kuulda mingitest korratustest, kõiki töid tehakse tõrkumata.
Meie, mõisnikud oleme praegu ülepea ametis rendilepingute kavandamisega, millest mõlemal poolel kasu oleks. Usun, et mul Järlepas läheb see korda, aga talurahva suuremal, vaesemal osal on rahapuuduse tõttu vaevalt võimalik rendisuhtesse astuda ning nad jäävad eelistama teorenti.
14. veebruar 1859:
10. veebruaril toimus Mahtras juunipahanduse põhjustajate sõjakohtulik eksekutsioon, hoobid langesid pehmelt, nii et kõik karistatud olid järgmisel päeval võimelised tagasimarsi läbi tegema, et siis kaugele teele asuda.
Need sõnumid ei vaja erilisi kommentaare, kinnitavad aga, kui nii võib öelda, et talurahvaliikumisel olid oma ideoloogid, kes saavutasid vastukaja ka massides. Kuivõrd Theodor Krusenstern läheduse tõttu kindralkubernerile pidi uurimisega hästi kursis olema, on ema andmed talurahva meeleoludest ja “valeprohvetist” vaevalt ainult ärahirmutatud mõisnike vaimusünnitus. Ässitajatest ega kavatsusest minna ka Atla ja Maidla peale pole kohtumaterjalides sõnagi, küll aga on viimasest räägitud sajandi lõpul kirja pandud mälestustes, millesse uurijad on suhtunud mõningase kahtlusega.
Taoliste tõsiasjade selgitamine, eriti aga Peterburi informeerimine neist, oli kõigepealt vastukarva mõisnikele, kes iga hinna eest tahtsid pisendada sündmuse tähtsust ja säilitada endamaalitud pilti eesti maarahvast kui tuimast, tõrksast, joomalembesest massist, kes pole võimeline arukalt tegutsema ega end juhtima. Ei tohi unustada, et Venemaal oli kolme aasta eest troonile tõusnud Aleksander II, kelle reformimeelsusest kardeti Balti erikorrale ja rüütelkondade ainuvalitsusele kõige halvemat, ja põhjusega: vene talupoegade pärisorjusest vabastamine tõi kaasa nende esinduse kohalikes omavalitsustes ehk semstvotes, mida balti mõisnikel õnnestus vältida kuni 1917. aastani. Pole ime, et ülepingutatud vedru vallandus 1905. a. nii purustava jõuga.
Üpris huvitavad on Aurora Krusenstemi esimeses kirjas mainitud uurimise esialgsed tulemused, millest ei kohtumaterjalides ega mälestustes juttu ei ole, mis aga on liiga sarnased G. Bocki kirjeldusega kolmveerand sajandit varem toimunust (ja isegi sellega, mida me teame Jüriööst), et pidada seda fantaasiaks. Tuleb taas tõdeda, et oleme ikka veel baltisaksa apologeetilise ajalookäsitluse (lätlaste termin) lummuses ning uskudes nende hinnanguid ja kirjeldusi, alahindame tublisti oma esivanemate võimeid ja võimalusi.
Ajaloolastel on termin allikate vaikimine. Seda vaikimist näeme ka Mahtra sõja mahukates kohtutoimikutes, millest jääb kõlama vahejuhtumi stiihilisus ja juhuslikkus. Uurimist juhtisid küll keskvõimu esindajad eesotsas keisri isikliku tiibadjutandi Issakoviga ja pealinna esitati küllalt läbinägelik aruanne, kuid konkreetses kohtumenetluses olid mõisnikel piiramatud võimalused tunnistajaid õpetada ja hirmutada, et nad midagi ülearust ei räägiks. Mõndagi sai ka tõlkimisega järele aidata ja omakorda vene keel-de tõlkimisega üle siluda. Mistahes organiseeritud ettevalmistuse ilmsikstulek oleks olnud äärmiselt ebameeldiv kohalikele võimudele, aga ka tunduvalt raskendanud kaebealuste olukorda. Niisiis oli varjamine mõlema poole huvides.
Muidugi olid talupoegade lootused ja püüdlused naiivsed, nende väljavaated lootusetud. Aga nii on see olnud kõigi ajaloost tuntud lüüasaanud rahvaliikumistega Spartacuse aegadest peale. Ometi on neist paljudel, olgu või sellesama Spartacuse ülestõus või Wat Tylori juhitud talurahvasõda 1380.-1381. a. Inglismaal, olnud olulised ajaloolised tagajärjed, rääkimata möödunud ja käesoleva sajandi iseseisvussõdadest. Alati on selle taga olnud vaprate meeletus, millest saame rääkida ka Mahtras.
Nagu öeldud, Alexis Krusensterni vastuseid me ei tea, küll on aga samas fondis tema 1872. a. Eestimaa kubernerile saadetud kirja ärakiri palvega informeerida end Ants Tertsiuse ja tema perekonna asukohast ja olukorrast, kuna sugulastel puuduvad temast igasugused teated pärast 1868. a. jõule. Nad on talle vastust saamata kirjutanud “Toboli kubermangu Omski kreisi Jeltso (?) näidisvalla kauplevale talupojale Pjotr Mihhailovitð Markelovile, edasiandmiseks A. Tertsiusele.
A. Krusenstern oli selleks ajaks riigisekretärina erru läinud ja Tallinnasse asunud. Kui ta püüdis Tertsiuse sugulasi abistada, siis arvatavasti ei suhtunud ta hukkamõistvalt ka viimase tegevusse. Seda pole tunda ka ülaltsiteeritud kirjades.
Alexis Krusensterni vastus Juri Samarinile: Mahtra sündmustele järgnes eestlaste ärkamisaeg, mida saksa ringkondades eriti tähele ei pandud - seal oldi ametis vene ohu tagasitõrjumisega. Ka siin on Alexis v. Krusenstern oma sõna püüdnud sekka öelda.
Eelmise sajandi kolmas veerand oli Eestis huvitav aeg: paralleelselt ja üksteist eriti segamata arenes kaks ideoloogilist suunda, mis tegelikult õõnestasid teineteise jalgealust. Mõtlen siin baltisakslaste ja slavofiilide võitlust balti erikorra ning privileegide poolt ja vastu ja teisalt maarahva muutumist eesti rahvaks, mida tunneme ärkamisajana. Mõlema jaoks on üheks tähtaastaks 1869: toimus esimene üldlaulupidu ja Berliinis ilmus Tartu Ülikooli ajalooprofessori Carl Schirreni (1826-1910) julge ja emotsionaalne Liivimaa vastus härra Juri Samarinile, mis tingis professori vallandamise ja eluaegse paguluse. Nii sai temast baltisakslaste kangelane ja märter ning tänaseni püsiv sümbol, mida kinnitab seegi, et üks aktiivsemaid baltisaksa teadusseltse Saksamaal on Carl Schirreni selts Lüneburgis.
Juri Samarin (1819-1876), andekas, hea hariduse, laia silmaringiga slavofiil oli Baltikumi asjadega hästi kursis, sest ta oli 1840. aastatel asjaajajana Riias linna valitsemist ning majandamist uuriva komisjoni koosseisus mõnda aega töötanud. Pärast paljastavale Riia kirjade avaldamist oli ta sealt aga rüütelkondade nõudmise! eemaldatud. Oma järjekordse demarðina baltisakslaste vastu avaldas ta 1868 Prahas oma Venemaa ääremaade I ja II Baltikumile pühendatud osa. Väljaande vene keel piiras küll selle levikut nii Saksamaal kui Läänemereprovintsides, tekitas aga siiski tõelise tormi, mida levitatav informatsioon Samarini saksavaenulikkusest ja russifitseerimistaotlustest pigem võimendas. Tegelikult oli kogu Samarini paatos suunatud Balti aadli vastu ja põlisrahvaste kaitseks.
Niisuguses olukorras ilmus 1869.a. mais Carl Schirreni Liivimaa vastus härra Samarinile, mis pani kogu saksa seltskonna kihama, saades nende usutunnistuseks ning võitluslipuks käesoleva sajandi alguseni välja. Seda broðüüri peavad baltisaksa ajaloolased tänini üheks parimaks saksakeelse publitsistika näiteks, Kõigis kõnealuse ajajärgu arvamusvõitlusi käsitlevates teostes ja ülevaadetes iseloomustatakse aga Schirrenit kui esimest võitlejal baltisaksa leeris.
Schirren pole siiski ainus, keda Samarini rünnakud vastama ärgitasid. Nagu selgub arhiivimaterjalidest, olid vähemalt kaks meest temast ette jõudnud. Kuigi nad laiemat kõlapinda ei leidnud, on materjal siiski teaduskäibesse toomist väärt.
Eesti Ajalooarhiivis hoitava Wrangelli perekonnaarhiivi (f, 2057) kõige mahukam osa hõlmab tuntud meresõitja, Arktika uurija ja riigimehe admiral Ferdinand von Wrangelli (1796-1870) materjale ja kirjavahetust. Selle hulgas on mõned toimikud, mis puudutavad talurahva olukorda Läänemereprovintsides ja Venemaal, pärisorjuse kaotamist Venemaal ning slavofiilide ja baltisakslaste poleemikat oma haripunktis, kogutud või kirjutatud admirali enda poolt, kes pärast erruminekut elas alates 1865.aastast oma Rakvere lähedases Roela mõisas. Üks toimik kannab pealkirja Materjalid Schirreni “Liivimaa vastuse” kohta, milles peale kirjade ja kirjamustandite leidub 24 kvartlehel kalligraafiline koopia venekeelsest avalikust vastusest Samarinile, mis on alla kirjutatud Tallinnas, 25.veebr. 1869, Aleksei Krusenstem,
Nende kahe mehe mõttevahetus baltisakslaste jaoks põletavale päevaküsimuste kohta peaks pakkuma erilisi huvi kui näide küllaltki arvuka balti-saksa päritoluga kõrgete vene riigimeeste hoiakutest 1869.aastal.
Krusensterni venekeelne vastus on suunatud rohkem vene publikule kui oma harva riigikeelt oskavatele kaasmaalastele, Et ta saatis selle talle isiklikult tundmatule Wrangellile, võib arvata, et ta levitas neid eksemplare rohkemgi.
Krusenstern arutles hoopis vastupidiselt Sehirrcnile. Ta tunneb, et tema koos kõigi baltisakslastega on süüdistatav, keda Samarini targalt ja osavalt koostatud süüdistusakt süüdistab kõigis surmapattudes ja inimlike tunnete puudumises, kelle tegelikuks püüdeks on olnud poliitiline eristumine sihiga säilitada see piirkond Saksamaa jaoks.
Kõige olulisem Samarini süüdistustest puudutab talurahvaküsimust, põlisrahvaste olukorda. Selles osas võib sakslastele ilmselt teha mõningaid õigustatud etteheiteid.
12. sajandil hakkasid sakslased rahu- ja armuõpetust levitama tule ja mõõga abil, hiljem tegid nad kõik oma võimu säilitamiseks ja päriselanike orjastamiseks. Viimased püüdsid igati võõrale ikkele vastu panna. Sakslasi õigustab vallutatud aladel enesesäilitamise vajadus, võtted olid samad, mis kõikjal noil aegadel. Kohalikud rahvad aga mäletavad ahistamist ja ebaõiglust, mis väljendub usaldamatuses ja vihkamises. Eestlased on valmis uskuma mistahes kuulujutte, aga ei usu härraste ühtki sõna. Selle taha takerduvad kõik viimaste head kavatsused. Krusensterni arvates on tegemist tõepoolest nagu Samarin ütleb karistusega sajanditepikkuse ülekohtu ja hoolimatuse eest, aga see tulenevat pärisorjuse olemusest. Ühe seisuse jagamatu valitsus võib seda ju tõepoolest vahel kallutada tegema otsuseid enda kasuks, aga rahva elu on siiski läinud paremaks...
Samas vaimus, rohkem õigustades kui ümber lükates, on maarahvaküsimusele pühendatud üle kolmandiku kirjutise kogumahust. Sehirren ei puudutanud seda üldse, mis oli tema lugejatele muidugi meelepärasem. Peaaegu sama palju ruumi pühendab Krusenstem ka vene-saksa suhetele ja vene keele küsimustele Baltikumis, puudutamata sealjuures kinnitatud õigusi, millel põhineb kogu Schirreni usutunnistus. Krusenstem arvab, et kui Vene valitsusel oleks olnud omal ajal eesmärk Baltikum venestada, siis vastavalt tegutsedes oleks see poolteise sajandi jooksul juba toimunud ja enam polekski millegi üle vaielda, Lõpetuseks ütleb ta, et kui Samarini eesmärgiks oli eelarvamusteta, kuid olukordi mittetundvale vene lugejale sisendada jälestust vaeseid põliselanikke rõhuvate ja piinavate balti rüütelkondade ja vaimulike vastu, siis on ta eesmärgi hiilgavalt saavutanud. Kuid sealjuures ei saa unustada, et pole olemas rahvast, seisust, tegusid või tavasid, mida ei saaks esitada eemaletõukaval moel, kui on veidigi osavust faktide valikul ning kõrvutamisel ja igale nähtusele räpaste ajendite otsimisel. Tõde ja erapooletus polevat Samarinile üldse korda läinud.
Wrangell vastas pika venekeelse kirjaga, mille mustand on toimikus tervelt viiel fooliolehel. Ta on väga vihane Samarini peale, kes tahtvat ühe hoobiga hävitada kõiki sakslasi Vene Keisririigis, ja kirjutab: Lugesin Teie avalikku kirja korduvalt ja olin hämmastunud Teie targa diplomaatilise tagasihoidlikkuse üle, millega Te püüate juhtida kaitset jultunud valede ja laimu vastu, mis ei vääri ennast õigustavate vastuväidete au.
Ühtlasi juhib ta Krusensterni tähelepanu Peterburi saksakeelses päevalehes St. Peterburgische Zeitung 21.-23. märtsil ilmunud joonealusele artiklile.
9. aprillil kirjutab Krusenstern, et on följetoni lugenud ja täiesti nõus selle seisukohtadega. Umbes sama tahtnud temagi väljendada, kuid on autorist veenvuses ja kohalike olude tundmises kaugele maha jäänud. Ta teatab, et följetoni on kirjutanud hr. Rinne ja ta tegelevat parajasti selle vene keelde tõlkimisega/”
Wrangell oli autori vahepeal juba teada saanud ja talle kirjutanud lootuses, et too oma osavat sulge ka edaspidi publitsistikas kasutab, milleks annab mõningaid näpunäiteid ja saadab ka Krusensterni kirja. Ta usub, et Rinne võiks välja astuda õpilasliku nõudmise vastu nagu peaks riik olema ühtne kõigi osade ühetaolisuse kaudu nagu ka sotsialismimaigulise maarahva õnnelikukstegemise ihaluste vastu - ilma 50-aastaseid pärgamente appi võtmata.””
Nimetatud ajalehte Tartus ei leidunud, kuid artikkel pealkirjaga Läänemere provintsidest ja allkirjaga Mitte saksa parun on säilinud väljalõigete mapis, mille Wrangell on pealkirjastanud Sakslastevastast ässitust (die Deutschenhetze) puudutavad artiklid 1869.aastast. Artiklis käsitletakse Samarinit nimetamata (tsensuur!) peamiselt Baltikumi geopoliitilist tähtsust, keeleprobleeme ja põlisrahva olukorda,
Carl Richard Rinne (1816-84) põlvnes pastoriperekonnast, oli üle 30 aasta Haapsalu supelarst ja Põhjaka mõisa omanik Järvamaal, Põhjakalt on ta 13. aprillil kirjutanud Wrangellile. Ta leiab, et Krusensterni kiri on koostatud tippametniku keeles, kes rahulikult ja väärikalt kirjeldab olukorda ja lõpuks avaldab Samarinile tema ninatarkuse eest noomituse. Russifitseerimisküsimus on temaski pahameelt tekitanud.
Wrangell pole suhet Rinnega nähtavasti edasi arendanud. 21. mail on ta kelleltki saanud Schirreni raamatu ja kohe seepeale soovitab ta seda välisreisiks valmistuvale Krusensternile: 195 lehekülge, millest igaüks, koguni iga rida väärib kuldtähtedega äratrükkimist ja iga baltisakslase mälus truud säilitamist. See teos on kahe teraga mõõk nagu iga sügav ja haarav tõde, mis põhjalikult meie hukatuseks loodud vandenõu kõige pimedamatesse urgastesse tungib. Autor usub haarava tõsidusega oma sügavaima veendumuse õigsusse.
Krusenstern vastas 31. mail. Ta olevat juba varem kuulnud, et Schirreni teos on ilmumas ja Tallinnas praegu muust ei räägitavatki. Vähese .on seda aga lugenud ja vaid üksikud eksemplarid käivad käest kätte. Siinsetel raamatukaupmeestel seda ei ole ja ma pean lugemise kuni Lüübekisse jõudmiseni edasi lükkama.
Nähtavasti pole Krusestern välismaalt Wrangellile kirjutanud, aga vaevalt suutis ta üldist vaimustust jagada. Oma märkustega kõik räägivad tabas ta naelapea pihta. Kindlasti oli tollal ja on tänaseni vähe neid, kes Schirreni vastuse tõeliselt läbi oleksid lugenud.. Publik laskis end haarata Schirreni kirglikust veendumusest ega märganudki tema loogilisi nõrkusi, mis Krusensternil kindlasti kahe silma vahele ei jäänud. Kui lähtuda ühest tolleaegsete kohalike saksa parteide iseloomustusest, siis kuuluks Krusenstern nähtavasti kolmandasse, nagu neid on kirjeldanud Ferdinand Wrangell noorem (1844 -1918), kes noore mereväeohvitserina 1862-65.a. Tartus astronoomiat õppis, Seda aega käsitlebki mälestuskatkend: Poliitikas oli kolm saksa parteid: konservatiivid, kes taunisid mistahes vormis loobumist linnade ja rüütelkondade dokumenteeritud õigustest; liberaalid, kes taotlesid provintsikorralduse ajakohastamist ühtsusprintsiibil, säilitades selle eripära; lõpuks oportunistid, tegelikult kaduv vähemus, kes pidasid hädavajalikuks järeleandmisi Vene valitsusele ja vene keele sisseviimist ametiasutustes, et nende järeleandmistega vältida valitsuse kahjulikumaid samme.
Meile peaks aga huvi pakkuma hääl kõigi vaidluspoolte tähelepanuta jäänud laagrist, nimelt poliitika subjektiks kujuneva (ise ennast kujundava) põhirahvuse esindaja poolt, Elutark ja sarkastiline Võru tohter Fr, R. Kreutzwald kirjutas akadeemik Anton Schicfnerile (1827-79) 15. mail 1870. a. Peterburi: Nõndanimetatud patrioodid - liberaalid ja konservatiivid - on otsekui pimedusega löödud, nad jooksevad vägisi oma hukatusele vastu; tuleval kuu! mängitakse jälle Liivunaa aadlipäeva (mida vulgo nimetatakse maapäevaks!), arvatavasti, et jälle uute rumalustega hakkama saada. Parteid on järsumalt vastamisi kui iialgi varem, sellest hoolimata on aga üks punkt, kus nad võiks koos Heinega öelda: Alles kui me leidsime end poris, mõistsime me kohe teineteist. Selleks sitaseks punktiks on privileegiumid, mis võib-olla oma täies jõus veel mõned aastasajad päris maailma lõppu eksisteerima jäävad! Siinse aadli hulgas on mõned üsna mõistlikud tervete vaadetega inimesed, aga niipea, kui privileegiumid kaalul on, siis pole muud kui; Hüvasti, mõistus ja arusaamine! Mõne aasta eest õndsalt suikunud “Dorpater Tagesblai” ja sellesama isa mullu sündinud tütreke “Liivimaa vastus” - näikse pead sootuks segi ajanud olevat. Mis tulipeade askeldamisest lõpuks saab, ei või ette näha, kindlasti aga mitte midagi head, ja mis kõige hullem: viimaks peavad süütudki kaasa kannatama.
Ütlus pimedusega löödud on tõeliselt tabav: vaidluses, kas eestlased ja lätlased nende edaspidise arengu huvides tuleb muuta sakslasteks või venelasteks, keeldusid eriti kohalikud sakslased kangekaelselt märkamast, et neil polnud tegemist mitte üksikute nooreestlastest ja noorlätlastest ässitajatega, kelle ajalehed T.Schiemanni 1886.a. kurtmise järgi nagu seened maast kerkisid - autori arvates pole poliitiline ajaleht talurahva jaoks üldse sobiv vaimutoit. Sakste vastas seisis juba väljakujunenud eesti (resp. läti) rahvas oma kirjanduse ja kultuuriga, oma organisatsioonide ja pidudega. Paljudele oli ja jäi see arusaamatuks kuni Vabadussõjani. Muidugi oli ka Wrangell oma aja ning oma ringkonna laps ja Schirren suutis temagi pea segamini ajada.
