Minu emapoolsed vanaisa Peeter Kilk ja vanaema Mai Kilk kolisid oma suure perega (peres oli 8 last) 1905. aastal üle Peipsi Venemaale, et seal saada maad ja pidada talu. Minu isapoolse vanaisa kutsus tsaar Pihkva juurde ehitatavasse klaasivabrikusse Saksa spetsialistiks. Vanaisa võttis oma poja Roberti kaasa. Nad olid tublid töötajad ja vanaisa sai peagi klaasivabriku peainseneriks.

Isa õppis klaasipuhujaks ja oli varsti peatehnoloogiks. Siis said kokku minu ema ja minu isa Robert.

Mina sündisin pere viimase lapsena. Õde Frida oli sündinud Lenini surmapäeval 1924.a., vanem vend Erich igatahes veel varem. Nüüd olen mina sellest perest ainsana järel.

Vanaema Mai unistas kogu aeg Eestimaast ja oma unistuse kandis ta üle oma lastele. Eesti sai iseseisvuse 1918 ja kogu pere igatses tagasi sünnimaale. Ometi see ei olnud nii lihtne ja nad pidid elama Venemaal. Siis algas II maailmasõda. Vend võeti kohe sõjaväkke ja rohkem me temast ei kuulnud.

Kuna isal olid kopsud haiged (klaasipuhuja töö kutsehaigus), ei võetud teda sõjaväkke. Nii olime kodus kuni sakslaste saabumiseni meie külla. Siis tuli 1943. aasta sügis. Sakslased hakkasid rahvast Saksamaale viima. Tuldi ka meie koju, kästi asjad kokku panna ja mõne tunni pärast tulid sõdurid ja ajasid meid raudteejaama.

Isa püüdis küll seletada, et ta on sakslane ja tema pere tuleks rahule jätta, kuid sellest ei hoolitud.

Öeldi - Saksamaal on tööjõudu vaja, sinu pere on koos, lähete Saksamaale tööle.

Meie pere viidi sundkorras tööle Saksamaale

Egas meilt ei küsitud, laaditi vagunisse ja sõit läks Saksamaa poole. Vagun oli loomavagun. Mehed viidi teise samasugusesse vagunisse. Aknad olid okastraadiga kaetud.

Pool vagunist oli täis kohalikke inimesi, teisel poolel oli kolm haavatud Saksa sõdurit, kes valvasid, et me ära ei põgeneks. Vagunis oli poolakaid, ukrainlasi ja Venemaalt korjatud sakslasi, saime nendega vestelda.

Isa oli meeste vagunis, aga kuna ta rääkis saksa keelt, lubati peatuste ajal tal meid külastada ja teada, kus me oleme. Peatustes anti meile sahhariiniga maitsestatud vett ja veega keedetud kapsaid, kõrvale saepuruga segatud aganaleiba. Ema poetas sahhariinivette leiba ja see maitses mulle väga.

Ühel päeval, kui rong oli seisma jäänud, aeti meid kõiki vagunist välja ja kästi minna duši alla, et ennast puhtaks pesta. Saksamaale ei tohtinud minna mustana. Järgmine peatus pidi olema juba Saksamaal.

Isa ütles, et meid viiakse Põhja-Saksamaale Taani piiri äärde. Paari päeva pärast jäi rong seisma. Meid aeti vagunist välja ja pered said jälle kokku.

Isa tuli meie juurde ja ütles, nüüd hakkavad kohalikud peremehed meid valima omale töölisteks. Sadas vihma, olime läbimärjad ja mul oli külm. Meile pandi numbrid rinda, et peremehed saaksid teada, keda nad on valinud.

Peremehed tulid traktoritega, võtsid omale töölised ära ja sõitsid minema. Inimesi jäi järjest vähemaks ja mõne aja pärast tuli peremees, kes viis õe ära. Siis tuli veel üks ja viis isa ära. Meid emaga ei tahtnud keegi, sest mina olin kuueaastane ja lapsi keegi ei võtnud. Mul oli külm ja ma nutsin. Kui meid oli juba väga väheseks jäänud, tuli üks peremees ja kamandas kõik kärusse. Ta võttis viimased kõik ära.

Meid viidi suurde tallu, kus oli üle kahesaja lehma ja väga palju töölisi. Peremees ise oli vana ning sõjaväkke teda ei võetud. Meile emaga anti elamiseks ärklituba. Vihma pidas see kinni, kuid tuult mitte. Toas oli kiikhobu (mälestus perepojast, kes oli rindel), suur voodi madratsi ja udusuletekiga. Surmväsinult vajusin ma voodisse. Ema kattis mind udusuletekiga ja jäin peaaegu kohe magama.

Perenaine kutsus ema alla ja jagas talle tööülesanded järgmiseks päevaks.

Minu tööks sai suure vankriga meiereisse piima viimine ja sealt või, lõssi ja koore toomine. Tööpäev algas kohe peale lüpsi. Ema ja veel paar naist lüpsid lehmi ja töötasid laudas.

Paar sõjavangist meest rakendasid hobused ette, tõstsid piimakarrad vankrisse ja mina sõitsin Silberstedti meiereisse. See asus meist umbes 2 km kaugusel. Nii asusin ma igal hommikul teele, lõunaks sain tagasi.

Süüa anti kolm korda päevas ja ma sain peretütrega peale lõunat mängida. Tema isa oli ilmselt rindel, nagu kõik küla mehed ja poisid. Sõjaväkke hakati võtma juba 14 aasta vanuseid poisse, seega oli küla meestest tühi. Kuid selle peremehe juures ei saanud me kaua olla. Temal oli vaja tervet peret ja ta andis meid väikesele talule, ise sai uue pere.
Endine meierei, kaugemal koolimaja

Elu ja töö Saksamaal polnud kerge

Võib öelda, et mida väiksem talu, seda kurjem peremees Temal oli kaks poega rindel surma saanud ja ta oli kogu maailma peale vihane. Iga väikseimagi eksimuse pärast ta karistas ja mitu korda suutis ema mind tema käest vaevu päästa. Uuel peremehel oli kuni üheksa lehma. Ka siin oli minu ülesandeks käia vankriga meiereis, piim ära anda ja tagasi tuua see, mis seal peale pandi. Ema aga pidi tegema kõiki töid, sest peale meie seal polnud kedagi.

Kui peremees viis ema metsa puid tegema, pidin mina pärast puukoorma metsast koju tooma. Pererahvas sõi koos meiega lõunat, kuid peale sööki läksid nad oma tuppa kohvi jooma. Meie pidime minema tööle. Mulle väga meeldis toomingamarjasupp klimpidega.

Seda keedeti seajalgadega. Eriti maitsesid mulle seajalad, mida nimetasin seapõlvedeks. Perenaine jagas ise kulbiga suppi. Mulle pani ta kulbitäie suppi, kus ujusid mõned klimbid.

Palusin ema, et ta võtaks mulle ühe seapõlve. Pikalt mõtlemata õngitses ema selle taldriku peale. Ent ma ei teadnud, kui suure kuritööga olin hakkama saanud. Kõigepealt sain võmmu kuklasse, siis valati kogu mu supp potti tagasi, mind aeti lauast ära ja sel päeval ma enam süüa ei saanud. Emal õnnestus mulle perenaise teadmata kruusitäis piima anda ja see oli kogu mu söök.

1944. aasta jaanuaris tuli endine peremees meie juurde ja teatas, et minu isa suri laagris. 8. jaanuaril saatis peremees ta laagrisse, sest isa ei jõudnud enam tööd teha ja 13. jaanuaril 1944. a. isa suri.

Endine peremees viis meid emaga sinna laagrisse, et saaksime isaga hüvasti jätta. Suur tänu talle selle eest. Matmist ei toimunud, laagris põletati surnud lihtsalt ära.

Saksamaal oli vaatamata sõjale kord, et kui laps sai seitsme aastaseks, pidi ta minema kooli. Sügisel sain ma seitse ja mind pandi kooli. Kool oli meierei vastas ja mina pidin seni kui meiereis laaditi kaupa, vastama õppetükke õpetajale, kirjutama uued ülesanded krihvliga tahvlile, koolitükid selgeks õppima ja järgmisel päeval vastama õpetajale.

Ta oli väga tore naine ja kuna mulle meeldis õppida, sain ma alati väga häid hindeid. Ei tea, kas meil oli päevik ka, aga tean, et õpetaja kirjutas alati kiituse mulle tahvlile. Nii kahju oli pärast kodus seda maha pühkida.

Sõja lõpp ligines. Üle meie lendasid Inglise lennukid Berliini pommitama. Kui lennukid lendasid, siis taevas oli must, nagu vihmapilv läks meist üle. Küll oli kõva urin. Saksa õhutõrje tulistas ja meie arvates iga lask läks pihta.

Põlevaid lennukeid kukkus alla kogu aeg. Kuid palju suurem osa läks Hamburgi poole. Ükskord õnnestus meil näha Hamburgi tulekahju kuma. See oli jube vaatepilt - taevas oli punane, inimesed nutsid, meie, poisid aga muudkui vaatasime.

Sõja lõppedes saime tulla tagasi Eestimaale

Kord sõitsin ma jälle hobusega meiereisse, ent seal olid mingid võõrad autod, imelikud sini-puna- valged ringid peal ja sõdurid rääkisid imelikus keeles. Mind võeti vastu ja küsiti, mis ma teen. Seletasin, et peremees käskis siia tuua piima ja tagasi viia lõssi, võid ja koort. Sõdurid rääkisid, et minu jaoks on sõda lõppenud. Vankrisse pandi võipakid ja kooretopsid, minu taskud topiti klaaskomme täis ja saadeti koju tagasi. Oli 1945. aasta, II maailmasõda oli lõppenud.

Ema kuulis teiste käest, et kes tahab, see saab tagasi kodumaale minna. Kui palju oli ema unistanud Eestimaast! Nüüd avanes võimalus minna tagasi sünnimaale.

Ta läks kohe kontorisse ja viis avalduse, et saada Eestisse. Igal võimalikul hetkel laulis ta „Seal kus rukkiväli lagendikul heljub", ning minu ettekujutus Eestimaast oli „Väike majakene maantee ääres seisab". Ma kujutasin, kuidas elan sellel maal, kus see majakene seisab. Emale räägiti, Eesti on ju Venemaa all, kuid ema teadis, et Eestis oli vabariik ja ta on iseseisev ning mitte miski ei suutnud ema ringi veenda. Peremees pakkus, ta annab talu emale: „Sul on kasvamas poeg! Anna meile ainult elu lõpuni süüa ja peavarju." Aga ema ei tahtnud, ta igatses Eestimaad.

Meie sõit koju kestis mitu kuud. Alguses sõitsime Inglise tsoonis, siis Ameerika tsoonis. Igal pool pakuti meile minna kas Inglismaale, Ameerikasse või kuhu ema ainult tahaks. Ema tahtis ainult Eestisse. Seal olid kõik tema vennad ja õed. Kuna minu õde oli emaga samal arvamusel ja mina olin väike, siis lõpuks saadetigi meid Eestimaale.

Kui rong sõitis Petseri jaamast läbi, viskasime omad asjad, mis meil olid, vagunist välja ja hüppasime ka ise rongilt maha.

Rong jäi küll mõne aja pärast seisma, aga me olime juba maas. Emal olid silmad vees. Ta oli nii õnnelik, et ei saanud arugi, et see oli juba Venemaa.

Korjasime oma kompsud kokku ja hakkasime jala minema. Öö veetsime talus, kus saime ka süüa. Järgmisel päeval viis taluperemees meid vankriga Pinti. Pindis pidi elama ema vend Taani. Ja oligi nii. Onu Taani võttis meid väga hästi vastu. Ta elas Pindi mõisas ja pidas seal nuumabaasi. Ümberkaudsed talunikud tõid oma loomad mõisa ning käisid veel kaua neid loomi silitamas.

Onu oskas nii manööverdada, et ei astunudki kolhoosi. Onu Taani viis meid ema teise venna Augusti juurde. Pärast saime teada, et ema õde Liisa elab Võrus. Nii said nad varsti kõik kokku.

Tuli uus sügis ja ma pidin minema jälle kooli. Pindi kiriku juures oli kahe klassiga kool. Läksin sinna, kuid siin tekkis probleem - ma ei osanud eesti keelt. Õpetaja tõlkis mulle saksa keelde kõik, mis ma õppisin. Kuid jõuluvaheaja eel ütles õpetaja, et ta ei saa mulle kõike enam tõlkida.

Kui peale jõule kooli tulen ja ei oska eesti keelt, pean koolist lahkuma. See ehmatas mind nii ära, et õppisin kahe nädalaga eesti keele selgeks. Kui tulin kooli, siis rääkisin õpetajaga eesti keeles. Kahjuks nüüd ei oska ma enam saksa keelt.

Minu vanaema Mai tuli juba 1943.a. Eestisse. Tema Eestimaa igatsus oli nii suur, et kui Eestimaale sai, ütles: „Nüüd olen ma kodumaal!" ja kümme päeva hiljem ta suri.

See on lugu, mida tahtsin rääkida neile, kes lähevad siit ära. Minge! Aga ärge unustage Eestit, sest hiljem hakkate te igatsema.

Tulge tagasi! See, mis ei õnnestunud minu vanaisal, õnnestus mul ja ma elan õnnelikult Eestimaal.