Arstimajal oli 75. juubel
Haigla lõpetas töö 1993. a. koos paljude eesti väikehaiglatega. Ambulatooriumi hoones (arstimajas) jätkus arsti, ämmaemanda ja lastearsti vastuvõtt.
2003. a. lõpetati ambulatooriumi hoones töö. Perearst koos abilistega kolisid oktoobris 2003. a. taastatud vallamaja hoonesse, mille tagaküljel on nüüd OÜ Tori Ambulatooriumi ruumid.
Aastatel 2003-2010 asus arstimajas Tori muuseum.
Alates 2005. a. asub arstimajas Tori Sotsiaalmaja.
1937. a.ehitati Toris riigi korraldusel ja riigi rahadega kahekordne valgetest tellistest hoone, mis esialgselt oli mõeldud arsti ja ämmaemanda vastuvõtuks ja neile elamiseks.
Kuuseheki rajamist krundi tagumises osas alustas doktor Kärner ja istutamist jätkati 50ndate aastate alguses. Maja ees kasvas 3 suurt elupuud, mis istutati hoone ehitamise järgselt. Kuuseheki sees on ligi ühe ha suurune maa-ala, kus asusid algul arsti ja ämmaemanda aiamaad. Hiljem said maad kasutada teised haigla töötajad ning haigla ajal kasvatati maitserohelist köögi tarbeks.
Gregor Schifrin määrati 1. märtsil 1938.a. Tori jaoskonna arstiks, Emade ja Laste nõuandla juhatajaks. Uude arstimajja koliti mais 1938.a. Tolle aja kohta oli suurejooneline maja. Avamisele tuli vabariigi tervishoiu juhtkonnast liikmeid, Pärnuma a Maavalitsuse esindajad ja arste Eesti eri paigust. Külalisi oli üle saja. Arstimaja oli esimene Eestimaa arstidele mõeldud majadest.
Kõrvalhoones oli garaaž, puukuur pesuköök, kanala, laudas lehm, 2 siga, kanad, pardid, kalkunid.
Garaažis oli arstil auto Opel Kapitan. Veel oli iluaed, puuviljaja juurviljaaed ning kartulimaa.
Arstimajas oli arstil kasutada 13 ruumi, sealhulgas teenijatetuba, lastetuba, tuba lastehoidjale. Doktor oli ka Tootsi Turbatööstuse arst. Vastuvõtud toimusid 2-3 korda nädalas. Mälestusi oma isast kirjutas Jüri Schifrin ja lisas, et elu läheb edasi, peab minema arukalt, hästi ja paremaks. Eduard Kärner töötas nov.
1940. lühikest aega. Sõja ajal oli arstiks Hendrik Anderson. Hans ja Endel Soll kirjutavad järgmist: ta tuli paljajalu, särgiväel, traksid ümarat kõhtu katvaid lotendavaid pükse vaevu hoidmas, hallinevad juuksed sassis, paksuklaasilised prillid tarkade silmade ees. Selline väljanägemine andis talle põrguvürsti nime ja reetis tema nõrgemat poolt.
Austust väärib tema arstitöö. Ta saavutas torilaste hulgas erakordse populaarsuse, lugupidamine kasvas aasta-aastalt. Selle alus oli arsti professionaalne tarkus, talle omane sundimatu suhtlemine rahvaga, sotsiaalne avatus, inimlikkus, ausus. Tema abi paluti kaugemaltki kui oma jaoskond. Kui sünnitaja jõudis hobusega kohale lausa öösel, siis arst valmistus abi andma, suures hambavaluhädas patsiendil tõmmati hobuserautamise tangidega hammas välja. Tekkis suur austus arsti elukutse vastu.
Doktor Ernst Kustavus töötas Toris aastatel 1947 kuni märts 1960. Arst tegi sel ajal lihtsamaid protseduure, parafiinravi, ka vereanalüüse ja vajadusel tõmbas hamba välja. Operatsioone Toris ei tehtud.
Doktor Raul Mardi töötas aastatel 1960-1964. Ta oli äsja lõpetanud ülikooli. Mardi oli intelligentne, kena rühiga, vallaline, väliselt rahuliku loomuga noormees, kes köitis paljude vastassoo esindajate tähelepanu alates koristajatest õdedeni. Ta ei lasknud end sellest häirida. Väärikana astus palatiuksest sisse ja kuulas igat patsienti. Diagnoosimisel oli temal oma meetod, ravid olid tõhusad. Arst kasutas ka alternatiivset ravi: seedetrakti ravimisel kasutas kartulimahla ... ja teisi võimalusi. Tori rahvas hindas noort arsti väga. Ta oli sihikindel ja täpne oma töös.
Koduvisiite tehti hobusega. Doktor Mardi abi paluti kaugemaltki kui oma jaoskond. Oma arstitarkustest on saanud raamat. Ühe kinkis sotsiaalmajale, teise Tori raamatukogule.
Esimene naisarst oli Helve Ratassepp, kes töötas Toris 1964- 1971. a.
Järgmised 31 aastat töötas arstina Erika Unt. Tema oli nõukogude ajastul viimane arst ja taasiseseisvunud Eesti esimene arst. Lugu Tori ühest patsiendist doktor Undi ajal. Patsiendil läks metallikild vasakusse pöidlasse.
Ta läks Tori ambulatooriumi, Õie Joosepson katsus nõelaga. Metallikild krigises. Toris polnud vahendeid killu eemaldamiseks. Patsient saadeti Pärnu Vanasse haiglasse. Saatekirjas märgiti, et metallikild on vaja eemaldada.
Pärnus kaheldi, kas ikka on tükk sees? Väljaspoolt polnud midagi näha. Patsient ütles: "Kas kahtlete Tori ambulatooriumi töötajate pädevuses?" Röntgen tõestas killu olemasolu. Saatekirjale tehti vastav märkus. Patsient saatekirja arst Undile tagasi ei andnud, läks seotud pöidlaga tööle. Hiljem arst pahandas, et miks ei tulnud sinist lehte (tolleaegse haiguslehe nimetus) saama ega niite välja võtma.
1988. a. sai täiskohaga lastearstiks Sirje Mõttus. Aastast 2002 hakkas ta tööle perearstina, töötab praegugi.
Doktor Mäe töötas haiglaosas teisel korrusel. Hiljem töötas Mäe Tootsi haiglas. Vajadusel kutsuti teda Tori haiglasse tööle. Kogu haigla ülalpidamine oli riigi poolt. Arstidel, ämmaemandatel, õdedel oli riigi poolt tasuta korter ja küte.
Haiglana alustas arstimaja tööd 1951. aastal. Algul oli 5 voodikohta, sünnitustuba, sünnituspalat, lastetuba. Ämmaemand jälgis lapsi kolm kuud, hiljem külastas beebisid patronaažõde jalgrattaga.
Esimene ämmaemand oli Herodes, teine Mooses, kolmandana alustas 1951. aastal Lille-Õie Joosepson ja töötas 2009. aastani.
Majandusjuhataja puudumisel pidi Lille-Õie andma pesu välja, tegema toidulao arvestust, koostama menüüsid ja tegelema kuuaruannetega.
Haigla avamisega võeti tööle esimene meditsiiniõde Saima Hunt. 1952. a. oli juba olemas teine med.õde. Tööle võeti kokk ja majahoidja.
1956. a. hakati finantseerima 10 haigla kohta. Tööl olid: arst, ämmaemand, 2 õde, kokk, majandusjuhataja, majahoidja, 4 sanitari. 1965. a.võis haiglaravi saada 20 patsienti. Mõned aastad hiljem on majas ainult haigla, arst käib Pärnust. Koduvisiidid tehakse majandi transpordiga (1970-1980).
Esimene hambaarst, kõrgema haridusega Tiiu Kitsnik alustas 1953. a. Teda abistas haigla sanitar, kes peale koristamise valmistas ette hambatäidist ja vajadusel hoidis haige pead kinni. Patsient istus tavalisel toolil. Puurmasin töötas jalaga vajutades. Hiljem oli hambaarstiks Elsa Antson.
1973-2000. a. töötas Liivi Kavak. Väga hinnatud hambaarst ka väljaspool Tori piire. Tööle võeti hambaarsti õde. Koolis käidi laste hambaid ravimas. Ravimiseks vajalikud vahendid mahtusid ühte kohvrisse.
Füsioteraapia (elektriravi aparaadid) tulid 1960ndate algul. Nendega töötasid kõik, kes parajasti valves olid. Hiljem sisustati kabinet, lisandus uusi aparaate ja võeti tööle eraldi inimene.
Kauaaegsed velskrid olid Silvi Kasearu ja Jevgenia Lutt. Tunnustust väärib med.õde Helju Tehver, kes külas kujunes küla-tohtriks.
Ta jagas oma oskusi, selle eest maksmine oli teisejärguline. Haigla lõpetas töö 1993. a. koos paljude eesti väikehaiglatega.
Põhjuseks majanduslik ebatasuvus, maakonnahaiglate parem aparatuur, maarahvastiku, eriti laste arvu vähenemine. Ambulatooriumi hoones (arsti majas) jätkus arsti, ämmaemanda ja lastearsti vastuvõtt.
2003. a. lõpetati ambulatooriumi hoones töö. Perearst Sirje Mõttus koos abilistega kolisid okt. 2003. a. taastatud vallamaja hoonesse, mille tagaküljel on nüüd OÜ Tori Ambulatooriumi ruumid.
Aastatel 2003-2010 asus arstimajas Tori muuseum.
Alates 2005. a. asub arstimajas Tori sotsiaalmaja.
Materjale saadud Pärnu Postimehest 2005. a. ja erakogudest.
__________________________________________________________________________
Doktor Raul Mardi tervitus Tori rahvale haigla 75. sünnipäeval 3. augustil 2012
Olen armsatest torilastest eemal olnud alates 1964. aastast, kuid mõtted tolleaegse haiglaga ja Toriga on endiselt helged. Mul on südamest hea meel, et minu endine haigla aastatel 1960- 1964 on nüüd väga heades kätes ja teenib edasi inimesi nende hädades ja muredes. Haigla lähiümbrus on võrdväärne ilusaimate parkidega.
Ka ülejäänud Tori alevik on saanud teiseks positiivses mõttes- heakorrastatud, remonditud, elamiseks vägagi meelepärane.
Soovin Tori Sotsiaalmajale ja personalile, aga ka kogu Tori kandile kõike head, õnnestumisi ja uusi kordaminekuid ning kõigile jätkuvat ja tugevat tervist!
