Arutelu omavalitsuse piiridest ja suurusest – mis on õige?
Nii regionaalminister Siim Valmar Kiisler kui ka põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder on seisukohal, et optimaalseks omavalitsuse suuruseks oleksid tänased maakonnad ja lisaks veel umbes viis vabariiklikku linna. Maakonnasuurune omavalitsus peaks suutma piirkonda meelitada tööandjaid ja sellega looma töökohti. Suurem omavalitsus suudaks võidelda Viljandi Haigla piirkonda jäämise eest ja anda väga kvaliteetset gümnaasiumiharidust. Samuti areneks suuremas omavalitsuses laialdasemalt kodanikualgatused, kuna praegused vallakeskused ei domineeriks siis enam väiksemate keskuste üle. Lisaks veel parem juhtimine motiveeritud ja kvalifi tseeritud ametkonnaga. Peale selle oleks teenuste optimeerimisega võimalik saavutada mõningast vahendite kokkuhoidu. Eeskujuks tuuakse taanlaste tehtud ja soomlaste kavandatavat haldusreformi. Kauaaegne kohaliku omavalitsussüsteemi arendaja ja koolitaja Sulev Mäeltsemees toob välja, et suuremate omavalitsustega peaksid kaasnema ka suuremad ülesanded ja suurem rahastamine. Eesti riigi maksutulust kasutavad omavalitsused 24-25%, Soomes ja Taanis ületab aga see 45%. Soomes ja Taanis on omavalitsused otseselt seotud piirkonna tervishoiu korraldusega ja omavalitsusel on olemas vahendid ettevõtluse tarbeks taristu väljaehitamiseks ja toetamiseks. Meie omavalitsustel kahjuks neid võimalusi ei ole. Haldusreformist rääkides peaks koos piiridega rääkima ka rohkem omavalitsuste ülesannete laiendamisest ja suuremast rahastamisest. Mõlemad ministrid olid seda meelt, et regionaalpoliitiliselt on võtmesõnaks töökohad. Kui inimesel on olemas meeldiv ja pere vajadusi tagav töö, siis ei minda seda ei suurlinna ega välismaale otsima. Seetõttu soovivad mõlemad ministrid soodustada töökohtade tekkimist maale. Kahekümne aastaga on põllumajanduses töötavate inimeste arv langenud 140 tuhandelt 20 tuhandele, samas ei ole maale töökohtade loomist kuigivõrd soodustatud. Nüüd on eesmärk suunata uuel Euroopa Liidu eelarveperioodil 2014+ rohkem vahendeid just maapiirkondadesse, et toetada ettevõtlust.
Karksi valla poolt vaadatuna on selge, et omavalitsuste ühinemist maakonnasuuruseks omavalitsuseks vabatahtlikult kindlasti ei toimu. See reform peab tulema riigi eestvedamisel. Eelnevalt peaks siiski arutama riigi tasandil, mitut arenduskeskust Eesti vajab. Täna on iga vald oma piirkonna arendusüksus, kes planeerib ja viib ellu piirkonda arendavaid tegevusi. Igal omavalitsusel on selleks eelarvelised vahendid, otsustajaks vallavolikogu ning elluviijaks vallavalitsus. Kui need ressursid piirkonnast ära võtta ja maakonna tasandile viia, siis see võib tuua kaasa küll ratsionaalsema planeerimise, aga sageli arendatakse ikka esmajärjekorras keskust ja kaugemad piirkonnad jäävad vähemalt esialgu vaeslapseks. Seega oleks see esimene planeerimisülesanne haldusreformi tegijatele - mitu arenduskeskust Eesti regionaalpoliitikas peaks olema? Teiseks kardan, et kui piirkonnad lähevad suuremaks, siis hakatakse optimeerima. Küsimus, kui suures piirkonnas peab olema külamaja, mitu last peaks käima ühes põhikoolis, et seda pidada? Ma arvan, et need optimeerimisülesande numbrid on väga erinevad maakonna ja praeguse valla tasandilt vaadatuna. Põhiline rahaline kokkuhoid omavalitsussüsteemis tuleb just teenuste - haridusja kultuuriasutuste sulgemisest, kuna nendes valdkondades on 70% omavalitsuste eelarverahadest. Vaadeldes tänast elanike jaotust Viljandi maakonnas, kus Viljandi linnas ja ümbruses elab kaks kolmandikku maakonna elanikest, siis saab volikogus samasuguse ülekaaluga olema esindatud just selle piirkonna huvid.
Karksi vallal on 3,19 miljoni euro suurune eelarve, mida kasutame oma valla arendamiseks ja piirkonnas teenuste pakkumiseks. Vald on alati suutnud toetada kodanikeühendusi, kes mitmekesistavad ja arendavad valda oma nägemuse järgi. Meie valla teenuste võrk on optimaalne, meil on üks kool, lasteaed, huvikoolid, hooldekodu, noortekeskus, kultuurikeskus ja külamajad. Meie vald on kompaktne, tõmbekeskusega Karksi-Nuia ja me ei paku eriti teenuseid väljapoole valda. Näiteks meie koolis on 95% oma valla lapsed, naabervaldade koolides käivad ainult mõned üksikud lapsed valla äärealadelt. Ühinemine naabervaldade Abja, Halliste või Tarvastuga ei anna erilist efekti, kuna ükski neist ei ole meie inimeste jaoks tõmbekeskuseks ja vastupidi. Ka minister Helir-Valdor Seeder on seda meelt, et Karksi vald on tänases haldusjaotuses optimaalne ja ühinemine naaberomavalitsustega ei anna erilist efekti. Seepärast toobki ta välja, et õigem oleks teha üks, maakonnasuurune omavalitsus, sest enamuse praeguste omavalitsuste jaoks on tõmbekeskuseks Viljandi linn. Samas mõeldes valdadele kui arenduskeskustele oma piirkonnas, peab omavalitsusi maakonnas olema siiski rohkem kui üks. Arutelud, milline omavalitsuste hulk ja piirid Eesti jaoks õige on, jätkuvad.
