Arvamus: Eestlaste jaoks on orjakaubandus igapäevaelu loomulik kaasnähtus
Võib uskuda, et pea iga eestlane on kas isiklike, lähedaste või tuttavate kogemuste või vähemalt kuuldud juttude kaudu puutunud kokku juhtumitega, kus kaugemale tööle läinu on saanud n-ö tõsiselt pügada. Teisisõnu, on jäänud näiteks teenitud tasust täies ulatuses ilma või lubatud töötingimused, isegi töö ise ei ole need, mis alguses lubatud. Siia juurde peab lisama needki räiged olukorrad, kus vahendajate kaudu kaugele maale kohale jõudes selgub, et väljakuulutatud töökoht on tegelikult seksteenuste pakkumine.
Alles käesoleva aasta jaanuari lõpuveerandil tuli päevavalgele lugu Soomes töötanud Eesti ehitajatest, kes ebainimlikult pikkade töötundide eest said lubatust palju vähem palka ning oma õigusi nõudes tabasid neid tööandja poolt mitmesugused ähvardused kuni tapmislubaduseni välja.
Ka artikli autor on oma lähikondlaste kaudu kokku puutunud, küll vähem drastiliste, kuid analoogsete situatsioonidega. Kusjuures eriti hirmus oli see, et inimesi aidata pole olnud kohe kuidagi võimalik. Neil juhtudel on jäänud üle vaid südamest õnne tänada, et lähedane vähemalt elusalt ja tervelt koju tagasi jõudis.
Meie ühiskonnas on selliseid juhtumeid nii üldise suhtumise kui ka seadusandluse kohaselt nimetatud lihtlabaseks petmiseks või kelmuseks või väga üksikutel juhtudel orjastamiseks. Ülejäänud maailma silmis on aga neil kordadel olnud tegemist kõige otsesema inimkaubandusega, mille eesmärk on tööle sundimine ja tööjõu ärakasutamine. Kuna inimkaubanduseks peetakse meie riigis enamasti inimkehadega kauplemist ehk seksuaalset ärakasutamist, siis tööjõu ärakasutamine on jäänud kaugele tahaplaanile ning seda pole inimeseks olemise vastaseks teoks eriti peetudki. Pigem on leitud, et inimesed on ise lollid, et neisse olukordadesse satuvad. Ometi on tegemist tõsise kuriteoliigiga.
Kas eestlane on tõesti ori?
Uurimusi teinud eksperdid on leidnud, et inimkaubanduse ohvriks langemise peamine riskitegur on sotsiaal-majanduslik olukord riigis. Intervjuud inimestega tõid välja ka tõsiasja, et oma kodumaal tuleb üpris paljudel teha tööd lepinguta, liiga madala palga eest ning halbades töötingimustes. Sageli üldse maksmata jäetud palkki pole eestlastele oma sünnimaal midagi võõrast. Just seetõttu ei olegi meie rahvas võõras riigis taolistesse olukordadesse sattudes näinud juhtunus inimõigustevastast kuritegu. Kurb aga tõsi ning peaks meist igaüht väga sügavalt mõtlema panema: kõik see, mida mujal maailmas nimetatakse otsesõnu orjakaubanduseks, on paljudele eestlastele oma kodumaal tegelikult igapäevaelu.
