Asjaarmastajana maailma suurimal suusapeol

Spordimehi on erinevaid - tipud, endised tipud, noored trennilapsed, hullud harras­tajad, hullud veteranharrastajad, tavalised harrastajad ja pühapäevasuusatajad. Ise loen ennast tavaliseks harrastajaks. Loodus pole talenti just kaasa andnud, aga väikese tree­ninguga õnnestub kohalikud maratonid ikka talutavalt läbida.

Kuna sportlik tase on nagu on, siis võttis ikka mitu aastat aega enne kui julgesin teha nn „Vasaloppeti otsuse". Tegemist ju maailma suurima suusamaratoniga - pikkust 90km ja osalejaid üle 15 tuhande. Tartu maratonil mõned korrad küll osaletud, aga see 90km tundus ikkagi hirmutav. Õnneks tulid oma vend Assar ja mõned sõbrad/sugulased veel kampa, mis tegi suure väljakutse lihtsamaks.Vasaloppeti 04/03 sai rasvaselt kalendrisse märgitud ja ettevalmistus sai alguse. Hiline talv ei teinud asja lihtsamaks, aga mis teha. Jaanuaris sai ikkagi suusad alla ja Tartu ma­ratoniks omajagu kilomeetreid läbitud. Kau­gel tõsistest harrastajatest, aga midagi siiski. Igaljuhul tuli senise „karjääri" parim Tartu maratoni tulemus ja vahepealt kõhklema löönud enesekindlus sai natuke lohutust.

Kuid rõõm oli veidi enneaegne - Vasaloppeti eelsel nädalal suutsin päris korralikult tõbi­seks jääda. „Tippvorm!", ütleks irvhambad Apteegid said omale selleks nädalaks kuld­kliendi, kuid tervis ei kippunud paranema. Loobumine oli välistatud ja hoolimata ter­vislikust seisundist sai neljapäev teele asu­tud.

Vasaloppet toimub Kesk-Rootsis, Dalarna maakonnas umbes 350km Stocholmist. Pea­mine võistluskeskus ja finish asuvad Moras ja start Sälenis. Kuna tegemist nii suure üri­tusega, siis logistika ja majutus eriti oluline. Õnneks suguvõsas vana maratonihunt Risto Roonet, kes siinkohal appi tuli. Tema kontak­tide kaudu saime stardipaiga lähedale tore­da majakese ööbimiseks, mis on ikkagi väga suur eelis.

Kui esimeseks ootamatuseks oli viimasel hetkel haigeksjäämine, siis paar üllatust tuli veel. Esiteks see, et meie tore mikro­buss läks katki ja riskide vältimiseks, pidime Gävle (linn Stockholmist ca 150km kaugu­sel) Volkswageni esindusest asendusbussi rentima. Õnneks lahenes kõik õnnelikult ja jõudsime õigeaegselt kohale. Järgmiseks üllatuseks oli vajadus suusad ümber mää­rida. Külma ja võistlusele eelnenud suure sula koostöös oli rada tõeliselt jäine ja meie algne variant (millega suusad juba Eestis olid ettevalmistatud) oleks osutunud liiga leebeks - määre poleks lihtsalt kestnud. Spetsialistid soovitasid lisada ka kliistrikihi ja kuna Risto oli olnud piisavalt ettenägelik, et oli meile määrded ja inventari kaasa and­nud, siis sai ka see mure lahendatud.

Ja kuna ka tervis oli laupäevaks juba enam-vähem, siis oligi kõik valmis suureks stardiks.

Hommikul kell 5.25 üles ja juba 5.55 liiku­sime stardipaika. Nähes neid ummikuid ja autovoore, mõistsime, et meie stardile nii lähedal asuv elupaik oli ikka eriliselt mugav. Umbes pool seitse olime siis kohal, panime suusad starti valmis, andsime suuremad üleriided ära ja siis tuli lihtsalt oodata. Tem­peratuuriks -12, aga õnneks olid seal mõ­ned suured lõkked, kus sai end soojendada. Paarkümmend minutit enne starti läksime stardikoridori ja siis veel viimased minutid ootamist ja start!

Leppisime vennaga kokku, et sõidame mõis­tusega ja ei hakka alguses liigselt suruma. Ega tegelikult see polnudki võimalik, sest kohe peale starti on järsk pooleteisekilo­meetrine tõus, kus normaalselt sõita ei olnud võimalik. Lihtsalt tammusid 15-20 minutit sisuliselt kohapeal. Seal sai selgeks ka see, et müüt toredatest ja lahketest ja hoolivatest põhjamaalastest ei vasta pä­riselt tegelikkusele. Aeg-ajalt mõned sot­siaalse maailmavaatega poliitikud või avali­ku elu tegelased üritavad meile sisendada, et eestlased on ikka need kõige hullemad ja et peaksime õppima Soomelt ja Rootsilt jne. No ma ei tea. Nii nahaalseid kodanikke, kui seal starditõusul ei ole mina küll ühel­gi kohalikult suusasõidul näinud. Võib-olla juhtusin halba kohta ja võib-olla kehtib see vaid Vasaloppeti kohta, aga selliselt „risti üle suuskade-õlaga teed tehes-suusakeppe purustades" liikuvaid suusamehi pole tões­ti kunagi näinud. Aga las see olla. Suutsime starditõusu katsumused siiski tervelt läbida ja siis läks maratoniks. Vaheldumisi vedades liikusime edasi ja kõik laabus suhteliselt häs­ti kuni jõudsime umbes 60 kilomeetri peale. Siis oli esimene kord, kui tundsid, et nüüd lä­heb raskeks, kuid 30km oli veel. Tempo lan­ges ja kilomeetrid hakkasid tõeliselt venima. Eriti raskeks läks viimane 10km, aga venna ärgitusel suutsime lõpuotsas tempot siiski tõsta, et üritada aega alla 5.30. Läbi valu ja vaeva see ka õnnestus ja ületasime lõpu­joone ajaga 5.28.48, mis andis meile kohad 2592 ja 2593. Võib rahul olla, sest seadsime eesmärgiks aja alla 6 tunni. Samas jäi „i"'le täpp panemata. Nimelt saavad kõik, kes ei kaota võitjale rohkem kui 50%, Vasaloppe­ti medali. Meil jäi vaid 46 sekundit puudu! Sõitsime küll korralikult ja tavaliselt on me­dalivääriline ka 15-20 minutit aeglasem tu­lemus, kuid kuna esimesed liikusid eriti kii­relt (Jörgen Brink püstitas uue rajarekordi), siis jäi selleks väheks. Enda liikumise kiirust arvestades olime kindlad, et pigem on meil mõni minut tagavaraks ja kahjuks ei teadnud ka võitja aega, et oleks tempot varem tõst­nud. Viimasele 5'le kilomeetrile ei jäänud küll enam mingisuguseid reserve, et seda 46't sekundit tasa teha. Tegelikult ei peaks kurtma - lõppkokkuvõttes läks sõit hästi ja kogu meie seltskond jõudis tervelt ja rahul­olevalt finishisse.

Pärast lõpetamist oli kohapeal kõik väga hästi korraldatud - suusad sai jätta hoidlas­se, spetsiaalsed bussid viisid riietuma ja pe­sema ning kohe samas pakuti soojas ruumis ka süüa. Erinevalt Tartu Maratonist ei „ter­vitanud" sind söökla ukse peal talongi nõu­dev turvamees ja suhtumine oli sportlast soosiv (see Tartu Maratoni toidutalongi asi on ikka üks suurimaid müsteeriumeid, mida igal aastal mõtlen. Kas Hr Kelk tõesti arvab, et ma tulen Tallinnast Elva metsa, et saada pool kulpi tasuta suppi?).

Korralduse koha pealt tahaksin veel ära­märkida ühe eriliselt positiivse asja. Kui nt Tartu Maratonil vaadatakse sind pigem et­teheitvalt, kui üritad tõestada (nt eelneva­te maratonidel põhjal), et väärid paremat stardigruppi, siis Vasaloppetil on see igati normaalne. Võeti protokoll lahti ja Tartu Ma­ratoni tulemuse alusel tõsteti mind viisakalt grupist 5. gruppi 3. Lõppkokkuvõttes on see ju kõigile parem.

Kodutee läks õnnelikult. Meie haavatud buss nõustus meid Gävlest Stockholmi koha­le viima ja teisipäeva hommikul oli seltskond rahulolevalt Tallinnas. Kõigil suur küsimus meelel - kas järgmisel aastal ka? Õnneks või õnnetuseks tegid aktiivsed Rootsi suusasõb­rad selle otsuse lihtsaks - 2013 Vasaloppet registreeriti rekordkiirusega täis enne kui meie otsuseni jõudsime. Seega, äkki mõni muu maraton. ... nt Marcialonga Itaalias.