August - märgilise tähtsusega kuu

Augustil on Eesti lähiajaloos märgiline tähendus. 1939. aastal sõlmisid NSV Liit ja Saksamaa pakti koos kurikuulsate salaprotokollidega, millega jagati omavahel mõjusfäärid, ning mis lõppes Eestile 50-aastase okupatsiooniga. August oli aga ka kuu, kui toimusid mitmed ülevad ja ärevad sündmused, mis tipnesid Eesti iseseisvuse taastamisega.

Minu lapsepõlv möödus Nõukogude Eestis, kuid olin siis juba piisavalt vana, et mäletada mõningaid seiku neist aastatest, mis eelnesid iseseisvuse taastamisele. Olin noil olulistel aegadel poisike, kes vanemate ja sugulaste käe kõrval sündmustest osa sai. Laulev revolutsioon on hea näide, kuidas tavalised inimesed olid osalisteks suures ajaloos. Võib-olla tol hetkel seda ise tajumata. Lihtsalt tunti, et on vaja teha õiget asja.

Mäletan neid emotsioone, mis valitsesid kodus, kui Eesti kuulutas end taas iseseisvaks. Mäletan raadiomaja kaitsmist, kuhu mu onu, Kodukaitse ridadesse kuulunud nõmmelane Elmar Bach mind kaasa võttis. Mäletan, et jooksin raadiomaja koridorides ringi, saamata aru olukorra tõsidusest.

23. augustil möödub 75 aastat Molotovi-Ribbentropi pakti allakirjutamisest ning 25 aastat ajaloolisest Balti ketist – eestlaste, lätlaste ja leedulaste ühiselt korraldatud massimeeleavaldusest. Minagi olin 10-aastase poisina üks lüli selles üle 600-kilomeetrises inimahelas. Selline rahumeelne protestiaktsioon oli ainulaadne ettevõtmine. Balti keti lülitamine 2009. aastal UNESCO Maailma Mälu programmi kinnitab selle mõjuka rahumeelse aktsiooni ulatuslikku tähendust maailma ajaloos.

Ema töökollektiiv oli organiseerinud bussi. Mäletan kaasreisijaid, kes patareidel töötavat transistorraadiot vastu bussiakent surusid, et ka sõidu ajal ragisevat raadioülekannet kuulata. Ilmselt oli see ainus moodus, kuidas raadiolained läbi bussikere kohale jõudsid. Tänapäeva tehnika- ja internetiajastul tundub see ehk uskumatu. Ma ei mäleta enam täpselt seda paika, kus me käsikäes seisime, kuid meeles on emotsioon, põnevus.

Toona jäi selle sündmuse olulisus lapsele ehk mõistmatuks, kuid mida aasta edasi, seda olulisemaks muutub teadmine, et sellest osa võtsin. Kahju, et tollest ajast pole ühtegi fotot. Eks ole see omamoodi märk muutustest, mis paratamatult ajaga kaasas käivad. Praegu on pildistamiseks sobilikud seadmed peaaegu igaühel taskus ning pilte tehakse kõikvõimalikes kohtades. Praegu on ajalugu jäädvustada hoopis lihtsam.

Vaatamata sellele, et meie elu on nende 25 Balti ketist möödunud aastaga tundmatuseni muutunud, ei tohi me unustada, kuidas me selle vaba Eestini jõudsime. Peame meeles pidama ja oma lastele rääkima nii Balti ketist kui tollest ajajärgust laiemalt. Siis oskame kõik oma vaba riiki paremini väärtustada.