August, torm ja laager
Meenutades seda hetkeseisu, tõusevad ihukarvad püsti! Veesein, tugev tuul ja ere välk ei kestnud kaua, kuid laastamistöö oli kohutav. Teed olid täis suurel hulgal puid, mille tõttu olime sunnitud valima väljapääsuks teise tee.
Minu peas oli kaks tähtsat mõtet: milline on olukord kodus ja mida ma homme teen? Järgmise päeva hommik võttis mind vastu tormijärgse ärevusega. Endamisi küsisin: kas vanemad saadavad oma lapsed laagrisse? Kas buss ikka pääseb sihtkohta? jne. Küsimusi oli palju ja vastused ei lasknud ennast kaua oodata. 9. augusti hommikul olid kõik lapsed platsis, buss jõudis oma esimesse sihtkohta (Sagadi) takistusteta. Sagadis võeti meid vastu teatega, et meil on suuresti vedanud, kuna alles mõni minut tagasi taastati seal elektrivool. Loodusega tutvumine võis alata! Jõudes päeva teisel poolel majutuskohta Vainupeale, ootas meid kõiki ahjusoe toit. Kokk valmistas maitsva kõhutäie väliköögis. Kõik oleks nagu väga kena, kuid ega mured sellega veel otsa ei saanud. Selgus, et elektrit pole, pole vett, pole külmkappi, aga kapp ju toiduaineid täis. Ja näe, milline tore vedamine! Vainupea puhkemajas tehti samal ajal remonti, ehitusmeestel generaator olemas ja seda laagrilistega jagama olid nad meeleldi nõus. Pane ainult bensiin paaki ja vool olemas! Mureks jääb bensiin. Lahendus tuli kiiresti. Kaubareisile minnes lisasime nimekirja ka bensiini. Niigi pidime jooksvalt menüüd korrigeerima. Menüü korrigeeritud, kaup kohale toodud, elekter olemas, külmkapp töötab, isegi elektripliidi sai tööle. Ja nii kolm päeva. Sellise lahendusega kippus lastel ununema, et tegelikult voolu polegi.
Lapsed olid väga tublid. Nad tegid kõike kaasa suure huvi ja entusiasmiga. Viktoriini ajal selgus, et lastel on hea mälu. Nad mäletasid varasemast Sagadis kasvavate võõrpuude nimetusi, eestimaistest puudest rääkimata. Kõik mäletasid muuseumis olevat kõige väiksemat loomakest. Spordis käis tihe rebimine ikka võidu nimel. Ja peale kõike seda suutsid nad olla elurõõmsad lapsed, kes tihedale päevaaskeldusele vaatamata olid õhtul üpris reipad.
Igale päevale andis veel oma võlu ka see kummaline ilm, mis laagri avamise eel näitas hoopis karmimat palet. Teistel päevadel valitses mõnus rannailm, mis (muide!) leidis iga päev ka ärakasutamist. Ja siis, vaatamata ettearvamatutele asjaoludele, sai kõik lõpuks läbi. Kokkuvõtteks võib öelda, et lõpp hea, kõik hea! Seda head oleks olnud raske saavutada, kui ilmas poleks häid inimesi. Siinkohal tänan kokkasid, kes vaatamata suitsevale väliköögile ja peavalule, tegid meile maitsvaid toite ja suurepäraseid kooke. Tänan ehitusmehi, kes lubasid kasutada generaatorit ja tõid meile vett. Tänan oma isa, kes tõi mind läbi tormi turvaliselt koju. Oma abikaasale eriline tänu kõige eest! Tänusõnad ka Kadrina vallavalitsusele, Sagadi looduskoolile, Altja Toomarahva talule ja Tapa autobussipargile! Loomulikult tänan ma lapsevanemaid ja nende lapsi, kes nii innukalt osalesid augustikuises õppelaagris!
