Eestisse tulles tegutses Luc aktiivselt kirikuelus ja liitus ühe Tallinna kooriga. Kui Vigala kiriku ansambel tegevuse lõpetas, jõudiski mees Rellosse. Koori liige Silja Käär, kes samuti Vigalas elab, oli kutsunud Luci juba varemgi laulma, aga mees leidis, et pole mõtet nii kaugelt proovidesse sõita. Oma abikaasa õhutusel, kes mehe lauluarmastust teab, tuligi ta laulma ja leiab, et Rello on tugev koor. Ta tunnustab seda, et inimesed, kes noodist laulda ei oska, õpivad oma partiid ruttu selgeks.

Eestis elada on tore

Eestisse tõi teda suur armastus. Oma eestlannast naisega tutvus Luc Prantsusmaal oikumeenilise Taizé vennaskonna juures, kus paljude maade noored kokku saavad, et koos palvetada ja erinevatel teemadel arutleda. Siis vahetati vaid mõni sõna, aga kui nad pool aastat hiljem kohtusid Milaanos, algas kirjavahetus.

Ega Luc Eestist varem palju teadnud, kui et see on endine Nõukogude Liidu osa. Järgnes eestlanna külaskäik Belgiasse. Selleks ajaks oli Luc juba kõrvuni armunud ja huvitatud tõsisest suhtest. Ta oli nõus ootama, kuni tudengineiu on valmis nii oma tootedisaini õpinguid lõpetama, talle „jah" ütlema ja siis Belgiasse kolima, kus ühist elu alustada.

Noorel mehel oli seal väikeses firmas hea töökoht, kuni ta ühel hetkel mõistis, et võib ju hoopis ise Eestisse tulla. Firmaomanikule olnud see suur pauk, kui kogenud programmeerija oma lahkumissoovist rääkis. Aasta jooksul püüdis ta endale ka järglast välja õpetada, aga nii lühikese ajaga kümne aasta kogemust ei omanda. „Selleks oleks kulunud mitu aastat, nii kaua ei soovinud ma oma elu pärast oodata," meenutas Luc.

Eestis on talle meeldinud algusest peale, elatustaseme vahe segav ei olnud ja kultuurišokki pole Luc siin elades kogenud. Eestlased on küll vaiksemad, aga väga suuri kultuurilisi erinevusi kahe riigi vahel ta ei leia.

Pigem võivad suuremad olla perekondlikud eripärad: mõni pere on avatum ja jutukam, teine vaiksem ja sissepoole pööratud. Nüüdseks on ta aru saanud, et Eestis on väga paljud pered lahutatud. Ka rahvustunne on Eestis palju tugevam, mida ta seostab sellega, et Eestis pole Hitleri mõju pikalt olnud.

„Saksa kultuur kannatab siiani selle all, et neil oli väga tugev rahvustunne, mida ära kasutati. Saksamaal on nii, et kui oled liiga uhke oma rahvuse üle, on sellel halb maik juures. Eestis pole see üldse nii, eestlased on selle poolest süütud," tõmbas vestluskaaslane paralleele.

Eesti mehi peab ta väga mehelikuks, kes oskavad palju asju teha oma kätega. Nad on väga tublid. Kui nad ei joo - järgneb mõningase irooniaga.

„Mulle meeldib, et Eestis on palju avarust ja vähe inimesi. Belgias on kõik kohad rahvast täis, ükskõik, kuhu sõidad. Mõneti oli see hull tükk jätta maha oma hästi makstud ja meeldiv töö, aga mul polnud ka millegagi riskida. Mu üks kodumaa on Belgia ja teine on juurde saadud," hindab Luc, kes kinnitas, et pole siin elades kordagi koduigatsust tundnud.

Maaelu on väärtus

Esimesed aastad elasid noored Tallinnas, kuni nende praeguses kodus naise vanaisa majas Vana-Vigalas käis põhjalik remont. Nüüd on sellest hoonest saanud Lucile nii töö- kui kodukoht: tema kliendid on Belgias, keda ta siit teenindab. Tööd on nii palju, et jaguks abiliselegi. Kord pani ta talentide kojukutsumise portaali oma tööpakkumise välja, aga sellele ei tulnud ühtki vastukaja. Tema sooviks süsteemihaldurina näha endast nooremat inimest, kellest võiks saada mantlipärija, aga too peaks ka elama Vana-Vigalas.

„Välismaalt Eestisse tagasi tulijad eelistavad ju olla pealinnas. Mind hämmastab, et inimesed ei oska maal elamist nautida. Nad leiavad, et linnas elada on lihtsam ja parem. Mina seda ei arva," arutles vestluskaaslane.

Luc on pärit Belgia saksakeelsest piirkonnast, mis liideti riigiga pärast I maailmasõda. Ta isa keel on prantsuse keel, emaga räägib saksa keelt ja õppis samuti saksakeelses koolis. Saksa, prantsuse ja inglise keel on mehel suus, pisut oskab ka hollandi keelt, aga nüüd tulevat seda rääkides sisse juba eestikeelsed sõnad. Ka kaks tütart suhtlevad vanaemaga saksa keeles.

Eestisse saabudes hakkas Luc kohe eesti keelt õppima ja nüüdseks on see korralikult käes. Ta on proovinud lugeda isegi „Tõde ja õigust", aga esialgu jäi raamat pooleli - olevat üsna sünge ja kohati annab tunda, et taustateadmisi tal lugejana piisavalt ei ole, aga ta on valmis uuesti üritama ja internetist nopitud lühikokkuvõttega ta piirduda ei kavatse.

Suusatanud Luc veel ei ole ja paljudes Eesti paikades pole ka käinud, aga ta leiab et selleks on aega küll, sest ta kavatseb jääda siia elu lõpuni.