Nüüd on Sigrid Rausing sotsiaalantropoloogia doktor, filantroop ja kirjastaja, kes kuulub BBC hinnangul Suurbritannia 100 kõige mõjukama naise hulka. Tema doktoritöö „Ajalugu, mälu ja identiteet nõukogudejärgses Eestis: kolhoosi lõpp" valmis 1997. aastal. Lisaks doktoritööle valmis Pürksis veedetud aasta jooksul kogutud materjalist ka mälestusteraamat „Kõik on suurepärane", mille Äripäeva kirjastus tänavu eesti keeles välja andis.

"Ta tundus nii nagu rootsi keele õpetajad ikka. Ega me tookord ei teadnud tema tausta, ta ei rääkinud ja me ka ei uurinud," ütles toonane vallavanem ja praegune Rannarootsi muuseumi direktor Ülo Kalm.

"Nad on mul praegugi silme ees, need tühja pilgu ja mustavate hammastega mehed ja naised, kes, vanad kingad paberit täis topitud, Haapsalu uues supermarketis jalgu lohistades ringi liikusid," kirjutab autor eessõnas. 

"Mina olin seal aasta. Kui ma lõpuks lahkusin, valdas mind tohutu kergendus, kuigi olin mõnikord unistanud ka sellest, et ma võiksin sealsesse halli ja väsinud argipäeva päriseks jääda. Seal oli nii rahulik."

Tegelaste seas on vallavanem "noor tõmmu mees" Ülo Kalm, Noarootsi gümnaasiumi direktor Laine Belovas ja terve hulk Pürksi elanikke ja koolirahvast, kelle elu ja mälestusi Rausing meile raamatus ette laotab.

Sigrid Rausing sattus Noarootsi mõnes mõttes kõige raskemal üleminekuajal, mil Nõukogude Liit oli lagunenud, kolhoosid laiali läinud, talv oli koletult külm ja vaesus võttis maad. Mehed jõid. Inimesed kandsid annetustena Rootsist saadetud rõivaid ja vannitube kaunistati tühjade šampoonipudelitega.

"Ta sattus ju tegelikult kõige raskemale ajale. See, kuidas tema oma silmade läbi siinset elu nägi, oligi raske ja vilets ka meile. Ei olnud vallal ega inimestel raha," meenutab Ülo Kalm.

"Võib-olla ta on mõne koha peal eriti värvikalt kirjutanud. Ta tuli ju Inglismaalt ja eks seal oli eluolu midagi muud. Kindlasti oli see talle omamoodi šokk," lisas Kalm.

Näiteks on Rausingu mälestustes üsna õudsel kohal kütmata külaliskorter. "Just 1994 kevadel oli majand oma tegevuse lõpetanud ja siis võtsime vallale ka katlamaja üle," rääkis Kalm. "Ta kirjutab, et korter oli külm ja nutune. Oligi. Ma käisin 1993 talvel ise teinekord katlamajas katlakütjatel toetuseks. Kivisütt polnud kuskilt võtta, sai puid talumeeste käest ostetud, et oleks midagigi ahju ajada, et süsteem päris lõhki ei külmuks. Mõnel mehel oli seal ka kerge viga küljes, kui teinekord läksid, olid mehed seal hoopis ülemeelikus tujus, mitte kurvad, aga korterid olid tõesti jahedad."

Rausingit hämmastab Eesti metsiku looduse ilu ning vaikus ja rahu, kuid ka okupatsiooni jäetud jäljed nii looduses kui inimestes. Ta tõmbab paralleele koduse Rootsiga ning sukeldub põhjalikult rannarootslaste ja nende kultuuri ajalukku ning näitab Nõukogude repressioonide ränka mõju ajaloolisele mälule.

Oma doktoritöö jaoks kasutas Rausing ära oma Noarootsi päeviku. "Ta kirjutab ise ka, et ülikoolis õpetati väga põhjalikult teoreetilist poolt, aga välipraktika, kuhu ta siia saadeti, oli vetteviskamine, et kas ujud välja või ei uju," ütles Ülo Kalm.

Ülo Kalmu sõnul võib Sigrid Rausing suvel uuesti Eestisse tulla. "Ma kirjutasin Sigridile, kutsusin ta Rannarootsi muuseumi külla. Arvatavasti ta tulebki. Siis korraldab Äripäev raamatuesitluse. See saab põnev olema, temal peaks see kontrast kõige selgemini meeles olema," ütles Kalm.