Öine lõke ja esimene lumi

 
Laupäeva hommikuks on toit ostetud, seljakotid pakitud ning buss maja ees. Nelikümmend minutit sõitu ja oleme kohal. Vinname kotid selga ning asutame ennast kitsale metsarajale. Rada on ääretult vesine, samas ilus. Öösel sadanud esimene lumi katab õhukese kirmena metspuid ja maapinda. Jalad märguvad kiiresti - pole enamusel ju matkasaapaid. Tuju see aga ei riku. Väikesed puhkused, kaasavõetud kommide, krõpsude ja limonaadi jagamine, pakkumine, manustamine ning jälle teele. Paar-kolm tundi läbi lumekahuse metsa, eemale inimasustusest ja kohal me olemegi. Asjad viime majja, lõkke teeme õue.

Maja on kahekorruseline - all on tilluke köök, koridor, tuba ja üleval üks tuba. Täpselt nii väike, et kogu seltskond ei mahu korraga alla, ega ka üles, seega jaguneme. Majaga tutvutud, magamiskorrused jagatud, keskendume lõunasöögile. Lõkkepragina saatel valminud supp ning lõkkel küpsetatud leivad maitsevad oi kui head. Katelokk süüakse isuga tühjaks. Õhtuni aga on veel pea kolm tundi valget aega. Maja tagant, mööda oja kallast lookleb kitsuke matkarada, mis viib metsavendade punkrini. Sinna ja tagasi on umbes kaheksa kilomeetrit. Mõeldud-mindud. Mets on ürgne ning pole vist iial saemehe kätt näinud, kõik, mis maha on kukkunud, on ka maha jäänud. Meie saatjaks on valjuhäälselt vulisev oja, mis vee rohkuse tõttu on muutunud jõeks. Koprad on kõvasti mässanud ning rada on kaetud  risti-põiki maha näritud puudega. Hämardub. Punker on väike palkidest maa-alune onn, mis (ilmselt) skautide poolt taastatud. Õhutus- või korstnaava tuleb maapinnale läbi vana pehkinud kännu, sees on nari. Tunnetanud natuke maa-alust elu, seame sammud oja teiselt kaldalt tagasi maja poole, majani me koos ei naase. Ütlen, et jään veel natukeseks metsa ning tulen järele. 
Tagametsa metsavennapunkris

Kui algselt plaanisin, et lasen ootustel ja kujutlustel teha oma töö (hirmul teadugipärast on suured silmad), siis tagasiteel maja poole, ei suuda ma kiusatusele vastu panna ning otsustan anda ööbimistoredusele ka oma panuse. Keeran raja kõrvale metsa. Kaasas oleval digikaameral on võimalus salvestada ka häälega videot. Proovin - töötab. Esimese minuti salvestan vaikust, siis krabistan, väike hetk vaikust ning aeglane kume sosin: „Aaaahto ....... Aaaalari ........... Aaaarnold." Hetk vaikust, siis hoian kaamerat maapinna lähedal ning teen kümmekond sammu. Jälle aeglaselt ning kutsuvalt: „Aaaahto ....... Aaaalari ........... Aaaarnold, ................ ma ooootan teid!" ning järsud, jooksvad sammud. Kuulan lindistust. Hakkab veidi kõhe. Järelikult peaks töötama.

Maja juures valmistati õhtusööki. Katelokid olid jälle tulel ning vorstid grillimiseks vardasse lükatud. Istume pimedani lõkke ääres. Siis tavapärane peitusemäng, kus otsijal on võimalus kasutada taskulampi. Esimene leitu on järgmine otsija. Väljamõõdetud maa-ala on täis pimedusest tulevaid hääli - kes ulub, kes röhitseb, mõni vilistab - kõik selleks, et oleks põnevam. Pimedas otsida on päris keeruline ja nalja ning pinget on palju. Siis istume jälle lõkke ääres.

Kell võib olla pool kaksteist. Kobin tuppa, ning hakkan põrandal olevat magamisaset sättima, poisid minu järel. Toas on tasane melu, saateks seljakottide lahtipakkimine. Siseruumides uksi ees ei ole. Kaon vaikselt kööki ning panen digikaamera riiulile oma mütsi alla. Nüüd veel nupulevajutus ning lähen rahulikult tagasi tuppa, kus käib endiselt ettevalmistus öörahuks. Laual põlevad kaks küünalt, heites ruumi õdusalt ähmast, nõrka, vilkuvat valgust. Tean, et mul on minut aega lindistatud vaikust. Pakin rahulikult magamiskoti laiali ning panen jope peaaluseks padjaks. Ja äkki kostub köögist imelikku krabinat, seejärel sammud. Poisid jäävad kuulama ning siis ta tuleb: „Aaaahto ....... Aaaalari ........ Aaaarnold."

Hetk vaikust, sammude sahin ja jälle: „Aaaahto ....... Aaaalari ....... Aaaarnold ......... ma ooootan teid!". Sammud kaovad. Viivu pärast arvab Alari rõõmsalt, et see peaks olema tema vanaisa hääl. Oodatud ahhetuse asemel kaob seltskond mobiiltelefonide valguses kööki asja uurima. Tilluke köök on tühi, koridor samuti. Leitakse riiulinurgast pottide ja tasside vahelt minu kaamera, aga keegi ei usu, et see häält võiks teha. Otsitakse kõlareid, mobiile, mingeid imevidinaid, mis heli tekitamiseks kõlbaksid.

Otsitakse kõikjalt, aga ei leita. Otsimine läheb üle hirmutamiseks ning siis algab üksteise lauskummitamine. Akna taga kriibivad vastu klaasi käed, keegi ulub trepikojas. Keegi hüppab nurga tagant röögatusega välja. Metsapoolse akna taha ilmub nõrgalt valgustatud lateksmaskis jubedus. Tore on näha, et keegi on viitsinud ka kodutööd teha. Umbes poole tunni pärast melu ammendub ning vaikib. Kes kobib ülesse, kes alla magama. Kristo nügib ennast magamiskotiga igaks juhuks minu kõrvale. Puhume küünlad ära. Tuba on nüüd pime ning enne unne suikumist vajutan veel kord kaamerast lindistuse jooksma. Esitlus tuleb juba pimedast ja jääb poistele muhedaks unelooks.

Maja on rahulik. Oleme maganud vast umbes pool tundi, kui kuulen koridorist nõrka häält: „Aaaahto ....... Aaaalari ........ Aaaarnold ....... ma ooootan teid!" Mingi hetke pärast hääl kordub. Kompan pimeduses kaamerat. See on kotis ning väljalülitatud. Tõusen magamiskotis istukile, lülitan sisse telefoni ning uurin selle kuma valgel koridori - see on tühi. Kummaline.

Heidan selili ning mõtlen, et kas tõesti. Mõne minuti pärast kukub köögis põrandale hari. Üleval on vaikne, alt kostub läbi pimeduse magajate norinat. Teritan kõrvu ning kuulen summutatud itsitamist. No tore. Trepist nad tulla poleks saanud, see nagiseb. Ülemise korruse poisid on etenduse nimel pimedas köögis istunud pool tundi ning naudivad nüüd täie eest. Mingi hetk tunnen läbi pimeduse, et keegi katsub mu jalgu. Lõpuks lähevad nemadki magama.

Oleme maganud paar tundi. Võõras kohas, kõval põrandal ei ole uni just kõige sügavam. Kell võib olla kolme ringis öösel.

Laman ukseava juures. Koridorist õhkub põrandatligi külma ööõhku. Minust kolme meetri kaugusel läheb trepp teisele korrusele. Kuulen tasaseid, rahulikke samme, mis aste-astmelt trepist aeglaselt ülesse lähevad. Kandjal oleks nagu sussid jalas. Kummaline tundub see, et trepp ei nagise. Maja on kottpime ja isegi pimedaga harjunud silmad ei seleta midagi. Poisid nohisevad magamiskottides. Tean, et nad kõik on kohal. Püüan aru saada, kas kuulen seda unes või ilmsi. Hirmu pole, magamiskotis on soe. Ärkan hommikul.

Lõkkel keedetud kohv ja juustuleib on parim, mida hommikult oodata. Kotid pakitud, katelokid pestud, maja koristatud, asume teele. Kaheksa kilomeetrit mõnusat kuuse-männi metsa. Seljakotid on kergemad ja puhkepeatusi tuleb täna teha vähem. Lõunatame tee peale jääval RMK lõkkeplatsil. Sel ajal, kui supp lõkkel keeb, leiavad Andres ning Arnold metsa alt jänestele pandud porgandid ning on leiu üle üliõnnelikud. Supp, leib ja porgandid.

Jagame ka viimase šokolaadi ning teele. Ilm läheb tund-tunnilt külmemaks ning pean välja andma varukindad. Kell neli on lumine mets selja taga ning oleme välja jõudnud maanteeni. Hämardub. Mõnesaja meetri kaugusel on bussipeatus. See ongi matka lõpp-punkt. Bussini on kakskümmend minutit aega. Kuulan laste muljeid. Need on positiivsed ning juba plaanitakse järgmist marsruuti, tahetakse minna uuesti ka Toonojale. Avaldan arvamust, et uusi ja käimata kohti on veel palju. Küsin öö kohta majas, see oli rahulik ning mõnus. Kristo ainult kuulis öösel trepil samme. Njah......