Eesti keele seis on ebakindel
„Eesti kirjakeele kui ametliku riigikeele maines toimub järjepidev langus,“ väidab Keila kooli eesti keele õpetaja Gristel Mänd ja põhjendab: „Keelekorrektsusest ei hoolita enam ajakirjanduses ega ametlikus asjaajamiseski, rääkimata argisest kõnekeelest. Kasutatakse eesti keelele võõrast lauseehitust, tarbetuid ja sageli sisult vastuolulisi mugandusi inglise keelest. Inglise keel on avatud piiridega maailmas olulisem kui eesti keel. Seda kinnitavad ka kõrgkoolid, kes peavad tähtsamaks ingliskeelseid diplomitöid. Tööandjad eelistavad laitmatule eesti keele oskusele head inglise keele valdamist. Kas täide on minemas doktorikraadiga lingvisti Martin Ehala ennustus eesti-inglise segakeele tekkimisest või suurrahvaste ideoloogi Ago Künnapi nägemus, et väikerahvaste psüühikas on tekkinud suundumus oma keelest vabatahtlikult ning valutult loobuda? Kui keel on rahvus- ja kultuuriidentiteedi kandja, siis kas eestlane on loobumas ka rahvusest? Niisugust küsimust ei tahaks küsidagi, sest vastust anda oleks kurb.“
Emotsioone väljendavad komad, punktid, koolonid
„Kiirustamisest ja parema otsimise tuhinast kantud ühiskond on loonud uue väärtussüsteemi, mille mõjud ulatuvad ka keelde,“ arvab Gristel Mänd. „Lühisõnumite saatmine on kaotanud argisest kirjutatud keelest hulga normatiive: morfoloogilise määratuse, suure ja väikese algustähe, terviklikud sõnad ja kirjavahemärgid nende traditsioonilises tähenduses. Komad, punktid ja koolonid on saanud piltkirjalisteks sümboliteks ja emotsioonide kirjeldajateks. Niisugune tendents on : ( , võiks moodsat keelt kasutades kirjutada, kuid kas olukord on pisut kurb või lausa õnnetu, sellest kirjapildist ei selguks. Pealiskaudsus ja nüansitaju kadumine on iseloomulik nii nutiajastu inimsuhetele kui keelekasutusele.
Eesti keele tänane seis on ebakindel. Eesti keele õpetajana tunnen end vahel pigem ajaloolase või arheoloogina, kes muuseumieksponaati tutvustab.“
Elu on üha rohkem ingliskeelne
„Eesti keelel läheb ses mõttes hästi, et veel on inimesi ja organisatsioone, kes keelega tegelevad, leiab õpetaja Hurmi Väljamäe. „Meil on eestikeelne kõrgharidus, oskuskeel, toimuvad üritused uute sõnade saamiseks. Hiljuti ilmus uus õigekeelsussõnaraamat, milles kajastuvad keeles toimunud muutused. Ilmub omakeelset ilu- ja teaduskirjandust, heal järjel on ka tõlketegevus. Ometi olen murelik, sest märkan, et me ei oska/taha saavutatut väärtustada. Noorem põlvkond on eesti keeles kidakeelsem kui inglise keeles. Noorte hulgas on neid, kes isegi koolis vahetunnis suhtlevad omavahel inglise keeles. Elu ja mõtlemine on üha rohkem ingliskeelne. Tänases maailmas on see paratamatu, ent tahan, et armastaksime eesti keelt, kasutaksime meie keele sõnavaralist ja vormilist rikkust.
Kuigi mõnikord tundub Eesti nii väike, paremad võimalused näivad ootavat meid teistes riikides, soovin, et ka noorem põlvkond suudaks ning tahaks mõelda emakeeles, sest keel on identiteet ja iseolemise alus. Identiteet on inimese tugevus, pidepunkt kiiresti muutuvas maailmas. Selleks et ingliskeelses maailmas edukas olla, peab oskama erineva raskusastmega tekste lugeda, analüüsida, interpreteerida. Arvan, et esmalt peab eelnimetatud oskusi õppima emakeelseid tekste lugedes. Paraku ei armasta noored lugeda ja tuleb tunnistada, et pikemaid tekste ei suudeta mõtestada. Kooliõpilasel on eriti keeruline ilukirjanduslikust tekstist aru saada, sest ilukirjandus kasutab kujundeid, ilukirjanduses on alltekst.“
Noori on haaranud nutistumine
„Tänases Eestis, kus eelkõige (aga mitte ainult!) nooremat põlvkonda on haaranud nutistumine, on kahjuks ilusa emakeele kasutamine allakäigu teel,“ arvab õpetaja Tiina Murdla. „Sõnumite ja teiste lühitekstide saatmine ning omavaheline internetis suhtlemine, kus eiratakse õigekirjareegleid, poodides, turgudel ja muudes müügikohtades siltidel olevad õigekirjavead ei soodusta emakeele korrektset kasutamist. Kui siia lisada võõrkeelsed nimed, inglise keele eelistamine väidetavalt turistide huvi tekitamiseks, siis kommentaare pole rohkem vaja.
Samas on rõõm tõdeda, et emakeeletundides õpitu jääb nii mõnelegi noorele hästi meelde. Kui pöörata tähelepanu emakeele kasutamise kitsaskohtadele, siis märgatakse vigu nii enda kui ka teiste keelekasutuses. Sellest aspektist lähtudes ei ole eesti keel kadumas.“
Aire Toms, kes õpetab eesti keelt 5. ja 6. klassis, peab peamiseks probleemiks õpilase jaoks seda, kuidas teha vahet kirja- ja argikeelel. „Kuna lapsed puutuvad tihedalt kokku arvutimaailmaga nii mängude kui internetisuhtluse näol, siis väga palju on nende sõnavaras nn arvutikeelset slängi, ingliskeelseid termineid ja väljendeid. Eestikeelset ilu- ja ajakirjandust loetakse üldiselt vähe, arvutis ollakse palju. See, millises keelekeskkonnas laps enamuse oma vabast ajast veedab, kujundab olulisel määral ka tema keelekasutust.“
Õpetaja Kadri Toom ei pea keele tänast seisu halvaks: „Keel areneb ja käib ajaga kaasas, mida tõestab suurepäraselt ka sõnavõistluse korraldamine ning sellest osa võtvate inimeste hulk. Kahju on aga hoopis sellest, et vaatamata keele arenemisele ja kaasajastamisele jääb noorte keelekasutajate sõnavara järjest väiksemaks. Erinevad nutiseadmed ei soosi just lopsakat keelekasutust ning neti-/nutisuhtluse kõrval jääb inimlikku kontakti järjest vähemaks.“
Kas sõnadel nuhvel ja nutistu on tulevikku?
Sellise küsimuse esitasime ka õpetajatele.
Hurmi Väljamäe: „Soovitan alati kasutada võõrväljendite ja -sõnade asemel emakeelset sõnavara. Nuhvel ja nutistu on armsad sõnad. Noortele võiksid need meeldida. Tulevikku on uudissõnadel siis, kui me tahame need sõnad omaks võtta, kui me tahame keelt arendada.“
Tiina Murdla: „Kui vaadata näiteks Johannes Aaviku väljamõeldud sõnu, siis nendegi hulgast on käibele läinud vaid suupärasemad, näiteks embama, mõrv, lünk, meenutama.
Sõna taristu tundub olevat kasutuses juba ammu, kuigi tuli käibele alles 2010. aasta sõnavõistluse järel. Samast sõnausest on kasutusse võetud kärgpere ja vabakond. 2014. aasta sõnavõistluselt pärinevad nuhvel, nutistu, kolmekogu jt. Eks aeg näitab, kas ja kuidas neid sõnu kasutama hakatakse.“
Kadri Toom: „Ma usun, et sõnal nuhvel on tulevikku, seda just seetõttu, et nuhvlite kasutajaid on palju noorte hulgas. Nutistu tulevik on võib-olla rohkem meedia kätes. 2014. aasta sõnavõistluselt meeldisid mulle veel sõnad kõnejuht (moderaator) ja kolmekogu (kolmepoolsed läbirääkimised).“
Kati Mosen: „Kui mul on valida ingliskeelse termini või omakeelse mõiste vahel, siis kindlasti eelistan kasutada viimast, nõnda ka õppetöös õpilastega suheldes. Olen kuulnud noori kasutamas sõna „nuhvel”, ilmselt on see sõna toreda kõlaga ja piisavalt lühike.“
Gristel Mänd: „Palju kasutatakse koolis päevakohaseid uudissõnu erinevate elektroonikavahendite kohta. Ka sõnause tulemusel käiku läinud nutistu on igati õnnestunud sõna.“
Aire Toms: Uudissõnade loome oli meil Johannes Aaviku näite varal 6. klassis täiesti teemaks. Arutasime uute sõnade loomise vajadust enam kui sada aastat tagasi ja tänapäeval. Praegu oleme selles staadiumis, kus kiire tehnika ja elektroonika arengu juures napib omakeelseid sõnu ja nii need tehnilised võõrsõnad eesti keelde ka tulevad. Nuhvel tundub praegu küll asjakohase ja arusaadavana, kas see aga eesti keelde juurdub, näitab aeg. Oma roll on kindlasti meedial ja vastava valdkonna turunduskommunikatsioonil. Uute sõnade loomisel tekkis ka lastel tore sõna -NETU (internetti pole).“
