Eesti mehe jonn olla Jumalast antud: kuidas Loodna kaitseliitlased endale orkestri said
2. jaanuaril 1926 pühitses Märjamaa malevkond oma aastapäeva - paraadiga Märjamaa alevikus. Et rongikäik või marssimine kenamini läheks, telliti Kullamaalt muusikakoor mängima.
Kõik oli valmis korraldatud, mehed reas, päälikud oma kohtadel, kuid orkester ei tule. Jäigi tulemata teatud juhtumiste pärast. Peeti paraad ilma muusikata. Meeste meeleolud olid nukrad, pidi ju kõik kenasti muusika saatel olema, pärast pidu jne. Kõik see võttis meeste tuju allapoole nulli. Mehed kogusid Tamme pidumajja kokku, et veel ühiselt midagi rääkida, enne kui üheteisest lahkuda. Ikka oli nurinat orkestri mitteilmumise üle. Järsku tekkis küsimus: loome ise omale orkestri.
Kaitseliidul peab oma orkester olema - kes ka õppuste vaheaegadel võiks meeste meeleolusid tarvilikus kõrguses hoida. Otsustati kõige kiiremas korras pillide muretsemisele asuda. Algas raske töö. Raha polnud vististi rohkem kui 9-10 tuhat marka. Orkester maksab 120 tuhat marka ja peale selle polnud koori juhti ka teada veel. Pöörati Ilmar Leitali poole, kes Maidlas õpetaja ametit pidas ja ühtlasi ka Kullamaa orkestri juht oli. Pika kauplemise järele tuli mehelt „ja" sõna. Kartis mehike oma „nina" niisuguse keerulise asja sekka torgata. Vast ehk läheb kõik tagurpidi. Kus kohast võtta nii suured summad?
Eesti mehe jonn olla Jumalast antud. Sõideti Haapsalu panga härrade palvele, saadigi 50 tuhat marka krediiti poole aasta peale. Täht hakkas koitma. Nüüd ruttu Tallinna „Esto" Muusikasse. Ehk kaupmehe saksad annavad „võlgu".
Valiti pillid välja. Siis algas see raskem osa - tingimine. Kaupmeeste härrad, nähes et „maameeste" silmad särama lõid pille nähes, mis maas pakkimist ootasid, ei tahtnud sugugi nii kergesti hindasi alla jätta. Lõpuks jõuti kokkuleppele, et 60 tuhat pidi jääma võlgu poole aasta peale, so 1. augustini. Soo! Nüüd pillid käes ... kuid 120 000 võlga. Hirmus nali selle summa eest. Pillid toimetati kohale. Algas mängumeeste otsimine. Saadi varsti tarvilik jagu mehi ja tublisid poisse. 14-15 tükki, peaaegu kõik ühest külast. Mõned üksikud vanad „kroonu mängijad" kaugemalt. Et koorijuht kaugemal elas, siis peeti nädalas üks harjutus. Imekiiresti jõuti edasi. Koorijuht ei jõudnud noote nii palju kirjutada, kui mehed kätte õppida. Kuue nädala pärast mängisid mehed kohalikus koolimajas pidul tantsuks (so märtsikuus 1926).
Vahepeal saadi asjad nii kaugele, et koorijuht asus Maidlast kohapeale elama. Seega koori eluiga kohta suuremad väljavaated. Kevade algas järjekindel pidude korraldamine. Näitetrupp ühes orkestriga pidid ju rahaallikaks saama. Peaaegu iga pühapäeval oli pidu oma näitetrupi poolt ehk orkester üksikult rahalises mängus. Esimesel aastal korraldati peale 15 peo. Pidusid korraldati kaunis laialises piiris nagu Kivi-Vigalas, Vana-Vigalas, Velisel, Kullamaal, Märjamaal ja mujal.
Peale selle orkestri mängud Lihulas ja Haapsalus päästsid ümbruskonna peod suurematest kitsikustest läbi ja andsid aega näitetruppidel uusi mänge õppida.
Esimese aasta jooksul tasuti üle kolmveerandi võlast ära. Tänu eestvõtjatele ja meeskonnale, kuid ei olnud sellega veel kõik lõppend.
Tekkis uus küsimus. Kui Kaitseliidu orkester, peaksid mehed ka vastavalt riides olema, et rahvas võiks vahet teha eraorganisatsiooni ja kaitseliidu vahel.
Peale selle meeskonna meeleolu tõstmiseks ning tasuks raske töö eest, otsustas juhatus orkestri liikmete mundrid muretseda. Otsustatud, tehtud. Telliti võlgu 15 mehele mundririie, mis maksma läks 30 tuhat marka. K. Tofferi lahkel vastutulekul lubati võlg poole aasta peale.
Algas uus suvi - ja uus tihe töö. Asi oli vahepeal teiseks pööranud. Kullamaa orkester oli vahepeal juhi puudusel hingusele läinud. Loodna orkestrile tuli tellimisi nii palju mängimise peale, et juba oldi sunnitud muist ära ütlema. Kaunis laialdane kuulajate piirkond tuli nüüd orkestril rahuldada. Rahva poolt oli orkestrile igal pool soojad pilgud saatjaks. Ümbruskonna rahvas oli uhke oma kaitseliidu agaruse ja juhtide ettevõtlikkuse üle. Nüüd on orkester 1. veebruariks 1928 kaks aastat vana ja ka võlgadest vaba, sest pole 150 tuhat naljaasi tasuda.
Praegu on orkestril järjekindel õppus (nende endi keeles „kool"). Õpitakse suure agarusega eeltuleva Tallinna laulupeo vastu. Peale selle veel suviseks hooajaks uusi tükke kontserdiks kui ka tantsuks. Olen kindel, et see tahe ja töövõime neist nii pea ei kao.
Vingutlane
