Eesti motonaised: tsikkel võib anda elule uue sisu

Eestimaa teedel vurab üha rohkem kaherattalisi mootorsõidukeid ning üha tihemini näeb nende juhtraua taga õrnema soo esindajaid. Kolm Jõgevamaa naist, Karin Peterson, Kadri Alev ja Maren Võsa, olid nõus oma motoharrastusest ja sisukast matkasuvest ka Vooremaale rääkima.

Pearaamatupidajana töötav Karin Peterson (40) ja riigiametnik Kadri Alev (27) kuuluvad motoklubisse Route 36, Soomes klienditeenindajana tegutsev Maren Võsa (25) on esialgu n-ö üksiküritaja, ent liigub tihti sama klubi seltskonnas.

Karin on tsikli seljas veetnud juba kuus suve, Maren vaid ühe. Kadri sõidustaaž jääb nende kahe vahele. Temal on ka ema-isa ja vend suured motofännid. Tänu sellele ei tulnud tal mootorratta ostmise otsusest teatades kodus mingit epistlit ära kuulata. Karin ja Maren said aga oma “koosa” kätte.

“Mina teatasin tsikliostuotsusest jõululauas ning ema, õde ja õemees arvasid seepeale, et ma olen lolliks läinud,” meenutas Karin. “Aga mina ostsin 5. jaanuaril ratta ära.”

Karin käis tollal inglise keele kursustel ja pidi tegema kirjatöö teemal “Minu elustiil”.

“Avastasin, et mul polegi sel teemal midagi kirjutada. Ning otsustasin tsikli ostmisega oma elus kannapöörde teha. Motofänn olin tegelikult olnud juba ammu ning koos ühe soomlaste seltskonnaga isegi Jõgevatrefil käinud,” rääkis Karin.

Lõppevast aastast on motonaistel meenutada nii mõndagi. Hooaeg avati, nagu ikka, motoparaadiga Pärnus. Nädal enne seda osalesid klubilased aga “Teeme ära!” talgutel, koristades Pedja jõe Jõgeva linna piiridesse jäävaid kaldaid. Sellele suvele eriomaseks ettevõtmiseks oli motoparaad Jõgevalt Sadalasse. Juunisse mahtusid veel klubi lipu õnnistamine Mustvees ja võidutule eskortimine samas linnas. Juulis võeti ette selle suve pikim sõit. See viis Kihnu.

Kui kuhugi kaugemale sõitma hakatakse, tuleb kõigepealt paika panna marsruut ja koostada vastavalt vahekaugustele ajagraafik. Eriti oluline on see siis, kui tahetakse käia muuseumides, mis on avatud ainult kindlatel kellaaegadel.

Omad reeglid on ka kolonnis liikumisel. Kolonni peas sõidavad need, kes paremini teed tunnevad. Paigad, kus oleks arukas peatus teha, lepitakse tavaliselt juba teele asudes kokku. Teel olles suheldakse põhiliselt raadio teel (kiivri sideseade on enamikul olemas), aga kui vaja, ka žestidega. Õhtul laagrisse jäädes püstitatakse kõigepealt telgid ja tehakse tuli üles, siis süüakse ja suheldakse.

“Nalja saab meil kõvasti: kogu aeg on hambad laiali ja kõht kõveras,” kinnitas Karin.

Loe edasi Vooremaast.