HERMAN: Need sildid tulenevad sellest, et poliitikal on selline maine, nagu tal on. Mis ei tulene mitte niivõrd Eesti poliitika hetkeseisust, kuivõrd sellest, milline poliitika aastatuhandete jooksul on alati olnud ning millise mulje ta väljapoole on jätnud.

Poliitikaga on lahutamatult seotud võim, panused on väga suured. Inimesed, kellel on vähem võimu, tunnevad tehtud otsuste pärast ebaõiglust. Sellest tulenevalt, et poliitikal on selline maine, jääb see maine külge ka kõigile, kes poliitikasse lähevad. Poliitika kvaliteedi tõstmiseks on oluline see, et võimalikult palju asjalikke noori läheks poliitikasse.

HENRI: Kuidas suhtus sinu tutvusringkond uudisesse, et sa astusid erakonda ja kandideerid?

HERMAN: Erinevalt. Mõned reageerisid negatiivselt, kuid enamik pigem positiivselt. Need, kes mind tunnevad, teavad tegelikult, et minu poliitikasse minek pole mind inimesena kuidagi muutnud. Peamine negatiivne tagasiside, mis ma sain, tulenes minu erakonnavalikust.

ANDREI: Kui raskelt tuli teie jaoks otsus kandideerida nendel valimistel?

ANTI: Minu otsus tuli umbes aasta tagasi. Tuttavad ütlesid, et sa võiksid kandideerida ja proovida, aga endal oli kahtlus, et kuidas ma nüüd noore inimesena lähen. Tundsin siiski, et olen selleks ilmselt valmis ja mul on mõtteid, mida kodukohas teha.

HERMAN: Raskem otsus oli enda sidumine erakonnaga - see oli paras pähkel. Kui see oli tehtud, siis kandideerimisotsus enam nii keeruline polnud. Aga peab arvestama tagajärgedega. Olles harjunud igasugustes kodanikuühendustes rangelt sisulist asja ajama, siis eks ta natuke nüri on, kui sinult küsitakse, kas sa tahad nüüd helkureid või pastakaid, et oma kampaaniat teha.

JUHAN-MART: Ma ei ütleks, et see oleks raske otsus olnud. Mul endal tekkis see mõte natuke rohkem kui aasta tagasi. Ma olin selleks ajaks juba noortevolikogus mõnda aega aktiivselt tegutsenud ja tajusin, et ei saa teatud asju teha nii, nagu ma seda soovin. Kõige raskem moment oli, kui pead seda avalikult ütlema. Kuidas seda teha? Kuidas seda oma sõpradele teatavaks teha? Lõpuks jõudsin otsusele, et ma olen ikka seesama inimene, miks ma peaksin sõpradega nüüd teistmoodi suhtlema.

VLADIMIR: Lisaks noortekogule juhin ma ka Tallinna Noortevolikogu, kus minu kaheaastane ametiaeg varsti lõpeb. Mul tekkis samuti selline arusaam, et noortevolikogu tasemel on võimalik teha üksnes teatud asju. Me tegime ka päris häid asju: avasime spordiobjekte, parandasime noortekeskuste tööd. Seal ma sain esmakordselt aru, et mulle meeldib see tunne, kui ma tean, kuidas midagi saab paremini teha ja ma ka teen seda.

HENRI: Ma ennetan nüüd ilmselt Delfi kommentaariumit, arvates, et lugejatel tekib paratamatult küsimus, mida noored inimesed üldse kohalikust poliitikast teavad. Mida neile vastate?

HERMAN: Kandideerida ei ole ju mõtet, kui ei vii end kurssi kohaliku elu küsimustega. Pole mõtet ka siis, kui sa juba enne seda, kui kandideerimismõte pähe pannakse, ei tea nendest asjadest midagi. Mis ei tähenda, et pead oskama igas valdkonnas midagi öelda. Eriti noore inimesena. Aga kui sul on teatud südamelähedased valdkonnad, kus sa soovid asja ajada, siis see on eeldus. Kui keegi vastab sellele küsimusele, et ega väga ei teagi, aga olen muidu tubli mees, siis noh, see on pigem mõttetu mees.

ANTI: Ei ole tähtis, kui vana on kass, peaasi et ta hiiri püüaks!

VLADIMIR: See on mõneti broileriküsimus: et no te broilerid lähete poliitikasse, varastate kogu raha ja jooksete välismaale ära, oskamata seejuures midagi teha. See on minu jaoks puhas demagoogia ja jama jutt. Me oleme, jah, noored, aga vanus ei ole poliitikas määrav. Kui me vaatame vanureid, kes tihti istuvad linnavolikogudes, vallavalikogudes, Riigikogus, siis ega seniilsed inimesed ei ole sugugi paremad kui noored, kel mõistus peas.

Ma ütleks pigem, et las seal olla noor, kes on võibolla alles 19-20 aastat vana, aga kes on vähemalt valmis arenema ja muutuma. Ta veel tajub seda, et võib eksida ja võib tunnistada, et eksis. Seda ei ole ma kuulnud ühestki vanemaealisest poliitikategelasest. Küsimus on pigem kogemuses ja kompetentsuses. Minu jaoks on noor, kes on olnud mitu aastat noortekogus, palju parem Riigikogu või vallavolikogu liige, kui mõni sportlane, kes tegelenud ainult professionaalse spordiga ja teabki ainult sellest.

Küsimus on ka selles, kas inimene, kes läheb kandideerima, tahab tegelikult midagi muuta. Kui ta ei ole veel suurkuju ja räägib näiteks ainult ühe spordiväljaku rajamisest, siis see on juba parem kui enamik poliitikuid. Noored reeglina kandideerivad seal, kus nad ise elavad, oma kodukandis. Ma ei taha kellegi kapsaaeda kive visata, aga no mida teavad Valdo Randpere ja Sven Mikser, kes pole seal kunagi elanud, Lasnamäe probleemidest. Noor kandidaat ei ole sugugi halvem kui mõni muu kandidaat.

JUHAN-MART: Elukogemus tuleb kasuks, aga kui teda ei ole, on sul teised eelised. Noor inimene oskab kahtlemata paremini kaasa rääkida teemal, milline peaks olema kohalik noortekeskus, kui inimene, kes on seal korra koos volikoguga tuuril käinud ja võtnud näiteks hoiaku, et siin on ainult ekstreemsport. On teemasid, kus noored on pädevad - miks mitte lasta neil nende teemadega süvitsi tegeleda?

ANDREI: Mulle tundub, et väga paljud inimesed tahaks maksku mis maksab uut erakonda, uusi poliitikuid, mõni ilmselt uut riiki. Et keegi teeks jumala eest teistmoodi. Teie seisate praegu nende valikutega vastakuti - kas üldse saab teistmoodi, kui helkurite ja pastakatega?

HERMAN: Ma arvan, et inimesed ei oska Eesti poliitilises diskursuses eristada, millised on konstandid ja millised muutujad. Ehk mis on asjad, mis on poliitikas alati paratamatult, nagu nad on olnud ja mis on need asjad, mida saab muuta.

Mis puudutab uut erakonda, siis kas see loodaks inimestest, kes ei korrumpeeru, kes ei ole kohati egoistlikud ja nõmedad - ma kahtlen selles. Kardan et igasugune uue erakonna loomine viiks ainult uute täiendavate pettumusteni.

Aga kas saab teistmoodi? Ma arvan küll, et saab, lihtsalt hästi palju aega läheb. Need ühingud, mille tegevustes mina olen osalenud ja mis pakuvad kodanikuharidust - me oleme ka praegu ühes sellises majas -, nende tegevused on viimase kümne aasta jooksul laienenud. Seepärast ma arvan, et küsimus on kodanikuhariduse sisus ja levikus. Sellest tuleneb, kui palju on neid, keda pastakad, helkurid või helikopterid mõjutavad. Aastakümneid on aega selleni, kui meil ei ole enam pastakaid ja helkureid vaja. Aga lahendus pole läheneda ülaltpoolt, vaid altpoolt - et valijaskond oleks nõudlikum tarbija.

ANTI: Kui vaadata valitsuse usaldusnumbreid, siis sellel ei ole Euroopa mõistes häda midagi. Teatav närvilisus on tekkinud sellest, et inimesed väsivad tuttavatest nägudest. Me oleme ikkagi väike riik. Noored pole väsinud mitte poliitikast, vaid poliitikutest. Parem rotatsioon oleks ehk mõistlikum.

VLADIMIR: Praegune poliitiline maastik kujunes välja juba üle 20 aasta tagasi. Kui me vaatame parlamendierakondi, siis kõigil on juured selles ajas, kui Eesti rahvas niiöelda ärkas ja hakkas oma poliitilist elu elama. Keskerakonna ees käis Rahvarinne, IRL-il ERSP, SDE on endised Mõõdukad ja Reform ELDP. Küsimus on selles, et praegu on liiga palju inimesi, kes elavad mõnes mõttes endiselt selles ajas, millal kogu kompott tekkis.

Ma arvan, et kui vahetub kaks-kolm põlvkonda, kes enam ei mäleta, kes oli Eesti Komitee liige ja kes hääletas Ülemnõukogu valmistel 20 aastat tagasi, kui see jääb ainult ajalooks, siis läeb asjaajamine vähem isiklikuks. Ja siis ei ole vahet, kas on neli, kuus, kaks või kolm erakonda. Siis ei oleks valikud seotud enam vanade arusaamatustega, vaid erakondade programmidega. Inimesed ei valiks nägusid, vaid ideid.

Lisaks - võib küll kritiseerida helikoptereid ja valimistrikke, aga IRL-i valimistoetus on tõusnud 14-lt protsendilt 18-le ja Keskerakonnal 26-lt 29-le.

HERMAN: Mulle tundub, et kui see helikopteritrikk peaks suurendama valimisaktiivsust paar protsenti, siis võib tagantjärele öelda, et väga õige liigutus.

JUHAN-MART: Eesti on üsna pikka aega elanud suhteliselt stabiilselt. Nüüd oli majanduslangus, mis tõi esile süsteemseid vigu ja tekkis äratusmoment teatavast mugavustsoonist. Et usk praegustesse erakondadesse on langenud, näitab, et rahvas on ka ise olnud mugav ja võibolla toetanud erakondasid mingi perioodi selle põhjal, mida on varem tehtud, mitte selle põhjal, mida plaanitakse teha. Nüüd on see moment, kus peab tõsiselt mõtlema, mida tegema hakatakse, mitte niivõrd sellele, mida on varem tehtud.

VLADIMIR: Neid on praegu umbes 40%, kel ei ole Riigikogu valimistel eelistusi. No mis te siis istute - minge tehke oma erakond! Probleem ongi selles, et inimesed ainult räägivad, et on vaja - igaühel on võimalus see ära teha. Mida rohkem inimesi läheb ja teeb, seda parem, see tõstab konkurentsi, tõstab nõudeid, mida esitatakse ja paneb meid rohkem mõtlema ja töötama. Aga see diivani peal istumine ja Delfi kommentaariumis vingumine Eesti demokraatiat ei päästa.

ANDREI: Kui mingi osa inimesi tuleb selle pärast valima, et nägid Tallinna Televisioonis helikopterit ja mõtles, et Kross on jube äge mees, siis kas see pole just valedel, pealiskaudsetel põhjustel?

HERMAN: Ma ei mõtle nii, et helikopter lendab ja siis inimene tuleb valima. Ma loodan, et kopterist tulenevalt saavad inimesed lisaks Savisaarele teada Krossist. Ja siis nad ehk hakkavad kuulama ka edasisi väljaütlemisi, mis on sisukamad, ja mõtlevad ka rohkem kaasa. Ja tulevad valima tulenevalt sellest, et neil on kujunenud mingi seisukoht. Ma vähemalt loodan, et see on nii.

VLADIMIR: Valimiskampaania võiks olla palju eetilisem, aga probleem on, et ühiskond ei reageeri piisavalt ebaadekvaatsetele meetmetele. Peaks olema nii, et kui poliitik teeb midagi jaburat, siis ühiskond annab märku, et kui sa selliseid asju kordad, siis me ei hääleta sinu poolt. Aga valijaskond ei anna poliitikutele märku, et nad teevad midagi valesti ja selles on probleem. Kui ühiskond ei reageeri, siis miks peaks poliitik teisiti tegema?

ANTI:  Ma olen täiesti nõus, et kui poliitikud teevad valedel alustel vale raha eest reklaami, siis sellest tuleb märku anda. Ja kui Keskerakond pani sadu tuhandeid eurosid kampaaniatesse, mille maksis kinni linnarahvas, siis sellest ei kirjutatud ajakirjandus piisavalt palju. Inimesed ei suhtunud sellesse piisava tõsidusega. Ja olgu see Krossi helikopter eetiline või mitte, aga ta ärgitas arutlema teemal, et Eestis ei ole nende asjadega korras.

HERMAN: See kopter maksis vist paar tuhat eurot, aga sellega ta tootis Eesti ühe kõigi aegade odavama reklaamkampaania. Et me siin praegu arutame sel teemal, näitab - me oleme kõik triki ohvrid ja viimane kui üks Facebooki postitus nii kirumise kui kiitmisega samuti.

JUHAN-MART: Ma leian, et kui kampaania kutsub inimesi üles diskussioonile sisu üle, siis see on igati tervitatav, eriti kui reklaam pole linna eelarvest ega maksumaksja raha eest. Aga propaganda on siis taunitav, kui ta tekitab diskussiooni selle üle, kas helikopteri kasutamine sellisel moel on eetiline või mitte. Eetiliste küsimuste üle me peaksime kahtlemata arutama, aga valimise puhul on esmatähtis see, mida erakond lubab ära teha. Ja kui kaalukauss kaldub hoopis tsirkusele, siis kampaania ei täida oma eesmärki.

ANDREI: Teie enda valimisplatvormides on palju väikesi teemasid, aga mis on teie jaoks riigi tasandil juurprobleem? Kas inimesed ongi pettunud, sest meil on väike, vaene, Euroopa perifeerias asuv riik või meid lihtsalt juhitakse halvasti?

HERMAN: Ma arvan, et peamine probleem on madal töötootlikkus, mis moodustab umbes veerandi arenenud riikide omast. Kui keskmise inimese töötulemus on efektiivsuselt veerand sellest, mis mujal, siis see, kas meil on siin sada tuhat inimest rohkem või vähem, ei mängi erilist rolli. Seetõttu on oluloine roll haridusel, teadusel ja innovatsioonil ehk kõigel sellel, milles me oleme seni tugevad olnud. Sealhulgas IT-sektor, kus ma näen tekkimas väga palju töökohti.

VLADIMIR: Eesti suurim ressurss on inimesed ja prioriteedid väärtustavad hetkel kõike muud. Me kaotame igal aastal tuhandete kaupa inimesi. Pelgalt lubaduste andmine, et haridust, tööd ja tervist kõigile, ei ole mõeldav ilma, et räägime maksusüsteemi muutmisest. Mina usun, et Eesti maksusüsteem vajab muutusi. Küsimus ei ole astmelises tulumaksus, vaid väikeettevõtlus võiks olla toetatud läbi maksude, et oleks töökohti ka maal, väikestes kohtades.

Küsimus seisneb selles, kas me vajame nii kõrgeid aktsiise esmavajalikele asjadele nagu toit. Küsimus on, kas ettevõtetel ei peaks olema suuremat vastutust selle eest, et neil on suured sissetulekud. Võibolla me peaksime maksustama dividende ja motiveerima ettevõtjaid rohkem riigi arengusse panustama. Võibolla see läheb nüüd väga maailmavaateliseks, aga usun, et mõnede inimeste rikkus tuleneb sellest, et nad küll kasutavad inimkapitali, mis on riigis olemas, aga võiks sellesse ka rohkem panustada

ANTI: Eesti riigil ei lähe Euroopa ja maailma mastaabis halvasti, kui vaadata, kust me tuleme ja kuhu me oleme jõudnud. Ma arvan, et kõik Eesti inimesed ei ole rahulolematud. See on mulje, mis on tekkinud. Alati oleneb, kust künka otsast me olukorda vaatame. Maksusüsteem on praegu igati toimiv, sest kõige alus on majanduskasv ja ei ole saladus, et iga liigne maksusuurendus pidurdab majanduskasvu. Praegune maksusüsteem on pigem majanduskasvu soosiv ja nii peaks ka jätkuma.

Mis veel kasvu tingib, on ettevõtlus ja eksport. Me ei saa rääkida heaoluriigist seni, kuni me pole jõudnud SKP-s inimese kohta tasemele, kus saaksime rääkida Soomest, Rootsist, Norrast. Hetkel on absurdne rääkida kõigist hüvedest, mis on olemas Skandinaavia riikides - kui me paneme seisma majanduskasvu, siis kust raha selle kõige jaoks tuleb? See ei saa tulla mujalt, kui majanduskasvust ja see on fakt.

JUHAN-MART:  Omaltpoolt lähenen võibolla natuke filosoofilisemalt. Et inimene saaks eluga rahul olla, on tal vaja head tervist. Et ta suudaks seda tervist ära realiseerida, peab ta olema haritud ja tal on vaja keskkonda, mis tema arvamusega arvestaks. Kui võtta jupphaaval, siis tervise alla läheb ka kindlustunne. Olukorras, kus meditsiinis arstid lähevad teadmisi mujal rakendama, on kahetsusväärne. Tihti on küsimus selles, milline on nende inimeste palk ja töökoormus. Samuti on suur probleem, mille tõi eriti välja see, kuidas haridusreformi on läbi viidud, kaasamise vähesus.

ANDREI: Mul on hea meel, et me kaasamise mõisteni jõudsime. Palju on kirjutatud, et parem-vasak vastandus on vananenud. Kaarel Tarand on üleüldse kuulutanud parteidele traditsioonilises mõttes kadu. Samas oleme näinud kodanikuühiskonna pealetulekut, uusi vorme nagu Rahvakogu ja Arvamusfestival. Kas te näete parteidel üldse homses päevas kohta?

ANTI: Absoluutselt! Me elame esindusdemokraatias, parlamentaarses demokraatias - mis muu kui erakonnad!? Ja kui rääkida kaasamisest, siis parempoolsed erakonnad Eestis teevad tööd selle nimel. 2014 on ka Tartus tulemas nõndanimetatud kaasamiseelarve, kus teatud osa Tartu linna eelarvest puhul saavad otsustada inimesed, kuhu see raha suunata. 10 oktoobrini on aega ettepanekuid teha. Eestis on see esmakordne.

ANDREI: Aga see on marginaalne osa...

ANTI: Jah, aga see ongi esialgu prooviks, et mis välja tuleb ja kas tasub jätkata.

VLADIMIR: Küsimuse püstitus on natuke ebakorrektne. Me kipume vastandama erakondi ja kodanikuühiskonda. Eesti riik on veel noor ja meil on vaja aega, et jõuda sinna, kus hetkel asuvad riigid, mis on meile eeskujuks. Nagu erakonnad hakkasid 25 aastat tagasi tekkima ja kaklesid selle nimel, et neil oleks koht päikese all, nõnda on praegu kodanikuühiskond pead tõstmas.

Võibolla mitte täna, võibolla mitte homme, aga teatava osa peavad erakonnad oma ühiskondlikust rollist kodanikuühendustele loovutama. Ilma kaasamiseta ei saa tänapäeval sündida ükski otsus ja kui nii toimub, siis see pole legitiimne! Ja mulle meeldib, et sellele põhimõttele antakse kohaliku omavalitsuse tasemel üha enam juriidilist jõudu.

JUHAN-MART: Eesti praeguste parteide aeg on võibolla tõesti sellisel kujul otsas. Mis ei tähenda, et parteid iseenesest ära kaoksid. Seni on parteid olnud valmiskomplektid, mis ise võtavad sisendi, teevad otsuse, viivad Riigikokku. Ma arvan, et paketi kokkupanek saab lähima kümne aasta jooksul kaasavam välja nägema. Hakatakse rohkem huvigruppe rakendama. Hetkel ma ei näe muud varianti, sest muidu rahulolematus mitte ainult ei süvene neis, kes on praegu pettunud, vaid levib ka neile, kes on praegu rahulolevad.

HERMAN: Parteide mõjuvõim peaks vähenema muu kodanikuühiskonna kasuks ja parem kiiremini kui aeglaselt. Millega ma ei taha öelda, et ma oma parteid seestpoolt õõnestama lähen. See initsiatiiv peab tulema mitteparteilise kodanikuühiskonna seest. Rahvakogu ja Arvamusfestival on väga head asjad. Kui viimasel hakkab käima sama palju inimesi kui Robbie Williamsi konstserdil, siis me oleme päris heasse kohta jõudnud.

Aga ma tunnen selles debatis puudust konkreetsusest. Käiksin välja idee, et vabaühendused võiksid võtta rohkem initsiatiivi poliitikutega suhtlemiseks. Kas või valimiste-eelsel ajal erakondadelt uurida, et vot, meie oleme sellised inimesed, tegeleme selliste asjadega, mis teil meile pakkuda on? Koguda need lubadused kokku ja esitleda oma liikmetele. Anda kriitiline hinnang, kas need on realistlikud ja võtta siis seda kõike valikuid tehes arvesse.

ANDREI: Spekuleerimine on tänamatu töö, aga kuidas te näete oma poliitilist tulevikku? Mitte ainult nelja ega isegi kümne, vaid veel enama arvu aastate kontekstis.

ANTI: Eks kõik sõltu sellest, kui hästi ma hiiri püüan. Et kas ma ise tunnen, kas olen valmis järgmist sammu tegema. Seda on praegu vara öelda. Aga viis aastat tagasi ma poleks võibolla ette kujutanud, et olen täna valmis kohalikku omavalitsusse kandideerima.

VLADIMIR: Ma arvan, et 20 aasta pärast tegelen endiselt nende teemadega, millega praegugi. Ehk püüan muuta seda kohta, kus ma elan, natuke paremaks. Kindlasti tahan ühe ameti selgeks õppida. Sest esiteks, iga poliitik peab lisaks poliitikale olema spetsialist vähemalt ühes asjas. Ja teiseks, iga poliitik peab olema valmis selleks, et tema tööandja näitab talle ust. Ja selleks tööandjaks ongi poliitiku jaoks valija. Tõeline poliitik suudab alati olla ka tavaline tööandja või tavaline töötaja väljaspool poliitilist süsteemi. Kui nii ei ole, siis ta on poliitik, kes ei ole enam osa rahvast ehk inimene, keda valijad tahavad näha poliitikas.

JUHAN-MART: Lähitulevikus ma ei taju, et ma elukutselise poliitiku rolli täidaksin. Minu huvi on minna pärast kõrghariduse omandamist tööle väljapool poliitikat. Aga kuna praegu on poliitika vastu huvi suur, siis kui mingit väga suurt pettumust ei tule, siis mingil hetkel tekib taas soov aktiivsemalt poliitikaga tegeleda.

HERMAN: Ma ei ole käesolevatest valimistest kaugemale mõelnud. On oluline, et sul on plaan B ja valmidus loobuda mingite ametikohtade soovimisest. See on hea sinu vaimsele tervisele ja tegutsemisvõimekusele. Kui sa oled valmis tegutsema mingi eesmärgi nimel ja selle kallal väga palju tööd tegema, loobudes näiteks tehtud töö eest avaliku krediidi saamisest, siis muutub see sinu jaoks täiendavaks poliitiliseks kapitaliks ja suuremaks võimaluseks mingeid asju reaalselt ära teha.