Eesti Rahva Muuseum Vormsi saarel 2010. aastal
Selleks ajaks oli muuseumikogudesse jõudnud juba esimesed Vormsi päritoluga esemed, neist esimese
— naiste suurkuue ostsid vanavarakogujad Jaan Lintrop ja August Tammann 1912. aastal Pühalepa kihelkonna Pallade koolimajast. 1918. aastal toodi muuseumisse esimene ese Vormsilt, milleks oli kardpaeltega kaunistatud tubakakott.
1920. aastatel korraldas vanavara kogumist Vormsil Tallinna Eesti Muuseum (hilisem Eesti Kunstimuuseum). Juba 1920. aastal saatis Tallinna muuseum rannarootsi aladele Noarootsi, Vormsisse ja Osmussaarde Ants Laikmaa õpilase, hiljem tuntud kujuri Herman Halliste, kelle nn päästeaktsioonilt jõudis muuseumisse paarkümmend Vormsi eset. Tema päevaraamatust leiame värvikaid kirjeldusi Vormsi perekonna elust ja tööst, eestlaste ja rootslaste vahekorrast, Rälby küla baptistidest, pulmakommetest jm. Samal aastal osalesid esemete kogumisel ka vormsilased Joel Nyman ja John Berggren. Mõned aastad hiljem kogus Vormsil vanavara kunstnik Johannes Jans. Hiljem, kui Tallinna Eesti Muuseumist sai Eesti Kunstimuuseum, anti etnograafilised kogud ERMile üle ning ülal loetletud materjalid on nüüd hoiul Tartus. Samamoodi on ER-Mi jõudnud Eesti Vabaõhumuuseumi Ühingu kogude esemeid.
Eesti Rahva Muuseum ise saatis esimese vanavarakorjaja Vormsisse teele 1923. aastal: magister Marta Schmiedehelm naases 16 esemega — koguti naiste ja laste rõivastust. Järgmine ERMi kogumismatk toimus juba 1932. aastal magister Gustav Ränga eestvedamisel, kuigi muuseumile tõi ta vaid 5 eset, pildistas ta Vormsi rõivastes inimesi, ehitusi, põllutööd ja tööriistu, lambaniitmist jm. Samal aastal väisas saart ka üliõpilane Aino Jürgenson, kelle kogumistegevusest annab tunnistust 18 fotot. Gustav Ränk jätkas Vormsi saarel ka 1939. aastal, sellest matkast on kogus 47 fotot, märkmed päevaraamatus ja arhitekt Ernst Ederbergi joonised Rälby küla Nybertas’e ning Hokabackana küla Backas’e ja Erjas’e talust. Sõjaeelsetest aastatest pärinevad muuseumis ka Helmi Üpruse ülesvõtted Vormsi rõivastusest ja etnograafiast ning üliõpilase Eduard Bergmanni kogutud teatmematerjal põllundusest, loomakasvatusest, mesindusest ja söögimajandusest.
Saarel elanud rannarootslaste omanäoline kultuur ja traagiline saatus on muuseumitöötajaid korduvalt saarele toonud. Nii on jäädvustatud nii paremaid kui halvemaid aegu saare ajaloos. Nõukogudeaegsetel ekspeditsioonidel on saanud olulist täiendust muuseumi esemekogud, ent on kogutud ka teatmematerjali toidumajandusest ja olmest. Muuseumi fotokogusse on tulnud lisa nii inimestelt kogutud ülesvõtetega kui ka ekspeditsioonidel tehtud piltide näol. Kunstiinstituudi tudengite abiga on üles joonistatud kirikut, hooneid, elamusisustust, liiklusvahendeid, tekstiili, peremärke ja tarbeesemeid. Muuseumitöötaja tähelepanekuid olustikust annavad edasi välitööpäevikud, mida on Vormsilt senini 11.
Viimased ekspeditsioonid Vormsile on toimunud juba iseseisvas Eestis: 1992. aastal on Ene Kõressaar kogunud andmeid kangakudumisest ja Tormis Jakovlev õlletegemisest ning 2001. aastal on Piret Õunapuu intervjueerinud rannarootslasi, jäädvustades ajaloo keerdkäike: baase, saksa okupatsiooni, põgenemist, taasiseseisvumist jne.
2010. aastal oli muuseumil suurepärane võimalus osaleda saarele olulistel sündmustel. Esimeseks põhjuseks oli Püha Olavi kiriku taaspühitsemise 20. aastapäev. See suursündmus tõi saarele tagasi palju siit läinud kunagisi rootsi soost elanikke ja samuti Eesti Vabariigi presidendi, peapiiskopi ning kirikupead Rootsist ja Soomest. Muuseumitöötajate esmane huvi oli suhelda kunagi saarel elanud inimestega, kuulda nende mälestusi kodusaarelt ja lahkumisest Rootsi. Saada teada, kuidas kulges nende elu Rootsis ja missugused on olnud nende valikud Eesti Vabariigi ajal. Koos üliõpilastega nii Tartu kui Tallinna Ülikoolist tehti 64 intervjuud, filmiti kõiki pidulikke sündmusi ning tehti ohtralt fotosid. Koguti ka esemeid, saarel elanud inimestega, nende mälestusi kodusaarelt ja lahkumisest Rootsi. Saada teada, kuidas kulges nende elu Rootsis ja missugused on olnud nende valikud Eesti Vabariigi ajal.
Koos üliõpilastega nii Tartu kui Tallinna Ülikoolist tehti 64 intervjuud, filmiti kõiki pidulikke sündmusi ning tehti ohtralt fotosid. Koguti ka esemeid, nende seas näiteks vormsi lapse aluskleit, 1920-st pärit meesterahva leeriülikond, kohalikku kaasaegset käsitööd ja palju muud. Kõige kogutuga saab edaspidi tutvuda Eesti Rahva Muuseumis.
Intervjuud tõid kaasa palju emotsioone, kiskusid lahti kurbi mälestusi, kippusid vahel liialt filosoofiliseks ja olid ka ülimalt positiivsed. Nii nagu elu isegi.
Milliseks kujunes siis pilt nendest eestirootslastest, kellest osa juba mitmendat põlve Rootsis elab?
Elujõudu on aga nendel Vormsi rootslastel küll. Oskar Friberg, praegu viimane saarel kogu aeg elanud eestirootslane, ütles rõõmsalt: Praegu pole küll häda midagi, aga eks siis vaatab kui ma vanaks jään! Tema pool on muuseum ennegi käinud ning ka oma kogudele täiendust saanud. Teadmised ja mälu on aga uskumatult head — viis ja pool tundi intervjuud jutti laua tagant tõusmata. Jutuks tulid nii vanad kombed kui hilisemad sündmused ja ka tänapäev. Mees, kes on suhelnud nii president Pätsi kui Ilvesega, Rootsi kuningast rääkimata.
Vanim pidustustele tulnud inimene on kunagi Saxby külas elanud ja nüüdseks 108-aastaseks saanud proua Katarina Beckman. Ratastoolis ja rahvariides tagasi kodusaarel.
Esitasime paljudele inimestele küsimuse — mitu põlve veel kestab eestirootslus? Ja ega pole midagi teha, rohkem kui 2 põlve ei julgenud keegi pakkuda. Kokkuvõtteks võib tõdeda, et hoolimata paratamatult rannarootslaste kultuuri tumedast tulevikust, aastal 2010 oli see veel Olavipäeva ajal täies elujõus ning kirikus oli valdav rootsi keel, nii nagu 70 aastat tagasi.
Loomulikult tegime intervjuusid ka vormsilastega, kes on saarele ise elama asunud. Tuleku põhjuseks on tihti omaaegne koolist tööle suunamise süsteem, ent paigale on jäädud juba erinevatel põhjustel, millest üks kindlalt saare eriliselt vaheldusrikas loodus.
Küsitlesime inimesi nende igapäevaelu kohta, alates hakkamasaamisest nõukogude perioodil, läbi 1990. aastate muutuste ajastu kuni kaasajani. Pärisime nii toidu- kui ka noortekultuuri kohta, nii sotsiaalse võrgustiku kui saarele omase eraldatuse kohta, inimeste tööja pereelu kohta.
ERM tänab väga vormsilasi, kes meid lahkelt ja sõbralikult vastu võtsid ning olid valmis oma elust rääkima. Eriti aga tahame tänada Vormsi kooliõpetajat Triin Viironit, kes oli saarel meie kõige suuremaks abiliseks.
