Eestlane mõlemal vaenupoolel: katkeid Kurt Eiskopi sõduripäevikutest
Katkeid raamatust
22. juunil [1941], kui Suur-Saksamaa kuulutas Nõukogude Liidule sõja, viibisime laagris Petserimaal Korelas. See kergendas meie südant, sest nägime selles enda pääsmist punase koletise küüsist. Meis kasvas üha enam viha venelaste ja bolševike vastu, kui Petseri jaamas käies nägime neid pikki ronge, täis Venemaale küüditatavaid inimesi. Teadsime, et varsti ootab meid kõiki sama saatus. Osa meie polgu kaadrit oli juba minema viidud mingisuguse kursuse või õppuse nime all. Meie võtsime sõjakuulutuse rahuldusega vastu, kuigi teadsime, et meil tuleb minna sõdima sakslaste vastu. See meid ei heidutanud, sest meil valmisid plaanid põgenemiseks, samas oma kodumaal, kui ka juhtudeks sõjas. Kuhu meid aga rindele viiakse, seda me küll keegi ei teadnud. Ootasime olukorra kujunemist. Teenisin sel ajal veel polgu staabis kirjutajana. Nüüd hakkas kibekiire laagri varustuse pakkimine ja ärasõit. Polguülem, komissar ja staabiülem – need kõik olid venelased ja närvitsesid pööraselt. Meie eestlasest polguülem kol.-ltn. Valter Martma ja staabiülem kapten Verner Püss viidi juba siis minema, kui 5. juunil laagrisse hakkasime sõitma Kiltsi jaamast. Algas siis kiire varustuse vedu jaama. Polnud enam õiget öö rahugi. Sageli töötasime staabis ööd läbi hommikuni. Nüüd nõuti igasuguseid nimekirje meeste kohta ühes elukoha, sotsiaalse päritolu ja palju muuga. Telefonid helisesid, kõneldi Tallinna, Riiga ja ei tea kuhu. Iga niisuguse kaugekõnega närvilikkus kasvas. Me saime aru, millest see oli tingitud – ebaedu rindel. Liikus juba meie seas kuuldusi.
25. juuni lõuna paiku jõudsime Kiltsi jaama. Anti käsk ešelon siin maha laadida. Esimise kraamiautoga sõitsin Väike-Maarjasse. Alles seitseteistkümmend päeva tagasi läksime siit. Terve polk kogus siia kokku, viibides Müüriku mõisa taga metsas, sest hoonete läheduses kardeti õhurünnakute hädaohtu. Nüüd hakkas täienduseks saadud meestele varustuse ja relvade väljaandmine ja allüksuseisse jagamine. Likvideeriti polgu kool ja 3. divisjon. Tehti kiireid ettevalmistusi rindele sõiduks.
26. ja 27. juuni kulusid väeosa korralduseks. Juba siis saime tunda toidupuudust. Hankisime seda pagarilt, kes saia ja piima müüs ainult meile, eestlastele. Siin kuulsime me rindeuudisest, et sakslased on juba Riia all. Meie aga pidime sõitma kusagile põhjarannikule rannakaitseks.
29. juunil saime käsu liikuda kogu varustusega Kiltsi suunas. Peatuma jäime jaama lähedale metsa. Olukorda peeti nähtavasti nii tõsiseks, et kahurid pandi metsa servale laskesuunaga jaama suunas. Sellest selgus meile, et sakslane polnud enam vist kaugel. Igaüks meist, eestlasist, pidas nüüd nõu ära põgeneda, et sellega pääseda sõtta minekust. Kuid nii paljud loobusid sellest, et ei teadnud, kui kaugel sakslased asuvad. Ühtlasi öeldi meile, et kes põgeneb ära, selle vanemad viiakse ära ja varandus konfiskeeritakse. See pani mõtlema. Mõned siiski läksid ... Ka mina pidasin koos oma valla mehe Vaiguga põgenemise kavatsust. Meie kavatsesime tulla ära ratsahobustega kaasa võttes peale püsside veel ühe „Madsen“ kuulipilduja koos laskemoonaga. Kõik oli valmis, ainult tulla, kuid jäime sinna kartusel, et viiakse vanemad ära ... Sama päeva õhtul hakkasime laadima ka 2. divisjoni rongile ärasõiduks. Kuhu – seda me ei teadnud. Nüüd nägime ka, et Venemaalt tulnud noortele oli välja antud isegi meie talivarustus, mis meilt kevadel ära võeti. Sel teel rüüstati meie sõjaväe veel siia jäänud vähesed varad. Ešeloni laadimine edenes võrdlemisi visalt, vaatamata komissari ja politrukkide kisale ja ähvardustele. Meie, eestlased, tegime eriti vähe. Meie pilgud olid pööratud sageli lõuna poole ja otsisid pilverüngaste vahelt neid võimsaid teraslinde, mis takistaksid meie ära viimist kaugele ... „Peaks sakslased tulema,” nii mõtles küll iga eestlane. Kuid nad ei tulnud, olid liiga kaugel meist ...
30. juuni pärastlõunaks oli jõutud siiski rong valmis laadida. Vedur seisis ees suunaga Tapa poole. Enne väljasõitu aga käsutati kõik rivisse, eriti eestlased, et kindlaks teha, kas pole keegi meist ära põgenenud. Selgus ka, et üks oli ära kadunud. Hakkas tibama peent vihma. Nagu oleks loodus tunnud kahju meie õnnetust vaadates ... Teadsin, et keegi meist ei tahtnud rongile minna. Siis jaotati meid vaguneisse. Igas vagunis oli kolm eestlast ja viis venelast. Need olid meie valvurid ... Seisid kogu aeg laetud püssidega. Pärast vagunisse minekut ei lubatud meid enam maha. Järsku ma näen enda hämmastuseks väljas isa, kes mind otsis. Oli tulnud koos armsa Tilluga minu isiklikke asju ära viima ja said ka veel mind näha ... Tõivad veel mulle kodust toitu ja isa andis mulle ka raha. Kuigi vagunist oli keelatud maha minna, ei hoolinud ma sellest, vaid tahtsin veelkord suruda oma huuled Tillu suule hüvastijätuks. Raske oli lahkuda. Pisarad purskusid silmi, kui pidin minema tagasi vagunisse ... Tundsin, nagu oleks süda mu rinnus rebenenud kaheks ... Nii raske oli ... Sadu tihenes ... Järsu nõksuga hakkas rong liikuma. Korra vilksatas veel läbi vaguniukse oma armsa Tillu kuju, kes, toetudes vastu puud, ei tahtnud näha seda rongi, mis rataste mürinas kandis kaugele tema armsama ... Siis ei näinud ma enam midagi. Olime kui vangid. Tapalt väljudes selgus, et port. asp.n.s. Rõigas, kes sööma oli läinud, polnud enam tagasi tulnud. Valvet meie järele kõvendati. Nüüd teadsime ka niipalju, et sõidame siiski rindele kusagile kaugele Venemaale ... Meeleolu meil, eestlastel, oli kõigil halb. /…/
12. septembril 1943. /…/ Kell on praegu ½ 6. Sõidame Aruküla ja Kehra vahel. Väga kitsas on olla vaguneis. Ka jahe on siin olla. Tillu, süda on raske. Sõidan kodu poole, kuid koju ei saa. Nii kahju on, et sind ei näe. Ela hästi, mu kallis, kallis. Kell 7.20 Jänedal. Näha ei olnud mitte kedagi. Isegi, Tillu, sind. Kell 08.30 jõudsime Tapale. Saatsin Tillule kaarti posti. Seisame enne jaama. Kell on 8.45. Ilm on ilus, kuid pilves. Päikest me ei näe. Tillu, nii raske on olla teel. Mida enam rattad veerevad lõunasse, seda enam rebeneb süda ja hing minus. Tee ees on raske ... Vast suudan neid taluda. Kohtasin siin Mikiveri end. 1. patareist Narvas. – Kallis, ole minule, ära unusta mind mitte. Küll tulen taas tagasi. Ära väsi ootamast ega kõike lootmast mind jälle kord kodus näha. Küll tulen. Tapal olime veel kell 10.40. Seisame ja ootame, mis saab. Ka Albert Truu oli siin. Kell on 12.15. Oleme praegu veel Tapal. Aeg venib väga pikalt. Tillu, sinule mõtlen praegu nii väga. Kui oleksin praegu ometi kodus. Sääl on nii hää olla. Ilm on vilu ja palitut ei ole ka minul. Kuid kallis, usun, et suudan kõik need raskused võita. Närvid on õige pingul, muud kui suitseta ainult. – Poisid toovad siia külast „Metsa kohinat“. Lärmi on õige palju vagunis. – Kurb olen ainult nii väga, et sind ei ole enam näinud. Kostiveres oleksin tahtnud veel nii väga Sind näha. Kuid miks ei tulnud sa ometi? See vaevab mu südant veel väga. Tapalt sõitsime ära kell 15.00. Tartu poole. Kell 15.25 olime Tamsalus. Kiltsist läbi kell 15.14. Näha ei olnud kedagi. Vägeval 16.20. Jõgevale jõudsime kell 17.00. Rahvast õige palju. Ilm on täna ka haruldaselt ilus. Kahju on neist ilusaist sügispäevist Eestis – need jäävad mull nägemata. Kell 18.30 jõudsime Tartu. Välja meie ei saa vagunist. Rahvast on jaamas õige palju, samuti lilli. Minule kahjuks ei ole neid keegi toomas. On küll Tillu kodus, kuid ta on nii kaugel. Kurb olen, nii kehvalt ei ole ma küll nii kaugele teele veel läinud. Raske on, kuid parata ei ole. Tillule saatsin veel ka kaarti. Võibolla viimased teated Eestist. Kui on võimalusi, siis muidugi veel ka edaspidi. Istun vagunis ja ootame edasi sõitu. Vormis mehed on kõik linnas. Päike kaob silma piiri taha. Õhtu jõuab kätte. Võibolla viimane Eesti pinnal. Eesti muld ja eesti süda, neid ei keegi lahuta. Kuulda oli, et kell 21.00 sõidame edasi. Saime tuua endale ka vett. Söön ka kohe valges õhtust. Kurbus asub mu hinge, et sina, kallis, jääd nii kaugele. Rõõm ei leia teed minu palgeile enne, kui olen taas kodu tagasi. Oota, kallis, ma tulen kindlasti kord, loodan, et juba jõuludeks ... Siis ühendame huuled nii kestvaks ja kirgliseks suudluseks. Neid on tänavu suvel nii vähe. Viimane ja nii vaevaline oli veel Kostiveres. Kallis, kallis, kallis! Jään kurvana edasi ja iial ei unusta Sind ja armastus sinule on igavene. Viimase hinge tõmbeni. Ela hästi ja sinule mõtlen ma alati! Kella 21.00 paiku sõitsime Tartust edasi. Veidi enne kella 24.00 jõudsime Valka.
16. veebruaril 1944. Tartust sõitsime läbi kella 02.00 ajal. Ärkasin kell 2.30. Kell 3.00 hakkab jälle rongivalve. Lund on maas siin rohkem, kui oli Lätis. Külma on ka üsna palju. Huvitav, kuhu läheme? Vast saab kusagile Tapa kanti. Kell on 2.50. Seisame Tabiveres. Kell on 06.00. Nüüd me seisame Wägeval. Kella 03.00 kuni 05.00 olin postil. Nüüd rong seisab siin juba hulk aega. Süda on millegipärast nii rahutu ja raske. Ilus lumevaip katab maad. Kuu paistab selgest taevast. Näis, kuis meil läheb ja kuhu läheme. Kui vaid saaks oma Tillut näha! Pole ka aimu, kaugel rinne asub. Räägitakse, et venelased kõik ära tapavad erainimesed. – Rakkes andsin Äntu kirja posti. Hommik on selge ja üsna külm. Süüa pole ka midagi. Kell on 7.40. Seisame enne Kiltsi jaama semafori ees. Täpselt Kiltsi mõisa kohal. Kuna siin aega ja vesi käeparast, siis pesin enda silmi-käsi. Kohvi sai ka. Kelti käest sain veidi liha-leiba. Ta sai Wägevalt tuttavate käest. Nüüd pole kõhutühjus nii halb taluda. Kell on 8.30, seisame ikka veel samas. Kell 09.00 sõitsime Kiltsi jaama. Nüüd seisab rong siin. Neid on ka õige mitu. Olen praegu postil. Kiltsist saatsin Äntu veel teise kaarti. Täna on väga ilus ilm. Patarül oli väga vihane, et poisid paar eraisikut pääle võtsid. Lasi joosta ja roomata. Kell 11.00 tulin postilt ära. Rong seisab ikka veel Kiltsis. Meel on nii nukker, et ei saa koju minna. Oleks seda teadnud, et siin rong nii kaua seisab, oleks võinud Äntus ära käia. Nüüd ei tea ka nemad, et ma siin olen. Eks paari päeva parast saavad kirja katte. Kirjutasin Tillule veel kolmanda kirja. Kiltsist sõitsime edasi kell 11.30. Tamsallu jõudsime kell 12.00. Rong seisab jälle. Ilus selge talveilm. On kuulda, et sõidame Jõhvi. /…/
