1.-10. juulini oli kolmel Vastseliina ja kahel Võru noorel võimalus vii-bida Itaalias ,,YOUTH IN ACTION” - “Youth for Europe” programmi raa-mes toimunud 14-17 aastaste noorte laagris. Viie riigi – Itaalia, Slovakkia, Taani, Eesti, Rumeenia - noored elasid kolm esimest päeva Ferrarast ~50 km kaugusel asuvas külakeses, kiriku pansionaadis. Seoses majas aset leidnud veerikkega viidi laagri asupaik Ferrarasse, tuntud ülikoolilinna. Fer-rara kaunis renessansiaegne vanalinn on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Eesti-poolsed projekti eestvedajad on Kaidi-Mari ja Aigar Liping, Siksali Arendusseltsi entusiastlikud hinged, kes koordineerivad Eesti-poolset tegevust juba aastaid. Laagris on käinud erinevatel aastatel just Võrumaa noored. Sel suvel osalesid projektis Vastseliina Gümnaasiumist Andra Sarapuu ja Jaan Kund 10. klassist ning Hanna Tohv 11. klassist. Herman ja Margo on Kreutzwaldi gümnaasiumi 9. klassi lõpetanud noormehed.

Kui juttu tuli organiseerimisest ja nendega kaasnevatest apsudest, pidi noortega saatjana kaasas käinud Vastseliina Gümnaasiumi õpetaja Terje Mägi pärast reisi tõdema: „Ausalt öeldes, paljud asjad oleksime meie, eestlased, teinud ära palju kiiremini ja paremini. Kuid samas said neil asjad lõpuks kõik siiski korda aetud, lihtsalt kõik võtab natuke rohkem aega!“ See ei vihastanud eestlaslikku korrektsust, vaid eestlastena õpiti, et nii käib as-jaajamine Itaalia moodi. Enda maad tutvustaval õhtul naersid itaallased isegi heatahtliku muigega enda rahvuse iseärasuste üle, tuues võrdlusena paralleelid eurooplaste ja itaallastega: kui eurooplasest autojuht pargib kenasti selleks ette nähtud alale, siis itaal-lane pargib sinna, kus juhtub, ning kuidas juhtub. Seepärast ka autod neil väiksed ja tihtipeale mõlkidega. Kui eurooplane seisab järjekorras viisakalt üksteise selja taga, siis itaallane koguneb troppi ukse või leti ette, ja teeb sealjuures väga kõva lärmi!

Terje Mägil jätkus kaasas olnud noorte kohta vaid kiidusõnu, kuna mossitajate ja papist meestega polnud tegu. Kaasa löödi kõigis ettevõtmistes, olid selleks siis seltskondlikud või sportlikud mängud, itaalia rühmajuhi Danilo ning Elena poolt läbi viidud jaburana tunduvad hommikused äratused või energiamängud. Et julge hundi rind on rasvane, tõestasid Jaan ja Herman nii puu otsas ronides kui ka kõrgetel karkudel käies. Karkudel, mis jäigalt seoti teibiga jalgade külge, käima õppimist alustati telefoniposti embamisest, mis viis esimeste sammudeni. Jaanil jäi jooksma hakkamisest vaid ajast natuke puudu.

Noori hämmastas retrojalgrataste – käikudeta ostukorvidega velod, eranditult kõik „naistekad“- rohkus, mille kaudu jõuti arusaamani, et end täisväärtusliku ühiskonnaliikmena tunda, ei pea väntama vaid Scottidega. Võõrastav oli Terjele küll nn hülge-rammestuse olek, mil meile pakilistena tunduvad tegemised lõdva loivaga muudkui homsesse lükatakse, ning mida eestlase töökal-praktilisel meelel on raske omaks võtta. 

Kuigi kirjade järgi oli tegemist sportliku laagriga, jagus aega ja ruumi ka rannamõnude nautimiseks, ning ka päev basseinis oli palavatele ilmadele leevendavaks vahelduseks.

Itaallastes tekitasid hämmingut meie koolisüsteemile omased pikad koolipäevad – vaatamata lühematele vahetundidele lõppeb neil päev 13.00 ajal – ning lumerohkus talvel, mis viis soovini tulla just sel aastaajal Eestisse. Terje siiras imetlus, et küll itaalia tüd-rukutel on ilusad juuksed, ei suutnud kõigutada aga rõõmuga nakatavate lõunamaa neiude arvamust, et nende unistuste juuksed on just blondid, sellised nagu Hannal. Vaieldamatult maitsvaim leib oli kõigile laagris viibijaile eestlaste kaasavõetud kodune must leib ning kiidusõnu jätkus kõigil ka Kalevi maiustustele.

Selge on see, et laagris nii õpiti kui ka õpetati, nn noortelt noortele. Eelkõige tekitasid palju elevust keelekümblused noorte moodi. Meie noored leidsid olulisemateks fraasideks, mida iga välismaalane peaks oskama „Ma armastan sind“, „Saku lihas“, „ Kuidas sul läheb?“. Enim tekitas raskusi papa Masingu pika loometöö vili - õ hääldamine. Keeled läksid sõlme sõna „õun“ hääldamisel, selgeks sai aga keeleharjutus „pagari piparkook“. Tundub, et niisugusel vahetul keelekontaktil oli efektiivne mõju, sest hüvastijätul oli nii mõnelgi noormehel selgelt meeles öelda: „Ma armastan sind. Saku lihas.“ 

Kuigi enne sõitu nii mõnigi lapsevanem kartis oma võsukese keeleoskuse pärast, siis Terje sõnul polnud olemas mitte mingit keelebarjääri, pigem imetleti eesti laste head inglise keele oskust. Laagripäevad olid kindlasti motivatsiooniks, et sellele õppeainele koolis suuremat tähelepanu pöörata.

10 päeva möödus kõigi jaoks imekiiresti, päevad, mille tulemusena jäi üks osa südamest – missugune osa muidugi kellelgi - Itaaliasse maha. Leiti uusi toredaid sõpru, tutvuti Itaalia kui uue kultuuriruumiga, teisenesid arusaamad inimestest, tavadest ja kommetest enda ümber.

Niisugused noortelaagrid õpetavad meie Euroopa kiirteedele pürgivatele lastele tolerantsust ja empaatiat, kummutades eestlaslikult isemoodi arusaamasid tööst, vaba aja veetmisest, omavahelistest suhetest.

Lapsevanemate nimel tahan tänada Kaidi-Mari ja Aigar Lipingut nii väärtusliku töö eest, mida nad noorte heaks teevad, millest me nii vähe teame. Just lävimine omaealistega, olgu need siis eestlased või eurooplased, kasvatab noortes väärtushinnanguid, paneb neid mõtlema suuremalt. See on ka puudujääk meie valla tänases töös noortega, olgu siis koolis või vallasiseselt. Olgu need laagrid suvised või talvised, ka meil oleks, mida näidata, kuidas oma maad tutvustada. Oleks vaid ettevõtlikke täiskasvanuid, sest noored vajavad abi.