Eestluse elujõud peitub Vilivalla setokeses
Selle loo pealkiri on laenatud Eesti usundiloolase ja folkloristi Oskar Looritsa eksiilis ilmunud raamatult, kus juttu eestlaste väärtusteadvusest, eneseteostusest kui eksistentsist laiemalt. Miraldat kuulates ja vaadates mõistad hetkega, et tema väärtused ja identiteet on paigas. Mis võiks veel ühe setokese loost paremini iseloomustada Eesti riigi ja ajaloo keerdkäike - seda kõike kalendrikuus, mille 2. ja 24. kuupäev on olulisteks verstapostideks meie riigile ja inimestele.
Eesti riigi taasiseseisvumise järel 1991. aastal jäi kaks kolmandikku ajaloolisest Setomaast praeguse Vene Föderatsiooni Petseri rajooni osaks.
Kuigi Eesti loobus piiriläbirääkimistel sisuliselt Tartu rahulepingujärgsetest aladest ja territoriaalsetest nõudmistest, pole Venemaa siiani vaidluse tõttu lepingu sissejuhatava osa üle seda ratifitseerinud. Miralda vanemate talu asub vähem kui kilomeetri kaugusel piirist, jäädes siitpoolt vaadates kontrolljoone taha.
„Ma ei tunnista surmatunnini, et see pole Eesti territoorium. Muide ka paljud kohalikud venelased seal ütlevad sama," lausub Miralda. See on mõistetav, kui kuuled, kuidas tee esivanemate koduni suleti kahekümne aasta eest paari tunni jooksul. Tak i budet, ütles toona piirivalvur. Ja viisakohustus loomulikult sinna juurde.
Sõbralik vastuvõtt Padisel
Miralda on setode esindusorganisatsiooni Seto Kongressi vanematekogu liige, ta laulab seto leelokooris ning käib pidevalt Setomaa vahet. Seto asja saab ajada ka Padise vallas elades.
Siia sattus ta õigupoolest teisel katsel. Vahepeal pikalt pealinnas elanuna otsis ta esmalt endale suvekodu. Esimene telefonikõne maja müüjale lõppes kohe, kui too ütles, et tuleb sõita läbi Rummu. „Ma ei tahtnud elada Rummu kõrval," meenutab Miralda katkijäänud tehingut. Aasta hiljem ostis ta maja siiski samalt müüjalt. Aga siis ei maininud müüja enam Rummut, sest Vilivalla asub sealt piisavalt kaugel.
„Seisin ohakases hoovis ja mõtlesin, et siia ma jään. Tundus olevat hea auraga koht. Majas polnud veel sees käinudki," meenutab ta.
Suvekodust sai päriskodu
Siia talusse koguneb igaks jõuluks ja jaanipäevaks Miralda kogu sugupuu. Perekondlikel sündmustel ja olulistel pühadel on põhjust masti tõmmata seto lipp - ristimotiiviga kaetud valge kangas, mis veelgi rõhutab selle Eestimaa väikese rahvakillu visa vaimu.
Seto mustrid jõudsid moemajas rõivastele
Miralda lõpetas 1951. aastal Värskas seitsmenda klassi ja suundus õppima Tallinnasse kergetööstustehnikumi. Seejärel suunati õmblejaneiu tööle Riiasse suurde õmblusvabrikusse.
Kolm aastat hiljem viis elutee Miralda Tallinnasse, kus ta peagi jõudis Tallinna Moemajja peatehnoloogi ametisse. Moemajas töötas ta 27 aastat, 1991. aastani. Selle aja jooksul jõudsid mitmed seto motiivid moemaja kollektsioone kaunistama.
Tallinna Moemaja oli oma ajastu tipp, varustades oma loominguga teisi NSVL suuri moetööstusi. Kes vanemast põlvkonna naisterahvastest ei mäletaks moemaja ajakirja Siluett, mille tiraaž oli üle 400 000. Seda lausa eksporditi. ja moemaja teenis sellega valuutat. Võrdluseks - Eesti populaarsemate naisteajakirjade trükiarvud on praegu ca 23 000 ning Kroonikal ca 45 000.
Miralda meenutab, et vahepeal möödusid aastakümned nii, et ta ei kandnud seto riideid ega laulnud seto laule. Olukord muutus seto teema tõstatumisega.
„Hakkasin õmblema vanade asjade järgi. Lõpuks jõudsin kõige keerulisema asjani - see on meeste kuub," räägib ta. Esimesed kaks seto kuube valmistas Miralda oma koori lauljatele.
Seto kuub metropoliidile
Nüüd aga ootas ees elu üks meelejäävamaid ülesandeid, milleks oli seto meeste kuue valmistamine Eesti ApostlikÕigeusu Kiriku metropoliit Stefanusele, kes siinse kirikupeana on õigeusklike setode arvukatel kirikupühadel sage külaline. Metropoliit tahtnud küll musta värvi kuube nagu mungale kohane, kuid sai siiski valge nagu üks õige seto kuub välja nägema peab. Selles asjas ei saa ju kompromisse teha.
Setode elujõud on imekspandav. Oleks teiste eestlastega sama moodi. Siis ei peaks keegi rääkima miljonilise rahva paratamatust hääbumisest tulevikus.
