Hallisten paists elu tõistmuudu. Sääl om restaureerit ilus häärber. Repi pääl tulli vastu särtsak majaperenaene, kes tutvust meid majadege, kõnel tüükorraldusest ja hoolealustest. Temä olli ainuke, keda me personalist näime. Sääl ellive hoolealuse kah katen majan. Katekõrdsen päämajan eläve nii, kes esi ringi liiguve. Suur saal paist sisustet olevet vanaaigse müüblige. Tõine maja olli kah restaureerit vana maakivest, pikk katekõrdne, viimatse pääl sisustet. Halliste eakatekodun eläve enämpest üle Eesti kaugempelt inimese. Sääl majan olli kuulda mitut kiilt. Säälse hoolealuse tahtsive kah kangest kõnelte ja kigel olli ää miil, et saive juttu aija. Me saime nätä katte hooldekodu, mis om koduss avitemist vaja inimestel. Ku ütelts, et  vanainimestel ei ole muud vaja ku pallalt suuja kammert ja kõtutäis süvvä, siss oleme nännu ja aru saanu, et vanainimese tahave kõnelte, juttu aia ja neil om pallu ütelde. Mede jututoa inimese jäive kindlas, et ku tulep vaja oma kodunt ära minnä,  siss Polli hooldekodu võis küll koduss olla.