Võib vaid kujutleda, kuidas tuul koos lumega mereäärsetel loopealsetel vilistades hoogu kogus ja siis tühjalt seisvaid hooneid – lagunema kippuvat elumaja ja ajale jalgu jäänud sigalat – lammutama sööstis.

“Mina olen noorest saadik ratsaspordiga tegelenud. Tahtsin jätkata. Kuskil oli vaja ka hobuseid hoida, nendega tegelda,” meenutab nüüdne ratsatreenerist Kukrumäe ratsatalu perenaine.

See oli just aeg, kui riiklikud ratsakoolid üksteise järel uksed sulgesid – ratsutajail tuli ise võimalused lemmikalaga tegelemiseks leida. Kui ema-isa vana talu ostu võimaldasid, ei mõelnud Maret ja tema elukaaslane Erik Rebane kaua – koliti Kukrumäele.

Asjal oli ka pragmaatilisem pool – Maret jäi siis esimest last ootama. Lihtsalt aga välisministeeriumist koju jääda ja ainuüksi lapsega tegelda noor, Eesti noortevõistlustel ratsutamises tiitleid pälvinud naine ei tahtnud.

Tuligi siis koos Eriku ja kahe hobuse – varsa ja sporthobusega – Harku valda Kukrumäe talu üles ehitama.

Aastanumbriks kirjutati 2003. Ja Maritile oli kohe selge – see siin pole aasta või kahe projekt, see saab olema elutöö.

Nüüd elutseb vanast sigalast moodsaks hobusetalliks ümber ehitatud hoones 30 hobust, lisaks veel minisiga Ossu, koer Villi, seitse jänest ja kassid. Õues mökitavad kolm habemega kitse, kaks valget ja üks must.

“Eks me alguses mõtlesime ikka sellele, et hea on linnast trenni tulnud lastele ka teisi koduloomi näidata,” naerab nüüd Marit.

Nii ka oli. Ainult ühte ei osanud keegi arvata – et Harku vald nii kiiresti kasvab ja siia nii palju ratsahuvilisi elama asub.

Solaarium hobudele

“Praegu käivad meil trennis praktiliselt ainult Harku valla lapsed,” ütleb Marit.

Kokku on kuus 350 treeningkorda, peale Marit Künnapuu juhendavad lapsi veel kaks treenerit. Lisaks on Kukrumäe ratsatalu palgal veel tallipoiss ja sulane. Peale korraliku talli on rajatud ka maneež talvisteks treeninguteks. Praegu on ehitamisel ka dušš ja solaarium.

“Küll noorte ratsanike emmed rõõmustasid, et meile solaarium tuleb. Mõtlesid – toon tütre trenni, ise lesin see aeg solaariumis. Aga mõlemad kallid asjad on mõeldud hobustele,” naerab Marit.

Sellised on rahvusvahelised tavad ratsakoolide hobustele. Eesti Ratsaspordi Liit aga tahab, et oleks ehitatud statsionaarne maneež – siis saaks Kukrumäe ratsatalu kõrgeima taseme ratsakooliks.

Kelleks peab Marit ennast rohkem, ratsasportlasest treeneriks või ettevõtjaks-taluperenaiseks?

“Eks ta ole nii ja naa,” raputab Marit pead. Kord tuleb trenni anda, siis jälle rahaasjadega tegeleda. Ka Harku vald toetab Kukrumäe ratsatalu.

Peale ettevõtlustoetuse tasub vald ka hipoteraapia tunnid – need on ratsutamistunnid erivajadustega sündinud lastele, kellel arst soovitab hobustega tegeleda. Ka Marit Künnapuu on vastavad kursused läbi teinud, võib neid treeninguid juhendada.

Oodatakse poisse

Mis peab olema aga noorel, kes tahab oma tuleviku siduda hobuste ja ratsutamisega?

Ennekõike ikka tahtmine, ütleb treener, kõik muu on arendatav. Ratsutamiseks ei pea olema ratsa rikas, nagu paljud arvavad.

Kindlasti pole kohustuslik oma hobuse olemasolu. Nendest 30 hobusest, kes Kukrumäe tallis, kuulub vaid kümme omanikele, ülejäänud on talli hobused, mõeldud ratsutamiseks kõigile huvilistele. Kindlasti oodatakse proovima poisse. Praegu on kolmekümne tüdruku kohta vaid üks poiss. Meistrite sirgudes on nende hulgas vaid mehed. Ratsutamises eraldi meeste ja naiste arvestust ei peeta – kuhu siis tüdrukud kaovad?

“Tippratsutamine on raske, füüsiliselt raske,” teab ratsatreener. “Ja eks noortel naistel teki muud huvid – pere, lapsed...,” naerab ta siis.

Üks auto teise järel peatub Kukrumäe talu parklas. Mõni uhkem. Teine vähem uhkem. Aga igast autodest pudeneb lapsi – väiksemaid, suuremaid, päris pisikesi. Kõik on siin oodatud. Et neist tulevikus meistrid vormuksid. Ja kui mitte meistrid, siis vähemalt huvitava ja seltskondliku spordiala harrastajad – kogu eluks.