Ei taha suitsukonisid!
Paar tikku ja süljelärakas kõrval. Tuleohutusest on lugu peetud – koni on jalaga ära kustutatud. Trepi ees on õhtul juttu aetud, seal on seda kraami kõvasti rohkem. Kiikan prügikasti.
Eesti ime – kaks koni on prügikasti visatud. Ju vist veel algajad või säärasest kodust, kus kõike, mis suus olnud, maha ei pilluta.
Bussipeatuses teeb ka üks noorhärra suitsu. On teine selline kõhnapoolne, kott kaenlas. Ju rahustab enne kooliminekut närve. Kui buss tuleb, viskab rahumeeli koni maha. Prügikast seisab kahe sammu kaugusel.
Mööda kihutab limusiin, poiss ja tüdruk sees. Siis avatakse aknad ja välja lendavad konid ja mingid paberid. Tühja nendest – tühi pudel oleks palju hullem. Keegi olevat korjanud Tallinna–Tartu maantee äärest karpe, pudeleid ja muud rämpsu ning teinud arvutuse, mitu tonni kraami sealt saaks. Kogus olnud kõva. Kraave peaks hakkama süvendama. Ega plastmass kõdune, varsti on kraavid täis ja hakkavad üle ääre ajama.
Metsaalused, eriti alevike lähedal, on ka prügihunnikuid täis. Ja ikka sellist rämpsu, mis kõduneb aastasadu või ei kõdune üldse. Kui metsad täis saavad, kuhu siis?
