Eksamid kui nauding
Jah, see on provokatsioon, mind ei pruugi mõista need 115 õpilast, kes Keilas praegu eksamiteks valmistuvad. Jõudsin isegi sellele äratundmisele hiljuti, olles seljataha jätnud 5 gümnaasiumi, 49 bakalaureuse ja 26 magistriõppe eksamit.
Aga alustame õiges järjekorras. Enne eksamit on õppimine. Loengus istudes nimetissõrmega purihammast sügada ning, jalg üle põlve, õpetajat kuulata - see on lihtne. Õppimine, seevastu, on tõepoolest raske, hoolimata kui köömes või hirmutav on eesootav eksam. Õppimine on eneseületus: iseenda teadmatuse ületamine ja valguse kätte tirimine. Esimene eneseületuse moment: õppides tuleb loobuda sellest, mida õppimisele eelistaksime. Kes ei suuda loobuda lõbutsemisest ja keskenduda, jääb pealiskaudseks ja loobib selle varjamiseks igal pool käibetõdesid. Teine eneseületuse moment: peab loobuma eelarvamustest õpitava kohta. Imestatakse, miks tuleb õppida filosoofiat või ajalugu, ehkki tahetakse saada juristiks või raamatupidajaks. Mina imestasin, miks pean gümnaasiumis õppima logaritme, trigonomeetriat või - oh, jumal! - reaktsioonivõrrandeid. Paraku, olles astunud gümnaasiumi või ülikooli, oleme nõustunud täitma õppekava. Esmapilgul mõttetud õppeained tuleb ära teha nagunii ja õpiku taga õhkamine ei vii muule sihile peale korduseksami.
Oleme õppimise lõppedes targemad. Kindlasti on palju sellist, mis ei olegi vajalik, võibolla ka seda, mis tõesti on mõttetu. Kuid enne tuleb mõista ja alles siis saab hukka mõista. Kolmas eneseületuse moment: õppides tuleb korrastada oma mõtlemist. Iga õppeprotsess muudab õppijat ja õppija peab selleks valmis olema. Ega Koguja asjata ütle, et seal, kus on palju tarkust, on ka palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu. Tarkus teeb meid küll vabaks, aga ei pruugi alati teha õnnelikuks.
Eksamid on väline sund õppimiseks. Ideaalis peab õpet kandma huvi, kuid kõike vajalikku ei ole võimalik selgeks saada vabatahtlikult. Ehkki inimese tahtejõud on võimas, jääks meil elus palju unarusse, kui meid ei motiveeriks välised tegurid. Seetõttu on mõistetav lähenemine stiilis eksamid kui palavik või eksamid kui hirm. Kuid kas tõesti võib eksamites näha ka naudingut? Kes on elus mõne eksamitöö kirjutanud (ja ka läbi saanud), peaks teadma, mis tunne lõpuks võidutseb. Rahulolu ja kergendus. Ühe korraliku eksami edukas sooritamine süstib rohkem enesekindlust kui uute riiete ostmine või Facebooki „like". Eksamid annavad võimaluse eduelamust kogeda ja see ongi nauding. Muidugi tuleb siin teha reservatsioon ja küsida: nauding kellele? Nauding neile, kes on valikud õigesti teinud, õpivad võimetele vastavas asutuses ja valdkonda, mis neid tegelikult köidab. Kes on kooli aega viitma sattunud, neile pole eksamid loomulikult nauding, vaid ebameeldiv takistus.
Pahatihti on enne naudingut siiski eksamipalavik. Üks tavaline eksamiks õppimise kulg on umbes selline: pikk hooguvõtmise periood > entusiastlik õppima asumine > arusaam materjali üleküllusest > õppeaine ja õpetaja kirumine > õppimine pahameele kiuste > ajapuudus > eksamipäev. Ei tasu muretseda, kui õppimisel tekib üha rumalamaks jäämise tunne. Mida targemaks saame, seda suurem ongi kokkupuude teadmatusega. Minna eksamile tundega „ma ei oska mitte midagi" pole halb enne. Kui see tunne järgneb õppimisele, on see pigem Sokratese vääriline saavutus. Ka too kreeka filosoof jõudis teadmiseni, et ta mitte midagi ei tea.
Tehakse ka selline viga, et eksamit võetakse kui elu ja surma küsimust. Arusaadavalt ei mõju taoline fataalne käsitlus julgustavalt. Pingeid võiks leevendada teadmine, et eksam ei otsusta kellegi elusaatust jäädavalt. Mitte eksamid ei tekita palavikku, vaid meie enda hirmsad ettekujutused. Muuda ettekujutust, käsitle naudinguna ja naudinguks see muutubki.
Tahan abiturientidele öelda, et nad on praegu oma akadeemiliste teadmiste hiilgeajal. Ülikool teeb olulised täiendused ja mõned korrektuurid, siis aga algab koolivaba elu. Nii on ka eksamid mööduv nähtus ja tagantjärele vaadates jäävad meelde ainult head mälestused.
