Elanikud vs arendaja - kumb jääb peale?
Murphy seaduse kohaselt on kõigile keerukatele küsimustele olemas lihtsad, kergesti mõistetavad, kuid valed vastused. Nii on mõnikord ka lihtsate tõdedega. Avalikkus eeldab, et tema huvid oleksid kindlalt kaitstud. Eraomanik ootab, et ka tema saaks oma soove ja õigusi realiseerida.
Kas ja kuidas on võimalik seaduste ja õigluse vastu mitte eksides saavutada olukord, kus rahul on nii kohalik kogukond kui maaomanik/arendaja – see osutub mõnikord väga keeruliseks. Kui vastuolu ei lahene sõbraliku kokkuleppega, siis kummal on seaduse ees suurem kaal – kogukonna tahtel võiomaniku õigustel? Sellele vastuse otsimiseks tuleb mõnikord päris pikalt vaielda ning ette võtta kohtutee. Just nii ongi juhtunud Veibri külas Lillevälja teel paikneva tühja ringikujulise maa-üksusega, mis on tänaseks ümbritsetud valminud eramutega. Ühes artiklis ei ole võimalik piisavalt täpselt selgitada kõiki selle juhtumi asjaolusid, piirdume lühiülevaatega.
2001. a kehtestatud detailplaneeringuga on Lillevälja tee 20 määratud tervenisti üldmaaks. 2008. a kehtestati valla üldplaneering, mis Lillevälja ja Andrese maaüksuste osas tühistati 2009. a kohtuotsuse alusel menetlusvea tõttu, maaomaniku kaebuse põhjal. Omaniku taotletud uue planeeringu lahenduse kohaselt planeeriti Lillevälja tee 20 maakasutuseks 50 protsenti elamumaa ja 50 protsenti sotsiaalmaa. Naaberkinnistute omanikud ja piirkonna elanikud (kokku üle 100 inimese)esitasid uuele planeeringulahendusele vastuväited – nad ei nõustunud vaidlusaluse maatüki määramisega osaliselt elamumaaks. Elanikud olid soetanud oma kinnistud teadmisega, et naabruses asuv Lillevälja 20 on planeeritud üldmaaks ning elanikel oli ootus kehtiva planeeringu realiseerimisele.
Vaidlus jõudis maavanema kätte, kes andis uuele planeeringulahendusele heakskiidu ja tegi ettepaneku see kehtestada, mida vallavolikogu ka tegi. Siiski on vald planeeringu menetlemise vältel teadvustanud tõsise probleemi olemasolu ning teinud pingutusi maaomaniku veenmisel ja lahenduse korrigeerimisel selliselt, et see oleks vastuvõetav mõlemale osapoolele. Elanike vastuseisu tõttu on protsess kestnud väga pikka aega. Vaatamata tõsistele püüdlustele pole kokkulepet saavutada õnnestunud, mõlemad osapooled on jäänud oma seisukohtade juurde.
Omanik on nõus, et avalikuks kasutuseks jääb ca 6000 m², mis moodustab poole vaidlusalusest maaüksusest. Piirkonna elanikud leiavad, et see lahendus ei ole nendega õiglaselt arvestav ning soovivad, et Lillevälja tee 20 jääks tervesulatuses üldmaaks. Põhiargumendiks on see, et elanikud on rajanud siia oma kodud teadmisega, et algselt planeeritud üldmaa säilib ning nende naabrusse ei rajata uusi elamuid.
Üldmaa ning elamumaa vahekorra määramine on kaalumise küsimus. Vallavolikogu pädevuses on langetada vastav kaalutlusotsus läbi planeeringu kehtestamise. Omavalitsus ei pea seejuures täielikult lähtuma maaomaniku ega ühegi teise osapoole soovitud lahendusest. Samas tuleb arvestada seaduslikke nõudeid ja piiranguid, mõistlikke argumente ning põhjendatud avalikku huvi. Planeerimise käigus tuleb tagada võimalikult paljude isikute vajaduste ja huvide rahuldamine. Iga isik võib taotleda planeeringu algatamist või kehtiva planeeringu muutmist. Seega ei ole 100% garantiid, et hetkel kehtiv olukord jääb alatiseks püsima. Samas ei saa ühelgi osapoolel olla õigustatud ootust mingi konkreetse lahenduse osas. Planeeringu koostamise käigus kaalutakse võimalikke lahendusi ning omavalitsus langetab otsuse. Kogu menetlemise kestel võib iga isik esitada ettepanekuid ja vastuväiteid planeeringu kohta. Kui keegi leiab, et tema huve või õigusi on planeeringuga riivatud, on tal võimalus planeering vaidlustada.
Nii elanikud toimisidki, vaidlustades valla poolt kehtestatud planeeringu. Vallavolikogu tühistas planeeringu, seepeale pöördus kohtusse maaomanik, nõudes planeeringu uuesti kehtestamist. Halduskohus rahuldaski omaniku kaebuse. Selle otsuse on vald edasi kaevanud ringkonnakohtusse. Vahepeal tegi vald omanikule ka pakkumise – osta vaidlusalune kinnistu omanikult ära ning jätta avalikku kasutusse. Kuid omaniku küsitud hind on selline, mida vald ei ole nõus maksma. Nüüd oodatakse ringkonnakohtu otsust.
Kelle tahe siis ikkagi peaks maksma ja kas omavalitsusel on piisavalt õigust ja jõudu elanike huve kaitsta? Õigusriigis ütleb vaidluse korral lõppsõna kohus. Kuid kohtuotsus ei ole kõikvõimas–kohus saab küll tühistada kehtestatud planeeringu, kuid ei saa kohustada omavalitsust kehtestama mingit konkreetset planeeringulahendust ühe või teise poole huvides.
Selles loos on kaks kindlat asja. Esiteks – varem või hiljem teeb kohus mingi otsuse, millest lähtuvalt peab ka omavalitsus otsustama. Teiseks – kummalgi poolel pole suurt midagi kaotada.
Hea Eesti Elu lugeja, kui ka Sinu kodukohas on mõni sarnane tüliküsimus või suisa kohtuprotsess käimas, teavita sellest meidki, kirjutades kommentaariumisse või aadressil info@eestielu.ee
