Lible Oskar Lutsu ,,Kevades” 1953. a Vanemuise teatris

Rahutu hingega noormees otsis pidevalt oma kohta elus, proovis mitmeid ameteid, isegi meremehe elu.

Katsetas paaril korral sisse saada Tallinna Töölisteatri õpperühma ja see õnnestuski 1935. aastal, pagasiks kogemused kohalikest näiteringidest.

Üsna ruttu sai temast põhinäitlejate trupi liige. Teater hävis sõjatules 1944. a ja Priit Põldroosi rajatud teater jäi ilma ulualuseta. Näitlejad hakkasid mujalt tööd otsima. Elmaril õnnestus saada koht Vanemuise teatrisse.

Samal ajal tulid ENSV Riiklikust Kunstiansamblist tagasi Vanemuisesse ka Kaarel Ird, Epp Kaidu jt. Vanemuine alustas pärast sõda suurte raskustega, sest ka nende teater oli hävinenud. Trupist olid paljud emigreerunud ja seetõttu oli kolmandik näitlejaist algajad. Mängiti väikeses majas, endises saksa teatris.

1949. a lavastas Epp Kaidu J. Semperi „Murrangu". See oli lugu inimeste teadvuses toimuvatest murrangutest seoses ümberkorraldustega majanduslikus elus ja puudutas tugevalt just külarahva hingeelu. Näidend arvati parimate lavastuste hulka ja esitati riikliku preemia kandidaadiks. Voldemar Panso kirjutas oma päevaraamatu II osas selle lavastuse kohta nii : ,,Nägime nüüd Vanemuisegi ära. „Murranguga" üllatas, lõi pahviks.

Etenduse elurõõm, hoog, kujude lihtsus ja südamlikkus, lahendamise julgus, see andis niisuguse mahla ja värskuse, et ideoloogiline näidend, mis lugedes näib veretu, sai südamelähedaseks kogu saalile.

Ja Kivilo „paha" talupoeg Luts viimases pildis, maani täis, taskud puskaripudelitest pungil, istub laua taga üksi, sonib, räägib iseendaga nagu surmaagoonias. Tasa-tasa, äkki näeb kui vaimu, krahmab laudlina sülle, pudelid veerevad lavapõrandal, viin voolab, ise pobiseb: „Läbi peaks minema Kodunt!" Suurepärane!"

Vändrast käis Elmar läbi igal aastal. Kui alevi pritsimaja saalis sellel suvel Vanemuise etendust ei juhtunud olema, sõitis ta koos abikaasa Astaga oma valge „Mosuga" meie juurde, jalutas käed seljal tiiru läbi alevi, käis surnuaial vanemate haual, peatus lapsepõlvekodu / täna Vana 72/ juures. Ju mõtles omi mõtteid... Tagasi jõudes ütles alati: ,,Nüüd on jälle aastaks rahu hinges."

1951. a esilinastus Tallinna Kinostuudios valminud esimene Eesti värviline mängufilm „Valgus Koordis" H. Leberechti jutustuse järgi /režissöör H. Rappaport/.

Legend räägib, et Leningradis elanud ja suviti emapoolse vanaema juures Koordis /küla Järvamaal/ käinud Hans Leberecht ei teadnud ENSV-st suurt midagi. Stalin olevat juhtunud lugema ühte tema teost ning tema repliigi ,,Huvitav autor" peale vallandus laviin: ,,Kuidas küll selline geenius on maha magatud? " Kära jõudis ka Eestisse ja Kirjanike Liit sai peapesu, et ei tundvat sellist kirjanikku, rääkimata tema teostest.

Film valmis koostöös Lenfilmiga. Muusika filmile tegid Eugen Kapp ja Boris Kõrver. Sõjameest Runget, kes naaseb kodukülla, mängis G. Ots. Otsa lauldud laul selles filmis sai rahva hulgas väga populaarseks. Filmis olid tegevad sellised tuntud näitlejad nagu R. Nuude, O. Tinn, E. Rauer, A. Eskola jt. Elmar mängis Semidori.

Mõne näitleja arvates polevat nii maitsetut filmi finaali kolhoosipeost purskkaevude ja lillevanikutega kunagi nähtud. Evi Rauer on öelnud, et nad olevat küll protestinud sellise filmi lõpu vastu, aga midagi pole aidanud. Film sai sellegi poolest Stalini preemia koos 25 tuhande rublaga. Onu jutu järgi jätkus sellest trupile neljaks päevaks söömist-joomist. (Näitleja kuupalk oli tollal keskmiselt 650 rubla.)

Elmar Kivilo oli kuni surmani, 1986. aastani Vanemuise teatri näitleja. Selle aja jooksul mängis ta 142 lavastuses, sealhulgas rohkem kui 20 operetis, osales kuuldemängudes. Mängis peale filmi „Valgus Koordis" ka filmides „Ideaalmaastik", "Tuuline rand", „Mis juhtus Andres Lapeteusega".

Oma maheda huumoriga ja filigraanselt välja töötatud rollidega andis ta lavastustele jumet. Enamik tema rolle olidki sellised, mis publiku naerma panid. Esimest armastajat pole ta vist kunagi mänginud.

Laval oli ta nii lihtne ja loomulik, mängides ükskõik millist tegelast, kas Tiit Piibelehte või Kaval Antsu või kärnerit Lutsu ,,Tagahoovis", Juhan Joovikat ,,Rätsep Õhus", Topiast „Mehe küljeluus" või majorit operetis „Mamsell Nitouche" jne.

Tema viimane puhkepaik on Tartus Raadi kalmistul. Püstisel graniitblokist hauasambal on teatrimaskide kujutised ja väikesel mustal plaadil nimi ning sünni- ja surmadaatumid.