Elu Kalamajas - kas paadi või jalgrattaga?

 (3)
Irene muutumine hipsteriks
Foto on illustratiivneFoto: Eero Vabamägi

480. aastat tagasi aprillikuus hakkas kehtima õigusreegel, et Kalamajas võivad elada vaid kalamehed ja mündrikud. See, pea pooltuhat aastat tagasi vastu võetud otsus andis Kalamaja elule sadadeks aastateks sisu, mis tänaseks suuresti kadunud on. Õng- ja paadimehi Kalamajast ja Kalarannas naljalt ei leia.

Tallinn on merelinn ja et siin asub koht nimega Kalamaja pole seetõttu just väga kummaline. Kunagi elas Kalamajas tõesti meresõidu ja kalapüügiga läbipõimunud kogukond, see aeg on siiski ammu möödunud. Tänapäeval viitavad merele ja kalapüügile mõned tänavanimed ning Kalamaja "väravas" asuv Kalaturg. Kalamaja asub muidugi endiselt mere ääres, aga... Artikli kirjutamise ajal Kalamajas mere äärde ei pääse.

Miks ma selle artikli kirjutamise ette võtsin? Seetõttu võtsingi, et jalutasin Kalamajas, aga mere äärde ei pääsenud. Hea küll, praegu käib tee ehitus ja mere ääres on üles küntud uudismaa, aga kas tee valmides läheb olukord paremaks? Eelpool öeldu pole siiski ainus põhjus.

Tänapäeval seondub Kalamaja hipsterite ja eelkõige veidi vanemat tüüpi jalgratastega. See on Kalamaja tänapäev. Minevikku vaadates leiame siiski terve ajaloo rannakalandust ja merekultuuri, mis nüüdsest Kalajast siiski suuresti kadunud on. Just sellest tahakski veidi mõtiskleda.

Kalamajas on huvitavad tänavanimed. Tööstusest jutustavad tänavanimed jäägu hetkeks kõrvale. Uus-Kalamaja ja Väike-Kalamaja viitavad selgelt, kus jalutaja asub. Köie tekitab juba segadust. Et peaaegu mere piiril jookseb Küti tundub puhta kummaline. Kui õige leiaks mõne sildi, mis räägiks nende tänavate ajaloost? Vanalinna majadel ju on. Miks on siin Võrgu tänav. Kalamaja kanti juhtunud veidi merekaugem inimene võiks huupi pakkuda, et arvatavasti on tegemist kõigiti kaasaegse tänavaga, kus tasuta wifi võrk. No, hea küll, aga mida tähendab võrgu lappamine või kivistamine? Kui kutsuks mõne Kalamaja elaniku vestluse juurde, kes aitaks vastata? Oleks tore, kui naljaks pööratud küsimusele saaks siiski vastuse, et tegemist võrgupüügi juurde käiva rannasõnavaraga. Ja oleks kohane mainida ka siinkandis asunud kalavõrgu tööstusi. Võrgu tänavalt me kõige selle kohta teavet ei leia, vaata ükskõik kust tänava otsast.

Kust see rannaelule viitav Kalamaja õieti algab, seda polegi nii lihtne määrata. Kalahõngu tunda pole. Ka mujal Tallinnas pole ülearu lihtne rannaelu jälgi leida. Kui tulla Tallinna veidi kaugemalt, siis Pirita sillalt, ja vahel ka sillal, märkab õngemehi, kes midagi püüavad.

Kalamehi ikka leidub. Kõrvalepõikena võiks nüüd mainida, et artikli kirjutamise sisse jäänud õhtupoolikul jäi loo autorile Kalarannas siiski üks kalastaja silma. Nii et, väga skeptiline ei saa olla. Leidus siiski üks julge mees, kes sõjatandrit meenutava rannaala ületada julges ning millegi püüdmist alustas.

Kaugemalt Kalamaja poole liikudes ja sadamast läbi tulles on märgata, et taksojuhid püüavad kliente. Admiraliteedi basseinist üritab ka vahel mõni õngemees midagi välja koukida, aga siis seisab tuliijal ees muinsusväärtusega graffitilõuend Linnahall, mis kaitsealuse kultuuriobjektina ikka kuidagi kahtlaselt täissirgeldatud. Kohe selle monstrumi kõrval seisab vististi Naissaarele või Aegnale viiv laevuke ning siis Kalaturg. Ja ongi Kalamaja.

Kui nüüd edasi liikuda, siis jõuab mõne aja pärast Lennusadamani, aga seegi on kuidagi kõle. Omaaegsele rannakultuurile ei viita siin suurt miski. Vesilennukite angaar, sõjalaevad ja Suur Tõll esindavad küll tublisti meie merekultuuri ja nende üle võib uhke olla, aga see pole see rannakultuur, mis käesoleva kirjatükki autor silmas peab.

Tahaks küsida, mitu paadikuuri jääb Linnahalli ja Lennusadama vahele? Ok, neid pole, aga mitu paati? Mitte ühtegi. Kõle rannajoon ilma paatideta. Patarei merekindlus seda pilti paremaks ei tee. Pigem meenutab ühte koledat ajajärku meie ajaloos. Meenutab aega, kus rannakülades olid paadid ketistatud ning merele võis minna vaid ühe suurriigi piirivalve siinse filiaali esindajate eriloaga.

Paati igal juhul pole õnnestunud näha. Ei julge päris kihla vedada, aga ühtegi veesõidukit pole vist ühelgi Kalamaja õuel. Paadi pidamine pole muidugi odav lõbu ka. Nõukaaegse meesteka või kokuka saab veel üpris mõistliku hinnaga kätte, korraliku puupaadi ostmine on juba teine küsimus. Võib ju mõne plastikust lootsikuga merele minna, aga see ei käiks vist Kalamaja vaimu ja mõttelaadiga kokku. Ega meri pole jõgi ka, et ei laineta. Paat peab ikka merekõlbulik olema.

Loe veel

Olgu merekultuuriga, kuidas on, aga sorakil vuntsiga hipster, kes kokuka asemel paadis istub, lööks meedias laineid. Millal sellist pilti Kalamaja kallastel näha saab, seda ei oska öelda. Aga lootma peab. Nõukaaeg lükkas siinse merekultuuri küll kuhugi tahaplaanile, aga paarkümmend aastat iseseisvust on siin-seal rannakultuuri jalule upitanud. Rannakultuuri elustamise osas on tallinlastel, Kalamaja elanikel sealhulgas, veel palju minna. Kas paadi või rattaga, selles on küsimus.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare