Elu Luunja Maanaiste Seltsis on jätkuvalt mitmekesine ja huvitav
Ka seltsile sobivad eesmärgid - teadlik käitumine looduses, loodushoid, erinevate asutustega koostöö. Alustasime mõttest loodusmatk ja kontsert Emajõe Suursoo Keskuses ning jõudsime pikemaajalise ühisprojektini, mida rahastab Tartumaa KOP ja toetab RMK. Projekti kirjutas Lille Reissaar.
Esimene projektipõhine üritus oli „Ööviiul" RMK Emajõe-Suursoo keskuses. Naisseltsi osaks jäi osalejate toitlustamine, kontserdil esineja ja publiku organiseerimine. RMK kutsus esinema asjatundjad omalt alalt. Nii kohtusid 9. juulil Suursoo Keskuses need, keda huvitab Eestimaa loodus, aga eriti sellised haruldused nagu orhideed.
Orhideedest rääkis kokkutulnuile Tiiu Kull Eesti Orhideekaitse Klubi asepresident Tartu Maaülikoolist ja näitas ka imekauneid fotosid. Pole sugugi harv juhus, kui orhideedest juttu tehes mõni inimene imestades küsib, et kas neid kasvab siis Eestis ka?! Kui mõnda liiki siiski teatakse, ei osata seda orhideeliste sugukonnaga seostada. Eks ole ju nimel „orhidee" tugev lõunamaa maik juures ja enamik orhideeliike (maailmas kokku umbes 30 000) kasvabki troopikas.
Eesti looduses leidub 36 liiki orhideelisi ehk käpalisi, mis on mitme liigi võrra enam kui näiteks naabermaades Soomes ja Lätis.
Juba Eesti esimene looduskaitseseadus võttis 1936.aastal kaitse alla kaheksa käpalise liiki: punane tolmpea, valge tolmpea, lehitu pisikäpp, püramiid-koerakäpp, lõhnav käoraamat, kaunis kuldking, arukäpp ja leeder-sõrmkäpp. Viimane oli selleks ajaks juba inimtegevuse tõttu hävinud. 1983. aastast kuuluvad looduskaitse alla kõik meie orhideed.
Peale väikest kohvipausi maitsvate pirukatega, tutvustas Tõnu Tamm oma maale ja rääkis kuidas tal tekkis huvi orhideede maalimise vastu. Teadmatusest oli ta korjanud põnevaid taimi terve vaasitäie. Rääkides sellest kord loodusemehele Jaan Eilartile, sai ta loomulikult noomida ja sõbraliku soovituse, et edaspidi ta vaid maaliks neid imelisi taimi. Nüüdseks on Tõnu Tamm maalinud kõiki Eestimaiseid orhideesid, kasvatab lõunamaiseid sorte oma kodus, on Orhideekaitsjate Seltsi liige. Tulevikus sooviks ta illustreerida raamatut, milles muistendid erinevatest orhideedest.
Soovijad said esitada küsimusi ning endale osta puidule maalitud Tõnu Tamme orhideepilte. Peale lõunast suppi ja pirukat, mida naisselts lahkelt kõigile pakkus, kogunesime kõik avarale terrassile kus mängisid need päris viiulid - Vanemuise keelpillikvartett.
Väga kaunis muusika, mida kuuled ilma võimenduseta ja kaasa musitseerib kogu loodus - sääsed(muusikuile üsna tülikad), suitsupääsukeste lend peade kohal, ritsikalaul rohus, kalade sulpsatused jões ning paatide popsumine vee peal. Igatahes klassikalised Vivaldi, Mozart ja Händel said sellel kontserdil kaunima kõla kui kunagi varem. Projekt jätkus 18. juulil Lille Reissaare koduaias, kus õppisime aeda planeerima, kasutama kive aiakujunduses ning punuma taimevaipa Terje Odeni juhendamisel.
10. septembril valmistame Sagadi Looduskooli õpetaja Helle Väärsi juhendamisel seenepaberit ning värvime seentega lõnga. 17. septembril toimub seeneretk Põlvamaa metsadesse asjatundliku seeneteadlase juhendamisel. Korjame, õpime tundma seeni, keedame koos seenesuppi. Kõik on oodatud kaasa tegema ja tulema! Rohkem infot saab Luunja Maanaiste Seltsist.
Seltsielu on toetav. Sa saad alati kaaslastega jagada seda, mis sind huvitab, täide lähevad sinu salasoovid ja unistused. Koos on kergem - ja mis seal salata - ka odavam ära käia huvitavates paikades. Nii oli Anne Ereline juba aastaid soovinud meile tutvustada mereäärseid kaunimaid paiku. Sel aastal, 22.- 23. juulil see tehtud saigi.
Toimus suvereis Põhja-Eesti rannikule. Kuulutusel oli lause: ekskursioon loodust nautivale reisikaaslasele. Tegelikult oli see reis palju enamat - me nägime imelist Eestimaa loodust, nautisime põnevat Eesti kunsti ja reis oli ka õppereis - kuidas korraldada väikeettevõtlust. Võib-olla hakkab keegi meie reisiseltskonnast turismitalu pidama, majutama, koolitama/ aitama. Reisilt saime kaasa teadmisi- kogemusi-oskusi kõigest sellest.
Esimene peatus oli Toolse ordulinnuse varemete juures. Linnust ehitati kaua, omal ajal oli ta uhke, rikas ja sisendas hirmu ning austust võimu vastu. Nüüd hoiavad võimsaid kivimüüre püsti pingule tõmmatud terastrossid kuid meri on samasugune kui linnuse hiilgeaegadel. Milliseid mõtteid ja võrdlusi see vaatepilt tekitas!
Edasi sõitsime Karepale. Jalutasime ravimtaimede aias, taastutvusime taimedega, jõime ravimtaimedest teed, sõime karaskit karulauguvõiga ja saime teadmise - igale hädale leiame abi oma kodumaa loodusest. Kalame talu on kunstnik Richard Sagritsa majamuuseum. Väga huvitavalt rääkis giid Teet Veispak kunstist, Richard ja Alice Sagritsa elust ja Kalame talust kus aeg on jäänud seisma eelmise sajandi kuuekümnendatesse aastatesse. Oleks veel ja veel kuulanud, vaadanud kuid ootamas oli Altja kaluriküla ja Toomarahva turismitalu.
Kalurikülla tuleb suvel külalisi kõikjalt maailmast, sest meri on soe ja kivirohke, vanad kalurimajad kaunilt renoveeritud, majutus mugav ja toit kohalikust toorainest ning väga maitsev. Saime meiegi sellest kõigest osa kuid majutasime end hoopis Haaviku turismitallu kus väikesed majakesed ja telkimiskohad juba ootamas olid.
Uut päeva alustasime jalutuskäiguga Sagadi rüütlimõisa pargis ja siis juba sõitsimegi edasi Käsmu. Meremuuseumis õnnestus meil kohtuda omanik Aarne Vaiguga. Saime osa Aarne Vaigu mõtetest, nägime tema tehtut. Taas mõtlemisainet inimese võimete, oskuste ja eesmärgi poole pürgimise kohta. 1993. aastast asub Käsmu Meremuuseum endises piirivalvekordoni hoones. Muuseum on eramuuseum ning kõik eksponaadid pärinevad muuseumi asutaja ning Käsmu külavanema Aarne Vaigu kogudest.
Meremuuseumi väljapanekud puudutavad kõike seoses merega - meresõitu, kalapüüki, salakaubavedu ning merd kui looduse osa kunsti objektina (fotode ja maalide näol). Loomulikult imetlesime Käsmus merd, jalutasime kaptenite külas, külastasime surnuaeda ja kabelit, viskasime oma kivi koos sooviga soovikivide hunnikusse, vaatasime kivikülvi, ujusime meres. Kahjuks jäi Kuradisaarel seekord käimata - aeg kiirustas takka.
Jaani Tooma Suurkivi ei ole Eesti suurim rändrahn. Ta on alles 14. kuid sellisenagi üllatav ja majesteetlik keset kuumusest lõhnavat rannaheinamaad.
Viinistus asuvasse endisesse kalatöötluskombinaati on nüüd Jaan Manitski loonud kunstimuuseumi. Siin on võimalik näha tema kunstikogu, milles 400 eesti kunstnike maali ja graafilist lehte. Vanimad maalid on Düsseldorfi koolkonna esindajatelt, edasi pallaslaste kunst ning ka tänased tegijad. Põnev oli lisaks kunstile vaadata Jaan Manitski enda eelistusi. Näiteks Evald Okas oli esindatud vaid maalidega 50- datest aastatest ning mõne praegu väga tunnustatud kunstniku tööd ei leidnudki. Palju leidus Kalevipoja ainetel kunstitöid.
Sel ajal kui me imetlesime kunsti, oli õues tõusnud tuul, valgete vahuharjadega lained kohisesid randa ja Mohni saarelt saabuv paat tundus hädas olevat. Imetlemist vääris ka looduse kunst!
Reisi lõpetasime Kuusiku turismitalus. Perenaine Sirje Kuusik oli koos oma võrgustikukaaslastega saanud just eelmisel päeval Eesti LEADER-i tunnustuse kui parim koostöötegija. Talu oli põnev, menüü inspireeriv ja Sirje väike loeng ettevõtlikkusest väga arendav.
Suvereis läks korda, kõikide osalejate soov on Põhja -Eestiga rohkem tuttavaks saada. Järgmisel suvel jätkame sealt kus seekord pooleli jäi - joad, kosed ja pankrannik.
Suur tänu reisi organiseerijatele: Anne Erelisele, Lille Reissaarele ja Anne Trifanovale! Tänusõnad kuluvad ära ka reisiseltskonnale, kes kaasa tuli, kõike vaatas ja üldse ei hädaldanud kui vahetevahel kiireks läks!
Eestimaa taasiseseisvumisest saab mööda 20 aastat. Taasiseseisvuspäeval on selts ikka koos midagi teinud - eelmisel aastal oli kodumaja 200. sünnipäeva pidu.
Sel aastal toimub jalgrattamatk „Tunne oma kodukanti!" 20.augustil, kell 10.00 alustame naisseltsi kodumaja ehk sidemaja juurest. Osa võtma ootame kõiki!
Marsruut on: Luunja alevik, Lohkva küla, Savikoja küla, Pilka küla, Sääsküla, Sääsekõrva küla, Sirgu küla, Luunja alevik.
Teekonnal on peatused naisseltsi liikmete juures, kes tutvustavad oma koduküla, pakuvad kosutavat ja karastavat!
