Eluloolisi ülestähendusi Maarjamaalt ja kaugemalt 2

Kodumajale tiir peale Järgmisena tuleks vaatluse alla võtta vanaema kangasteljed, aga enne tuleks läbi vaadata kõik operatsioonid, mis eelnevad kangakudumisele.

Siinkohal tahan teha ühe selgituse - kuna juttu tuleb palju vanaemast, siis meie peres olid isapoolsed vanavanemad papa ja mamma.

Kui külla tuli emapoolne vanaema, siis teda kutsusime Silli-mamma, kuna ta kasvatas pojatütart Sillit, kes oli jäänud emata. Edaspidi tarvitan neid nimesid. Alustan siis kirjeldamist kangakudumisest. Kõiki nimetusi, mis olid neil riistadel, mida kasutati, ma ei tea. Lõng saadi ennesõjaaegsetel aastatel villavabrikust.

Sõja ajal muidugi mitte, siis tehti seda kodus ja ega siis suuri kangakudumisi ette ei võetudki, piirduti ainult hädavajalikuga.

Esimesena lõnga haspeldati. Hasplil oli neli tiiba, nagu veskil ja mille peale lõnga keriti. Veel oli hasplil väike terasplekist plaat ja kui keritud oli teatav arv keerde, tegi väike plaadike häält ja mamma sidus selle osa pasmaspaelaga kinni.

Edasi toimus lõnga kehade peale korjamine. Selleks oli vastav pink, mille peale pandi keha, millest oli varras läbi aetud ja varda otsas vänt. Seda vänta sain minagi keerutada mamma hoolsa järelevalve all. Kui kehade peal oli kõigile võrdne kogus lõnga keritud, asetati nad ritta ühe pika rehataolise lati alla, mis rippus laes. Nüüd oli lõnga poolt asi korras ja vaja käärpuud, mis olid vankrikuuris hoiul, kohale panna. Esmalt pandi püsti vastava paku peale küllaltki jäme post, mis laes toetus oma pessa ja see post pöörles vabalt. Posti peale monteeriti karusellitaoline värk. Meile meeldis see seadeldis, temaga võis mõnusasti sõita ja eks me seda tegime ka. Igatahes võis nüüd kangakäärimine alata.

Mamma käes oli käärlaud, milles olid augud. Aukudest pandi läbi lõngad, mis tulid kehade pealt üle laes rippuva kammi. Käärpuid ringi ajades kogunes sinna peale kangaks vajalik hulk lõnga. Järgnes kangapalmiku maha võtmine ja selleks vajati rohkem inimesi. Siis olid ametis kogu pere täiskasvanud inimesed. Lapsed pidid leppima pealtvaatajate rolliga. Et koos oli rohkem rahvast, siis toimus ka lõime poolile ajamine üle kangareha. Edasi, niide- ja sukkapanekuga, sai mamma üksinda hakkama.

Jääb veel rääkida mahlapressist, mis oli papa enda ehitatud. See koosnes alusest ja pikast puust, mille küljes presslaud. Puu üks ots toetus seinas olevale obadusele, kahe laua vahele pandi linase kotiga pressitav materjal, ja siis vajutas papa puu teisele otsale ning toimuski pressimine. Küllaltki lihtne aparaat ja pesemine ka kerge. Papa kasvatas palju maasikaid ja tegi enamasti maasikaveini.

Töötoast on ülevaade tehtud, kui veel nimetada papa kappi, mis oli võrdlemisi magusa sisuga, sest papa pidas ka meilasi. Nimetamist väärib ka töötoa õhk, mis lõhnas alati höövlilaastude järgi.

Käime ära ka ülemise korruse tubades.

Köögist viib uks trepikotta, sealt trepp ülakorrusele. Kui mu mälu ei peta, siis sellel trepil on kolmteist astet ja küllaltki järsk, nii et tihtipeale esines kukkumisi. Mäletan et trepialune, kuna elektrivalgustust siis polnud ja aken asus kõrgel teise korruse osas, oli üsna pime, eriti talvisel ajal, ja sealt mööda minna sai alati nobedama käiguga. Toad olid kasutusel peamiselt magamistubadena.

Üks väiksem tuba oli kasutusel suviti, sest seal polnud ahju. Enamasti kasutasid teda oma elukorterina praktikandid põllutöökoolist, kuna Anni oli siis õppemajand.

See tuba oli valgusküllane, aken ja kahepoolne klaasuks, mille kaudu sai rõdule, avanesid ida suunas. Rõdult oli hea ülevaade marjaja viljapuudest, põldudest, naabritaludest ja kogu lähimast ümbruskonnast.

Ülakorrusel oli veel pööning, kus leidus palju kola, mis oma parima otstarbe oli minetanud. Sinna viidi suveks ka alumise ja ülemise korruse topeltaknad. Riidenagi vanade riietega, mida meie sügisel, kui lehelangus oli kõrgperioodil, selga tõmbasime ja kuldsetes lehtedes püherdasime.

Jätkame õues asuvate majapidamishoonetega Võtame vaatluse alla vankrikuuri,

millest eelnevalt oli juttu. Ja just sellepärast, et kõik seadmed, nagu käärpuud, mahlapress ja muud atribuudid viidi peale nende kasutamist vankrikuuri. Kuuris nagis hoburakmed: valjad, päitsed, rangid koos leidega, sedelgad, ohjad ja nagi all loogad. Looki küllaltki suur valik, ühed korralikumad - värvitud, millised pandi peale välissõitudel, teised prostamad -kodusteks töödeks.

Meile kõlbasid nad kõik mänguhobusteks, olenemata nende väljanägemisest.

Talade peal vana puuvoodi, mille sees, nagu öeldi, võivat elada lutikad külmas ja söömata palju aastaid. Meid see ei huvitanud, sest lutikaid leidus magamistubades küllalt.

Meie huviorbiidis oli ilma ratasteta vedruvanker, mis lükatud püsti vastu seina. Selle pealt oli hea ronida talli lakka, kus laastkatuse sisse tehtud augu kaudu oli hea ülevaade naabri õuele. Kui seal midagi põnevat juhtus, oli kõik meile nähtav, tarvitses ainult kiirelt vaatluspostil olla ja uudiseid kui palju.

Sama katuse all oli veel hobusetall, kus latrid hobuste tarbeks. Hobusetall oli kõvasti kindlustatud. Tol ajal oli laialt levinud hobusevargus, nii nagu tänapäeval tegutsevad autoärandajad, ja sellepärast olidki akende ees raudtrellid ja ukse ees tugev raudlatt koos üsna koguka torulukuga.

Sel ajal kui mina kaela kandma hakkasin, hobusevargust enam polnud, aga eks talliuste-akende kindlustatus oli mälestus möödunud aegadest.

Edasi viib rada vana lehmalauda juurde,

kust mälestused üsna ähmased, sest olin kuueaastane, kui vana laut lammutati ja uue ehitust alustati. Siiski mäletan, et hobusetalli ja lauda vahel õues oli veovärk, mida hobujõul ringi aeti. Jõuülekandeks oli kardaan, mis käivitas lauda otsa kuuris oleva turbapurustamismasina. Varemalt oli seda kasutatud hobuviljapeksumasina käivitamiseks.

Veovärgi ümberajamiseks võis rakendada neli hobust, vajadusel isegi rohkem. Kõnealune turbapurustaja oli kodusel teel valmistatud, viljapeksumasina trumlist, ja sellel masinal oli üsna pikk elulugu. Kui ehitati uus laut, siis sai tema asukohaks laudapealne ja luugi kaudu sai purustajat rihma abil käivitada.

Aga tema elulugu jätkub veel aegadesse, mil ma juba Siberist tagasi olin, aastaid hiljem. Töötasin traktoristina koduses „Tulevik" kolhoosis, kui mul koostööd tuli teha vana Anni talu turbahundiga, mis vahepeal Anni laudalakast oli kolinud Kübara küüni. Jõumasinaks oli mul väike „põka" traktor ja turbahunt kinnitatud sarikatoe külge. Et aeg oli kevadiselt soe, pahaaimamatult viskasin oma puhvaika üles sarikate peale. Edasise töö käigus kogu atribuut värises ja ühel momendil minu kehakate vupsas ülalt alla ja otse turbahundi kurku. Suurem kahju jäi ära, sest ülekanderihm libises maha, ju oli liiga suur suutäis.

Varrukad said kõige rohkem kannatada ja õhtul koju minnes viskasin oma sooja sõbra üle õla. Kodurahvas esmalt ehmus, kuid nähes, et käed on terved, rahunes. See oli väike mälestus möödunust.

Vanast laudast mäletan veel, kuidas ma lüpsisooja piima jõin. Kaasas oli mul köögist võetud kortel ja lüpsja lüpsis otse lehmanisast kortlisse ning sooja piima lõhn ja maitse on tänaseni meeles. Arvan, et nii ei teinud ainult nina vaid teised lapsed ka.

Veel on meeles, et laudauksel joodeti hobuseid, kuna laudas olid suured betoonpaagid automaatjootja tarbeks. Parajasti joodeti laudauksel hobust, kui onutütar Sillil oli sealt vaja läbi pääseda ja pikalt mõtlemata lipsas ta hobuse kõhu alt läbi. Oli vana rahulik tööhobune ja ta ei pannud seda pahaks. Linnalapsed harilikult pelgavad loomi, Silli aga mitte. Võimalik et sellepärast, et ta koos vanaemaga tihti oli maal suvitamas.

Järgmises hoones oli ühe katuse all sealaut, kaks aita ja maakividest kelder.

Sealaut oli ülesande juba täitnud, sest peekonikasvatuse asemel sai talu sissetuleku piimakarjast ning betoonpõrandaga sealaut oli kasutusel kolikambrina. Üks aitadest oli teravilja jaoks. Sinna olid sisse ehitatud viljasalved. Teises jahukirst, liha- ja kurgitünnid ja veel majapidamises tarvilikud esemed.

Kõige rohkem mälestusi on aga aidalakast, sest seal oli, mida kasutada mänguasjadeks vihmastel ilmadel. Seal leidus hulgana vankri tagavaraosi-toorikuid, kodaraid, rattarumme, rattapöidasid, mis kõik kõlbasid mänguasjadena kasutada.

Veel oli aidalakas võimasin, milleks oli puutünn vastaval raamil ja mida vändast ümber aeti. Koorelahutaja pidas pensionipõlve all aidas.

Need aparaadid olid kasutusel ajal, mil ei olnud veel ühispiimatalitusi, kui võid valmistati kodus ja toodang viidi Tallinna turule.

Mamma jutu järgi olnud Anni või kvaliteet väga hea ja olnud Tallinna turul nõutud kraam. Isegi keegi turuline Tallinnas pannud oma või juurde sildi „Anni või", aga eriti pole aidanud, maitseomadused polevat vastanud.

Vahetevahel tükkisid aidalakas kanad hauduma, kuna seal oli küllalt varjulisi kohti, kus oma pojaperet välja haududa. Mäletan ühte juhtumit vend Jüriga. Mina olin väljas ja nägin seda etendust, kui Jüri lendas lakaluugist kui kahurikuul välja nõgeste sisse, must kuri kana kuklas. See ait sai õnnetult otsa kolhoosi ajal, kui katusele kogunenud lume raskuse all kokku varises. Et kolhoosil oli puudus kuivadest küttepuudest, oli tehtud vastav vemmalvärss: „Õnn tuli kolhoosi õuele, Anni ait läks laiali!".

Mälestuste matk jätkub sauna juures,

mis asub teistest hoonetest eemal pargi serval, tiigi kaldal.

Kaugus teistest hoonetest on valitud põhjusel, et nende hoonetega juhtus tuleõnnetusi tihedamalt. Saunaga sama katuse alla mahtus veel sepikoda ja viljakuivati. Saunaosa koosneb riietusruumist, vihtlemis- ja pesuruumist.

Suure osa ruumist võttis enda alla keris ja kuna tegemist oli suitsusaunaga, siis käis kütmise ajal suits läbi kerise ja saunaruumi ning pääses välja uksest, mida kasutati ainut suitsu väljalaskmiseks. Mõistagi olid seinad ja lagi tahmased ja nende vastu puutumine polnud soovitatav.

Vaheruumis, kus toimus kütmine, oli suur pada, nii et koos kerise kütmisega kuumenes ka vesi pajas.

Külm vesi oli pesuruumis see, puust toobris. Samas ruumist, kus ihu hariti, toimus ka lihasuitsutamine ja see toiming mõjus sisekliimale positiivselt. Muidugi mitte samaaegselt, vaid eri aegadel. Teises otsas kuivati, kuhu pääses väljast kõrgemalasetseva ukse kaudu. Sealt toimus ka peale ja mahalaadimine otse vankrilt.

Plekkide all kuivatiahi, mis oli selleks kohandatud, nagu papa ütles, sõjaväe kuulikärust. Sellel ahjul, kui sügiseti vilja kuivatati, küpsetas papa õunu, mis olid sama kuumad, mahlased ja imehead, nagu ütles Juhan Smuul oma luuletuses „Mälestusi isast". Vaheruumist, kus asus kuivatiahju suu, oli veel sepaääs ja üleval lae all lõõts, millega puhuti ääsile tuult.

Paku otsas sepikoja kõige tähtsam tööriist - alasi; ääsiümbruses sepistamiseks vajalikud pihid ja mitmes suuruses haamrid. Vaheruumis nurgas linalõugutusmasin, mis koosnes kolmest soonilisest rullis, üks jäme all ja kaks väiksemat üleval. Ju siis kunagi tegeleti linakasvatusega ka. Aidalae all rippus mitu puust linaropsimise mõõka ja riiulil linahari.

Saun koos kuivati ja sepikojaga langes tuleroaks 1946. aasta sügisel, kui naabrimees Jaak kuivatas oma rukist. Meil omal vilja enam polnud, kuna meil majapidamine oli ära võetud kui rahvavaenlase talu. Oli väga kuiv aeg, vett polnud ei ojas ega kaevudes.

Suurem osa põles ära, jäid vaid saunaosa seinad. Jäi lai sile kivi, mis oli sauna ukse ees trepiks. Selle kivi sees olid puuraugud kivipuuride katsetamisest, sest sepikojas teritati neid ja kivi peal prooviti karastamise tulemusi. Kivi on mälestus möödunud aegadest. Kas ta on omal kohal, ma ei tea, pole enam aastaid sünnikodu külastanud.

Nüüd jõuame õunaia keskel asuva väikese aida juurde,

kus olid papa mesindustarbed ja veel palju muud, nagu kooliraamatud ja vihikud, mis kuulusid kunagi tema lastele, minu onudele ja tädidele.

Ühes kapis suur hulk värvilisi laternaid. Neid riputati puiesteele pidulikel juhtudel. Kõike ei jõuagi üles loendada, mis see väike ait sisaldas. Varasematel aegadel kasutati seda riideaidana, nagu vanasti oli kombeks. Suitsutares ei saanud kirikuriideid hoida ja suviti magasid tüdrukud ka aidas, teadagi mis põhjusel. Talvel pani papa aidatrepile mesilastarud.

Aida lõunapoolsel küljel, varjatuna põhjatuulte eest, leidis oma sooja koha triiphoone. Tänapäeval nimetatakse teda kasvuhooneks.

Õigekeelsussõnaraamat tunnistab sellise nimetuse vananenuks, aga mulle meeldib vanaaegseid sõnu tarvitada. Ega nad aegadel, millest ma praegu kirjutan, vananenud polnud. Siis, üle 75 aasta tagasi oli minu sünnikodus ikkagi triiphoone.

Meenutades neid aegu ja sõnu, soojendavad mälestused noorusajast hinge ja südant.

Kõnesolev triiphoone oli köetav. Soemüür läbis kogu triiphoone ja vajaliku tõmbe kindlustas küllaltki pikk korsten. Muidugi ei köetud triiphoonet talvel, vaid varakevadel, kui päike aitas kaasa. Hiljem, kui ma juba suurem olin, enam ei kasvatatud seal midagi ja hoone hakkas lagunema. Esmalt klaasid, siis aknaraamid ja muud puitosad.

Korsten seisis veel kaua püsti ja oli öökullile pelgupaigaks. Müürid püsisid aastakümneid ja need leidsid hiljem kasutamist, kui ma aida kohale sauna ehitasin ja triiphoone kohale kasvuhoone.

Ringkäik lõpeb põlluserval viljaküüni juures

, mis oli ilmastikuolude kaitseks põllutööriistadele ja kuhu veeti varju alla ka rukkivihud, mida samas masindati, kui saabus rehepeksumasin.

Sellest suursündmusest edaspidi. Hoonetest nimetan veel nelja heinaküüni metsaheinamaal, nii et kõik heinad-põhud olid korralikult varju all. Lageda taeva all polnud midagi. Mäletan isegi veel nende küünide nimesid: esimene Küüniheinamaa, teine Kaarli küün, kolmas Kärjearu küün ja neljas Türgisoo küün. Kui Siberist tagasi jõudsime, oli heinamaa võssa kasvanud ja küünid korstnast läbi lastud.

See oli põgus ülevaade kodukatustest.

Järgneb