Eluloolisi ülestähendusi Maarjamaalt ja kaugemalt I

Ralf-Aksel Anvelt on võrratu jutuvestja, aga harjutada teda mõttega, et võiks neid lugusid ka kirja panna, võttis aega mitu aastat. Kuid nagu vee pidev tilkumine uuristab kivisse augu, andis tulemusi ka minu pidev kirjutamise meelde tuletamine. Lõpuks on Aksel kirjatöö põhjalikult käsile võtnud ja esimesed peatükid lehes avaldamiseks on valmis.
Ille Riisk

Kas see siis oligi elu?
See põgus ja rahutu
unenägu -
see võitlus- ja kannatus-,
loobumusahel
ja mõni heledam hetk sääl
vahel -
kas see siis oligi elu?!

/A. Haava/

Eesti ühe nimekaima luuletaja luuleridadega otsustasin alustada ülestähendusi omast elust. Olen päris pikka aega hoogu võtnud, et asuda nii ränkrasekena näiva ülesande täitmisele. Nagu öeldakse, iga algus olevat raske. Põhjuseid on mitmeid, esimene muidugi, et haridustee jäi üsna lühikeseks. Või nagu ütleb Lutsu Tõnisson „õieti põlegi teist". Hoolimata sellest püüan midagi paberile panna. Mõtlen ikka, et kui minu vanaema sai hakkama minu arvates päris korraliku eluloo kirjutamisega, siis tahaksin olla vääriline pojapoeg oma vanaemale. Näis, kuidas see mul õnnestub.

Ülestähendusi minu lapsepõlvest Anni talus Esimesed mälestused lapsepõlvest

Ilmavalgust nägin talve ja kevade piiril, 20. märtsil. Aastanumbriks kirjutati 1932. Sünnikohaks Anni talu Koksvere külas. Saabusin siia ilma oma vanemate teise lapsena. Peres oli minust kolm aastat vanem õde. Vanemad tegelesid talupidamisega. Peres elasid veel vanaisa ja vanaema, nagu sel ajal oli taluperedes kombeks.

Oma esimestest eluaastatest puudub mul ülevaade. Esimene mälestus, mis minu mälus tänaseni püsib on järgmine. Meie pere istus köögis söögilaua ümber, kui köögiuksest astus sisse mustlasnaine lastega. Siinkohal olgu öeldud, et mustlasi eriti ei sallitud, õigemini lausa põlati. Isa hüppas laua äärest püsti ja haaras pliidisuu eest põrandaharja ja ähvardas sellega sisseastujaid. Tema järel ka onu Karli. Seda kõike, mis edasi toimus, ma ei oska kirjeldada, kindlasti ta ei löönud vaid ähvardas. Kogu minu tähelepanu oli suunatud väikesele mustlastüdrukule, kes seisis ema kõrval. Tal oli peas punane müts, usun, et see oli barett. Ja see väike mustlaspreili on minu mälus püsinud kaheksa aastakümmet nii elavana, nagu oleks ma teda näinud alles eile. Võib-olla sellepärast, et see oli minu esimene mälupilt. Siinkohal olgu mainitud, et aastaid hiljem, Siberimaal, nägin mustlaslaagrit ja ma olin neist lausa vaimustuses. Aga sellest siis, kui jutujärg jõuab sinnamaale.

Järgmisena mäletan üht kevadpäeva. Põllud olid veel lagedad, aga juba tahenenud ja tehti ettevalmistustöid kevadiseks külviks. Isa tuli põllult töötamast, rakendas hobused lahti miski põllutööriista eest. See toimus suure viljaküüni ees, mis asus teistest hoonetest mõnevõrra eemal põlluserval. Seal hoiti pea kõiki põllutööriistu. Edasi viis isa hobused talli poole ja kuna minagi olin sääl läheduses, võttis ja pani mind hobuse selga istuma. Oli vana rahulik tööhobune. Kutsusime teda - vana must, muud nime tal nagu polnud. Oli uhke tunne ratsutada esmakordselt. Teisi vaatajaid oli ka läheduses õue peal. Kuid, oh õnnetust, seda õnnetunnet ma ei saanud kaua maitsta. Polnud mul ju kuskilt kinni hoida, tööhobuste sabad-lakad olid lühikesteks pügatud ja ma potsatasin vana mära seljast maha. Ega ma haiget küll ei saanud, aga juba see asjaolu, et mulle usaldati nii tähtis ja mehelik ülesanne, mida mina ei suutnud täita. Eks siis tundsin häbi ja solvumist, veel tundeid, millele ei oskagi nime anda. Igatahes panin suure nutuga plagama üle põldude metsa poole. Kodurahvas, kes olid selle etenduse tunnistajaiks, hüüdsid järele - „Aksi, Aksi tule tagasi, kuhu sa jooksed!" Aga ei Aksi kuula, tema lidub aga edasi metsa poole. Mis edasi sai, seda enam ei mäleta. Mida ikka, vaevalt, et ma metsani jõudsin. Küllap enne lahendus kõik - lapse asi. Oli jälle üks juhtum lapsepõlvest.

Mida aastad edasi, seda avaramaks muutus silmaring ja hakkasin märkama keskkonda enda ümber. Kui kaunis oli minu lapsepõlve kodu nii talvehärmatises, kevadõites, suveroheluse kui sügiskullas. Ehkki oli minetanud vanaisaaegse hiilgeaja, oli koduümbruses veel jätkuvalt loodusilu. Küllaltki palju oli sirelihekke, aia ja põllu vaheline paarisaja meetri pikkune, lisaks veel maja ümbruse lehtlad, jasmiinipõõsad, mitmed roosid ja madalamad hekid. Talu lähedal koplites, samuti kogu ümbruskonnas, oli palju toomingaid, mis õitseajal andsid silmailu kui ka sellist aroomi, mida ei anna ükski lõhnaõli. Oli park suurte isaisade istutatud puudega, enamasti vahtrate, pärnade ja kaskedega, millest kased on suured ja võimsad veel tänapäevalgi.

Möödunud aja transpordivahendid

Elu oli siis looduslähedasem kui tänapäeval. Töödeks ja sõitudeks kasutati hobuseid. Põllu- ja külateed olid kitsad roobasteed. Vankrite ja regedega tehti ära kõik võimalikud transporttööd. Vankrid olid ühehobusevankrid, aga mäletan, et kui oli vajadus, rakendati vankri ette ka kaks hobust ja kui kevadisel ajal teeolud olid eriti rasked. See toimus aprillikuus, kollitab kuskil mälusopis arv 22, kui sõideti Põltsamaa laadale. Pole aga päris kindel. Kindel on see, et Kõo laat toimus 23. oktoobril ja Võhma laat 4. märtsil.

Jutt kaldus nüüd laatadele, pidin ikka rääkima kahehobusetiislist, mis oli kasutusel ainult Põltsamaa laada puhul. Ülejäänud aja oli tema asukoht puukuuris talade peal. Puukuuri kõrval, sama katuse all asus vankrikuur. Töö- ja sõiduvahendid hoiti ikka varjul ilmastiku tujude eest. Suures kuuris leidis oma koha veel tuletõrjeprits ja sõiduvanker, samuti hulgana igasugust tarvilikku kola. Sõiduvanker kandis nimetust pikklaud, mida tänapäeval näeb vist ainult muuseumis. Mõni aeg tagasi küll, kas olid need Kõo või Koksvere mehed, sõitsid pikklauaga, aga see ei pidanud valule vastu, murdus pooleks. Ju vist ei vastanud kandejõud koormusele. Meie pikklauaga sõideti kirikusse või pulma. Oli tal istumise alune pehme polstriga ja jalgealune platvorm kaitses pori ja tolmu eest. Samuti ei olnud istumisasend ohtlik püksiviikidele ja seelikusabadele.

Aga kui jutt on möödunud aja transpordivahenditest, siis palju olulisem osa oli töövankril, mis oli asendamatu töövahend. Sõnnikuveol pandi kasti asemel lahtised külgluugid ja põhiplate, nii oli kergem põllul mahalaadimine. Palgiveol võis vastavaid atribuute kasutades muuta vankri pikkust vastavalt vajadusele. Väga vajalik lahtise heina, põhu või vilja veol oli koormapuu, mis koos köitega, oskusliku rakenduse korral, hoidis koorma kindlalt koos.

Jutt kaldus nüüd hoopis transpordivahenditele, oli aga mõte alustada hoopis tähtsamast, aga mõttelõng eksleb mõnikord siia-sinna.

Kodumajale tiir peale

Alustame siis meie kodumajast. Maja oli ehitatud mitte just väga ammu, aastal 1925. Ülalkorrusel osalt valmis ehitamata ja mida isa jõudumööda veel ehitas. Allkorrusel köök, neli tuba, samuti abiruumid nagu sahver, koridorid, trepikojad ja muud majapidamises vajalikud ruumid. Ülalkorrusel neli tuba, milledest üks suvetuba rõduga. Majja võimalus siseneda kolmest uksest. Üks viis kööki, seda tarvitati argielus. Teine trepikojas, mis viis ülakorrusele ja kolmas avaram, mille kaudu sai saali, või nagu meie nimetasime - puhastuba.

Alustame siis köögist. Nagu ikka köök, kõige tähtsam muidugi pliit. Pliidi taga eraldi küttekoldega suur pada. Selles kuumutati vett pesupesemiseks ja mäletan, et keedeti seepigi. Köögimööbel oli kõik enamasti isa tehtud, köögikapid ja pesulaud, muu vajalik. Anni mehed olid kuldsete kätega, kõik vajalik meisterdati kodus. Samuti vanaisa oskas teha puutööd ja palju, palju muud. Köögist jääb veel nimetada ümmargune söögilaud ja selle ümber toolid, mis olid küll ostetud. Need olid vineerpõhjaga ja treitud jalgadega, toeks veel horisontaalpulgad. Meenub, et kord pistis vanem õde pea pulkade vahele ja enam kätte ei saanud. Lõpplahendusena võttis isa sae ja saagis pulga ära, siis pääses õde lõksust.

Edasi viib mälestuste rada söögituppa. Selle toa suurimaks mööblitükiks oli suur laud ja millele toodi aidalakast veel lisa. Vanaema ütles, et see on „joodulaud". Järelikult nimetati vanal ajal perekondlikke koosviibimisi jootudeks. Toas oli veel vanaisa kirjutuslaud ja raamatukapp, mis sisaldas vanaisa põllu-, aiandus- ja mesinduskirjandust. Üks klaasitagune veel koduapteegi tarbeks. Laua kohal laes rippus kettide otsas suur lamp, mis valgustas tuba pidulikel juhtudel. Seinal oli suur onu Karli maalitud maal, millel kujutatud keskel rombikujulises raamis Anni kodumaja. Maali nurkades oli kujutatud neli aastaaega. Poolkaares üle maja mingi lause, mis jäi alul mulle tundmatuks. Aja jooksul aga õnnestus see saladus lahendada, kui ma juba tundsin tähti. Ja see osutus mulle edaspidises elus vägagi oluliseks - nimelt see lause sisaldas minu elu motot või tunnuslauset, kui seda siinkohal on sobilik nii nimetada. Maalil oli lause: MEIE IGAPÄEVAST LEIBA ANNA MEILE TÄNA.

Selle igapäevase leiva nimel olen ma traktoristkombainerina töötanud üle neljakümne aasta. Selles lauses, kui pikemalt mõtiskleda, sisaldub nii palve Suurele Loodusel, kui käsk iseendale ja veel midagi, millele on raske nime anda. Usklikel muidugi palve jumalale.

Saali ja vanavanemate toa uste vahel rippus veel ristilöödud Kristuse pilt. Niipalju sellest söögitoast.

Saal või nagu meie nimetasime - puhastuba. Selles toas viibiti ainult siis, kui olid külalised või muudel pidulikel juhtudel, nagu jõulud või teised pühad. Toa sisustusse kuulusid vanaema toalilled, diivan, veel mõned mööbliesemed ja kõige tähtsam - koduorel. Vanaisa ja vanaema mängisid orelil pühapäeva hommikuti ja kindlasti jõulupühade ajal. Oreli puldil seisis raamat nimega PUNSCHELI NODI- RAMAT. Oreli tagumine külg oli kaetud rohelise riidega, selle vahelt oli võimalik oreli sisemusse piiluda. Oreliviled seisid rivis nagu sõdurid, ikka pikkuse järgi. Osa vilesid olid puust neljakandilised, aga üks rida olid metallvilesid. Neid me võtsime ikka välja ja proovisime puhuda ka, kui üleliigseid kõrvu kuulamas ei olnud. Hiljem aga, kui meid Annilt laiali pillutati, lammutati orel ka ära, siis olnud poisikestel kõigil viled suus. Nii rääkisid naabrid, kui Siberist tagasi jõudsime.

Läheme vanaisa ja vanaema tuppa, mis on meie maja kõige soojem tuba, kuna tal polnud välisseinu rohkem kui pisut üle ühe aknalaiuse. Sinna tuppa ulatus veel pliidilõõr ja suure leivaahju üks külg. Mööbliks, nagu magamistoas ikka, vanaisa ja vanaema voodid, riietekapp, sohva, peegel koos peeglilauaga, väike lauake ja raamaturiiul. Selles toas sai veedetud õdusaid talveõhtuid, kui isa-ema talitasid loomi. Vanaisa pikutas voodis õhtueine ootel, vanaema aga, nagu ta ise ütles, „viskas videvikku". Tuld veel üles ei võetud, kuna ainukesest aknast, mis oli lääne poole, kumas sisse imekaunis õhtune ehavalgus. Mõnel talvisel õhtul oli loojangukuma eriti kaunis, värvides punaseks või roosaks kogu õhtutaeva. Need õhtud möödusid vanaema või vanaisa poolt muinasjutte jutustades. Eriti meisterlikult oskas muinasjutte vesta vanaema, kelle esituses ei puudunud ka teatav huumor. Tema oskas muinasjututegelasteks sobitada mõne meile tuntud naabrimehe või oma küla elaniku. Siis tundus kogu sündmustik huvitavam. Neid jutte olime palju kordi kuulnud, aga see ei vähendanud nende väärtust, ikka nõudsime jutustamist. Tihtipeale juhtus, et pikutades ja juttu kuulates vanaema- vanaisa voodis hiilis tasakesi kohale une-mati ja siis tuli isal meid tassida trepist üles teisele korrusele, kus asusid meie magamistoad. Mõistagi ei olnud siis juttugi õhtueinest ja nagu öeldakse, polegi õhtusöök tervislik. Need olid kaunid mälestused sellest toast, neid mälestusi heietades hakkab hingel soe ja meenutan tänutundes oma vanavanemaid.

Töötuppa viib uks otse magamistoast. See tuba on kõige rikkalikuma sisustusega. Siin on kõikvõimalikke tööriistu puutööks, kingsepatööks, kangakudumiseks, mahla pressimiseks. Eriti pakkus huvi suur kogu höövleid, mida vajati mitmesugusteks töödeks, sest majaehituses vajaminevad uksed- aknad valmistati kõik kodus, kuna sel ajal polnud muud võimalust. Meile olid höövlid mänguasjadeks, kõlbasid mänguautodeks. Muide, siis ei osatudki autodega mängida. Autod olid üldiselt veel tundmatud, lähiümbruses polnud kellelgi. Eks höövlitega mängus tuli olla ettevaatlik, sest nad olid terariistad. Teine asjaolu, et ega sellele hea pilguga ei vaadatud, poisikesed võisid höövliterad nürida. Tööriistadena hakkasime neid kasutama siis, kui sirgusime suuremaks. Kogu höövlihulk kuulus höövelpingi juurde ja sellel pingil oli nimetusi mitu: tislerpink ja kruuvpink, kuna tal oli mõlemas otsas puust kruvi, mille abil keerati kõvasti kinni hööveldatav või saetav lauatükk. Pingi all oli kapp höövlite tarvis, aga kuna meil mängides oli seda kappi hädasti vaja, siis kolisime höövlid kapist välja ja kasutasime seda vastavalt oma vajadustele. Teinekord, kui kutsuti sööma või anti mõni ülesanne, mis kuulus kohesele täitmisele, jäid kõik höövlid pilla-palla pingi ümber laiali, kappi tagasi paigutamata. Teadagi sellisel juhul tehti noomitus ja soovitus korda pidada.

Veel rippus seintel kõikvõimalikke saage, peitleid, märkimis- ja mõõtmisriistu. Seinakapp täis vajalikke pudeleid ja purke, mida vajati liimimisel ja värvimisel.

Järgmisena jõuame kingsepa ja sadulsepa töölaua juurde, kus kõik vajalik saabaste ja hoburiistade remondiks. Nende hulgas väärib märkimist üks atribuut, mida kasutati hoburakmete õmblemisel. Suured puust näpitsad, mida sai vindiga kokku pigistada ja mille vahele pigistati õmmeldav rihm või nahk. Õmblemiseks ei kasutatud nõela, vaid seaharjast, mis pandi pigitraadi otsa. See ei olnud raudtraat, vaid linane lõng pigiga ületõmmatud ilmastikukindluse ja kulumiskindluse suurendamiseks.

Veel leidus kõnesoleva laua sahtlis mitut sorti naaskleid, küll sirgeid, küll kõveraid ja nugasid naha lõikamiseks.

Järgneb

Ralf-Aksel Anvelt, Loopre külast Viivari talust