Emakeelepäev möödus õ-tähe all
Emakeelepäeva tähistatakse Eestis 1996. aastast alates. Sel aastal, kuu aega enne vastavat tähtpäeva, tegi Viiratsi raamatukoguhoidja Piret Viira ettepaneku, et Viljandi Kultuuriakadeemia raamatukogunduse eriala tudengid võiksid Viiratsi koolis midagi korraldada. Ausalt öeldes tegi see meid alguses veidi ettevaatlikuks, aga kuna julge hundi rind on paarist haavlist hoolimata rasvane, otsustasime pakkumise vastu võtta.
Kuu aega kogusime ideid ja panime kava paika. Sündmuse eelõhtul tegime veel viimaseid ettevalmistusi ning 14. märtsi varahommikul hakkasime sihikindlalt Viiratsi poole sammuma. Võrreldes sünnipäevalaps Kristjan Jaak Petersoniga, kes läks jalgsi Tartust Riiga, oli meie tee küll palju lühem.
Päeva viisime kooli saalis läbi kahes jaos: alguses 1.-3. klassile ja siis juba 4.-6. klassile. Pedagoogide hoiatussõnu kuuldes hakkas vanemaid õpilasi oodates süda küll saapasääre poole vajuma, aga õpilaste saabudes vupsas jänes põuest välja. Kõik osalejad olid väga vahvad ja koolipoolne vastuvõtt soe ja sõbralik.
Räägiti emakeelepäevast, kirjutati ilusaimat sõna, õpiti telefonimängu käigus uudissõnu ja seletati sõnatus Aliases liitsõnu või kõnekäände. Hiljem oli huvitav teada saada, et peale selliste sõnade nagu imeilus, emakeel ja süda, on kaunid ka näiteks kiisupoeg, päevalill, õudusfilm ja õun. Tuuluga oskavad kõik nüüd kodus ümber käia ja kindlasti ei vaata tulevikus viltu, kui sõber pulktuhleid süüa soovib. Need maitsevad hästi.
Sõnatu seletamine tekitas palju segadust ja nalja. Tuli olla tumm nagu kala, aga kätega said paljud suure linna valmis tehtud.
Vahetekstidena loeti õpilaste kirjutatud õ-tähe muistendeid. Kas te olete päris kindlad, et õ-tähe mõtles välja Otto Wilhelm Masing? Muistendeid kuulates hakkasime isegi selles kahtlema, sest tõesti-tõesti, võib-olla on õ-täht hoopiski maavälist päritolu.
Sündmuse lõpus ja lõpetuseks laulsime regilaulu: Pille laulis ees ja kõik saalisviibijad jorutasid järele. Ikka ilusas emakeeles. Vabandust... imeilusas emakeeles.
