Endine kodukokk võttis enda haardesse terve rea Rapla söögikohti
Mitmete söögikohtade ja cateringi teenust pakkuva firma omanik on ehe näide iseõppijast. Tal puudub koka haridus, samuti ei ole ta koolis ühtegi tundi ettevõtluse alaseid teadmisi omandanud. Ometi on ta oma söögikohad, vahel ka mõne kaotamise hinnaga, majandussurutisest läbi juhtinud ning ainuke, mida ta näib seejuures veidi kahetsevat, on tõsiasi, et nii oma pere kui iseenda jaoks jääb toidukohtade juhtimise kõrvalt aega põrgulikult napiks.
„Mul on suurepärane, mõistev abikaasa. Kui vaja, on mul olnud tema abikäsi ja tugi alati võtta. Ilma temata poleks ma saanud ettevõtlusega tegeleda," kiidab ta.
Neil on mehega olnud puhuti ka juttu, et võiks koos töötada, aga abikaasad on iga kord jõudnud arusaamisele, et see poleks kõige parem idee. „Võib-olla meie suhted ei oleks siis enam nii head, nagu need praeguse elukorralduse puhul on. Kui ma teiste peal end üldiselt välja ei ela ka kurjaks saades, siis temaga kipun vahel seda ikka tegema. Temal tuleb ikka mu silmist soove lugeda," tähendab Kaja.
Kuid pere ei koosne ainult neist kahest. „Kasulaps on praegu viieteistkümnene ja samuti iseseisev. Tema pärast tilgub mul süda küll verd - liiga vähe saan talle pühenduda."
Kibe karastus masu ajal
Kaja ettevõtjale tarvilik iseloomu kangus võib olla päritud tema üheksakümnendaid eluaastaid käivalt emalt. „Tema tõttu tuleb mul võib-olla varsti pensionile minna, et Viljandis majapidamise eest hoolitsema hakata - ema keeldub resoluutselt mulle lähemale elama kolimast. Lubab, et teda viiakse kodust välja ainult jalad ees. Ema ütleb mulle küll, et tule ja tee hoopis Viljandisse mõni söögikoht, aga ega ta ei kujuta hästi ette, mida see tähendab. Kõik tuleks siin maha müüa, uues kohas otsast peale käivitada. See oleks hiigelsuur pingutus ja ma vist ei tahaks seda enam uuesti läbi teha."
Raplasse tuli Kaja õe kutsel kuraditosin aastat tagasi veidi linnast väljas asetsevasse Arturi Trahterisse kokaks. Kuus aastat võttis veel aega, kuni põlle trahteri köögis lõplikult varna riputas ja ainult ettevõtlusega tegelema hakkas. „Ütlen selle kohta ikka, et olgu neetud see päev, mil ma sealt Arturi Trahteri köögist välja tulin," hakkab ta naerma.
Kuid tõsineb siis nelja aasta tagust kibedat masu-aega meenutades uuesti. „Ühe aastaga suurendasin firma käibe kolmekordseks ja siis tuli prauh, kolmekordne langus. Ridamisi läksid ehitusfirmad ja teised mulle igapäevaseid kliente andnud ettevõtted pankrotti või koondasid sellises mahus, et sööjate arv muudkui kahanes."
Mees peab kõhu täis saama
Enne Raplasse tulekut töötas Kaja Viljandi bensiinijaamas teenindajana. Kokandusest teadis ta vaid niipalju, kui üks tubli kodukokk peab teadma. „Eks see kõik algas sellest, et ma sugulaste tähtpäevadel ja vanematekodus pidulikel puhkudel tavaliselt rikkaliku laua tegin. Käisin Tallinnas koka juures praktikal kaks-kolm päeva ja pidin seejärel köögis iseseisvalt hakkama saama," meenutab ta algusaegu.
Järgmiseks tuli Nore kohviku tegemine Viljandi maanteel. „Mõtlesin, et see jääb Arturi Trahteri tee peale, asi sealt läbi käia pole. Selle ma muidugi taipasin õigel ajal kinni panna, kui suitsetamise keeld tuli. Need ruumid seisavad tänini tühjalt. Pärast mind pole keegi tahtnud uuesti riskida."
Aasta hiljem tulid Kaie kohvik raamatukogus, sest endisel omanikul sai isu täis, ja pärast seda catering.
Kokatööst loobus Kaja ise täielikult alles pärast seda, kui võttis üle Rapla KEKi haldushoone köögi ja söökla. „Kuna kõigis olemasolevates olid köögid nii väikesed, siis KEK ahvatles oma suure köögiga. Andis võimaluse cateringi osas enamat teha ja ka ruumid, kus oma nõusid ja asju hoida.
Nägin ka, et suudan selle koha käima panna. Arturi Trahteri lipukirjaks on olnud, et mees peab meie juurest täis kõhuga lahkuma. Sama põhimõtet rakendasin ka KEKis ning töömeestele meeldis seal samuti käia. Ma võiks ju ka salatipadjal liha pakkuda, aga sellisel juhul tunkedes mehed minu juurde lõunale tulla ei tahaks. Ega nad Rütmanisse ka ei taha tulla, sest see on liiga peen paik keset linna. Nemad käivad teistes kohtades."
Rütmani galeriikohviku avamine Rapla Kultuurikeskuses sai alguse teatrite külalisetenduste ajal teatrikohviku tegemisest.
Kui kohviku mõte üles kerkis, Kaja algselt kandideerida ei mõelnudki - käisid jutud, et müüa võib vaid salateid, kohvi ja saiakesi. Kuid siis asjaolud muutusid, ta osales konkursil ja valiti komisjoni poolt kohviku operaatoriks. „Ma olen rahul," ütleb ta täna. „Kuigi, päevad on mu jaoks nüüd õige lühikesed ja õhtu saabub alati ootamatult, pole jälle kunagi igav."
Hea meelega näeks Kaja, et inimesed ka õhtul Kultuurikeskusesse sööma tahaksid tulla. Praegu peetakse seda rohkem päevaseks söögikohaks. „Oleme avatud kella 20ni, aga kui nõudlust oleks, oleksime valmis ka kauem teenindama," lausub kohvikupidaja.
Tööline nagu ta alluvadki
Kajal on paar põhimõtet, mida ta järgib kõigis oma söögimajades. Esiteks, toit peab olema valmistatud toorainest, mitte poolfabrikaatidest. Teiseks, toorainet otsides lähtutakse kvaliteedist, mitte hinnast. „Võib-olla ka sellepärast pole ma veel rikkaks saanud, et kliendi rahulolu on olnud kasumist tähtsam."
Vaatamata edukale raskuste seljatamisele nendib Kaja, et naised ja ettevõtlus pole ehk parim kombinatsioon. „Olen mõelnud, et ma pole osanud kahjumeid koguvaid ärisid õigel ajal lõpetada, nagu ehk mõni meesjuht arvatavasti oleks.
Naised on teistsugused. Näed küll, kuidas asjalood on kehvad, aga ikka ootad mingit imet või keeldud uskumast, et häving on pöördumatu. Samas ei süüdista ma ennast ka liigselt, sest meie taastatud riigi noorukeses ajaloos oli nii mastaapne masu siiski esmakordne nähtus. Paljud keeldusid seda tükk aega uskumast."
Naisjuhi põhierinevus meesjuhiga võrreldes olevat Kaja hinnangul selles, et meesjuht mõtleb rohkem firma käekäigu, naisjuht töötajate peale. „Mina küll muretsesin nende pärast rohkem kui enda pärast ega ole esmajoones mõelnud, kui suureks mu kahjum paisub. Olgu, paned koha kinni. Aga seal on neli-viis inimest, kellele ma olen ainus tööandja. Mis neist edasi saab? Jah, olen iseloomult liiga pehmekene."
Kaja kui ülemust iseloomustab ka fakt, et kui mõnd töötajat on vaja asendada, lööb ta sageli ise käed külge. Kas siis grillib kellegi aiapeol, osutab igat liiki veoteenuseid või paneb endale kuuluva toidukoha köögis põlle ette. „Ma olen samasugune tööline kui mu alluvad, meil on lihtsalt erinevad rollid."
Pankrotti vältida ei olnud kerge. Mitme söögikoha uksed tuligi kinni panna. Sugulaste abiga said ka võlad ära õiendatud. „Läbi suure töö, perekonna ja puhkuste arvelt," ohkab Kaja - vist esimest korda vestluse jooksul.
Vähesed teavad, et eksisteerib kuid, kus Kajal endal ei ole olnud ühtegi puhkepäeva. Üle kolme-nelja ei tule tal neid tavaliselt niikuinii. „Pühapäeva tavaliselt võtan vabaks - et oleks üks hingamisepäev ka."
Kus on Rapla linna kokad?
Kui teenindajate leidmine Rapla suuruses linnas ei ole sugugi kerge ja nende liikumised on sagedased, siis kokkadega on Kajal rohkem vedanud. Mõnega on ta koos töötanud 13 aastat, mõnega 10, mõnega 9. „Keskeltläbi pool personalist on mul pikaajalised. Eks ma katse-eksituse meetodil otsin personali. Mõni on ka kahe kuu pärast läinud. Üks meesterahvas lahkus päevapealt, kui ma julgesin ta kastmevalmistamise tehnoloogiat kritiseerida."
Üks huvitav asjaolu hämmastab Kaja tõsiselt tänaseni - tal ei ole veel olnud ühtegi kokka Rapla linnast. „Neid on Märjamaalt, Raikkülast, Kuusikult, Kehtnast, Inglistelt. Harjumaalt ja ka Tallinnast on olnud. Miks see nii on, ma ei tea.
Tublimad raplakatest kokad ehk on Tallinnasse tööle läinud ja teised kõnnivad siin ühest baarist teise, nagu olen kuulnud."
Olgugi, et Kajal on palju söögikohti ja tublid alluvad, teeb esialgsed menüüd igal hooajal ikkagi tema ise. „Nad ootavad, et mina seda teeksin. Panen siis mingid kondikavad kokku, arutame kollektiivselt läbi ja kui ideed on teostatavad, läheb juba kalkulatsioonide tegemiseks ja muuks."
Aja jooksul on Rapla toitlustuskohtade matroonil nimelt tekkinud selge ettekujutus, mida kohalik rahvas süüa eelistab.
„Panustan naturaalsele toidule ja praadi hakatakse meil tegema hetkel, kui tellimus kööki tuleb. Kiirtoitu pole ma pakkunud ega kavatsegi."
