Breivel on pöördumistes tõdenud, et kui siseministeerium räägib politsei- ja piirivalveameti puhul sisejulgeoleku tagamisest, ei saa siis, kui tegu on sõjalise ründega piiridel, klassifitseerida seda sisejulgeolekuks, vaid tegu on riigikaitselise tegevusega.

Tema arvates jääb sellisel juhul ainukeseks võimaluseks relvastatud vastupanu, kuid selleks peavad rahuajal olema loodud seaduandlik baas ja asjakohased struktuurid ning saadud vajalik väljaõpe, viidates sellele, mis on toimunud Ukraina idapiiril. Ka seal puudus tema hinnangul võimalus relvastatud üksusi piiril tagasi hoida.

Siseministeeriumi pressiesindaja Mihkel Loide sõnul on mure mõistetav, arvestades meie geograafilist positsiooni ning toimunud sündmusi ELi välispiiride lähistel ja muutunud julgeolekukeskkonda: "Laiapõhjalise riigikaitse arengukava elluviimiseks on vajalik eri ametkondade ning jõustruktuuride senisest avatum ja tõhusam koostöö," tunnistas ta. Küll aga on tema sõnul igal asutusel oma roll ja Eestit ähvardavad ohud mitmekesisemad kui puhtalt sõjaline konflikt.

Loe pikemalt 5. juuli Põhjarannikust.