Endise tippsportlase preeriakoda viib meeskonna metsa ja seltskonna sohu
Kogu looduse vägi avaldub ringis. Taevas on ümar ja ma olen kuulnud, et ka Maa on ümmargune nagu pall ning niisamuti tähed. Tuule suurim jõud avaldub keeristormina. Linnud valmistavad enestele ümarad pesad, neil on sama usk nagu meil. Päike tõuseb, teeb päeva ja loojub ikka ringiratast. Sama teeb kuu ja mõlemad nad on ümarad. Isegi aastaajad, mis osana suurest ringist on pidevas muutumises, jõuavad alati tagasi sinna, kus nad kord olid. Inimeste elud on ring lapsepõlvest lapsepõlve ja nii on see kõiges, kus vägi liigub. Meie tipid olid ümarad nagu linnupesad.
Umbes nii rääkis pealik Must Hirv kunagi preeriaindiaanlaste elust ja elamust ning neis avalduvast väest. „Need sõnad on vaja järele kontrollida,“ mõtles tänase Preeriakoja pealik Marko Aleksejev 2005. aastal. Mõni kuu hiljem, täna kümme aastat tagasi oktoobris 2005 seisis esimene preeriaindiaanlaste püstkoda tipi, otsast lõpuni ise tehtuna, tema hoovil.
Praegu on Preeriakoja laagriplatsil kümmekond püstkoda, millest suurema osa on Marko ise valmistanud. Lisaks on veel ligi poolsada Preeriakoja nõelasilmast tulnud tipit leidnud endale koha tellijate juures üle Eestimaa.
Teadupärast olid tipid Põhja-Ameerika tasandiku indiaanlaste mobiilsed püstkojad. Ka Preeriakoja püstkojad rändavad – neid saab rentida ja sobivas kohas üles panna. See pole raske ega võta liiga palju aega. Kuni kümne inimese tipi paneb üles umbes poole tunniga.
Lahingud staadioni ja preeria vahel
Kuni 2005. aastani pühendus Marko tippspordile kõrgushüppajana, osaledes neljal korral Euroopa sisemeistrivõistlustel, 2004. aastal Ateena olümpiamängudel ning püstitas Eesti siserekordi 2.27. Kuid parima sportlaseea saabudes, 26aastasena andis keha koormustele järele. Uuringud näitasid tõsist traumat ning arstid soovitasid kõrguste vallutamisest kohe loobuda.
Tagasi maa peale tulek ei toimunud siiski päevapealt, kuid just sellest tagasilöögist johtuvalt sai samal aastal valmis Marko esimene tipi. „Algasid lahingud staadioni ja preeria vahel,“ ütles Marko. See tähendab, et 2007. aastal valmis teine tipi, 2008. aastal lisandus veel kolm. Samal ajavahemikul tuli kõrgushüppes veel üks osalemine Euroopa sisemeistrivõistlustel ja veel viis Eesti meistritiitlit. Kuid räsitud füüsis ei lubanud enam liikuda uute rekordite poole. 2008. aasta sügiseks oli asi otsustatud – preeria võitis. Kui spordis tuli vigastusest tingitud sein ette, siis siin terendas piiritu avarus ja uued vallutused. 2008. aasta lõpus algasid ettevalmistused ettevõtte Preeriakoda loomiseks. 2009. aastal ärkas see ellu.
Vastsündinul seisid aga ees uued võitlused. Preeriakoja vastne pealik seisis vastamisi küsimustega selle üle, kas ja mil määral sobib valgel mehel n-ö müüa võõraste rahvaste kultuuri, mille põnevate ja looduslähedaste igapäevatoimetuste kõrval on ju oluline osa ka vaimsel tasandil.
„Nende asjadega ei mängita, niigi on juba liiga palju neid, kes end kergekäeliselt ja teenimatult ühe või teise kultuuri või vaimse praktika teadjameheks tituleerivad,“ arvab Marko. Sisemine arusaamine ja oma tee otsingud kestsid aastaid. Loomulikult ei tulnud need küpsemise aastad kasuks ettevõtte tegevusele selle traditsioonilises mõttes. „Klassikaline edukas ettevõte tuleb tihtipeale turule suure mulliga, taob endale vastu rindu ja konkurendile kubemesse,“ tõmbas Marko värvika võrdluse. Preeriakojale selline „kõvasti ja valesti“ trummi tagumine ei sobinud. Ometi oli aastatega kogunenud palju teadmisi ja praktilisi oskusi preerianomaadide elust ja looduses toimetamisest. Nüüd tuli saada selgus ja sisemine luba, mida ja kuidas vahendada. Nii tagusid Preeriakoja trummid algul tasa ja kuulasid pikalt vaikust. Tänaseks on hoogu piisavalt võetud ja põhja laotud. Nüüd on need oma ja õiged rütmid on leitud.
Uue käiguga edasi
Marko töötab Eesti Kergejõustikuliidus saavutusspordi juhina. Ta korraldab lähetusi suurvõistlustele ja on sportlastel asjaajajana kaasas. Kui seni oli Preeriakoda palgatöö kõrval jäänud ennekõike hobiprojektiks, siis nüüd tahab omanik järgmise käigu sisse panna.
„Peavooluga ei tasu kaasa minna, see pole minu rida. Tänaseks on selge, mis suunas edasi minna. Ma ei taha pakkuda eurocampi, vaid hoida asjal sees eheduse nooti.“
Seni on Marko suurelt jaolt vaid üksi gruppidega tegelenud. Tänavu jõulude eel tahab ta ametisse võtta abilise, kes külastajad neile sobival päeval vastu võtab. Retkejuhiks on ta ikka ise, et oma asja just talle omases stiilis teha. Jõulud pole indiaani teema, aga kuna rahvas jõulude ajal tegevusi otsib, siis on Preeriakojal kindlasti pakkuda jõuluajast teistsugust kogemust. „Olen aru saanud, et Preeriakoja ülesanne on heade lugude rääkimine kauge maa ja rahva eluolust, seda nii läbi kaasahaarava jutu kui erinevate tegevuste. Sidudes meie Eesti kaugema aja ja inimese loodustunnetuse indiaani rahva tegemistega, tekib asjast haarav arusaamine. Vajadusel alustan ajast, kui jääaeg lõppes ja mis edasi toimus, kuidas raba tekkis, kui paks turvas oli kasvanud seal selleks ajaks, kui Varbola linnus ehiti ning mis võis toimuda samal ajal Põhja-Ameerika preeriates. Kõige selle juures peab nalja ka saama,“ kommenteeris mees oma stiili. „Kõiki, kes siin käivad, kutsun tagasi. Mulle endale meeldib väga seda asja teha,“ rääkis Marko.
Preeriakoja kodulehelt leiab mitmesuguseid pakette alates mõnetunnistest kuni kahepäevasteni. Tegevust pakutakse nii laagriplatsil kui metsas, soos, rabas ja jõel. Grupiga saab tegutseda metsiku Lääne stiilis, toimub kas võistkondlik või individuaalne turniir. Spordimehena on Markole võistlusmoment loomulik. Samas on ta mõelnud, et see paneb seltskonna liialt vastanduma. „Püüan töötada välja programmi, kus on vähem vastandumist ja rohkem kõigile ühist rõõmu,“ avas ta uusi suundi.
Markole meeldib korraldada kahepäevaseid räätsamatku. Kahjuks oli eelmine talv liiga pehme ja vaid kaks korda õnnestus pikk retk teha. Ilma külma ja lumeta ei pääse soost läbi ega saa kelguga varustust vedada. Mees loodab, et ehk on ees olev talv rohkem talve nägu. Preeriakoja laagriplatsil sai hiljuti valmis suurem, kuni 50 inimest mahutav koda. Jõulukuuks tahab ta teise sellise veel püsti panna ja need omavahel ühendada, et vajadusel ka sada inimest ühe katuse alla mahutada. Kui see periood edukalt läheb, võib mõelda suvepakkumiste kavandamisele.
Preeriakoda teeb koostööd ümbruskonna turismiettevõtjatega (Voore Tallid, Ruunavere hotell, Huskypark), head suhted on Varbola kooli ja lasteaiaga. Ruunavere hotell toob soovi korral kohale toidu, selle äri loodus- ja ajaloohuviline peremees Marko Mägi on täiendanud vestlusi mõnusate omapoolsete kommentaaridega.
Kuidas nimetati Eesti indiaanlast?
Üks hiljuti grupis olnud välismaalane küsis, kuidas nimetati Eesti indiaanlast? „Vastasin, et eestlane ongi Euroopa indiaanlane. Me oleme rahvas, kes on säilitanud tihedama sideme loodusega kui keskmine eurooplane. Näiteks kui minna metsa tavaliste inimestega, kel pole giidikogemust, leidub nende hulgas ikka neid, kes suudavad rääkida palju toredaid lugusid loodusest ja sellest, mis ta ümber toimub.“ Marko kinnitas, et iga külaline toob kaasa positiivset energiat ja ta loodab, et saab sama palju vastu. Mõnest külastajast on küll aru saada, et meelsamini oleks ta linnas aega veetnud ja hea meelega rohu peale ei astuks, samas paljudes „paadunud linnainimestes“ tärkab siin väike ürgne tuluke. „Kuula Maad ja tuuluta skalpi“ kõlab Preeriakoja tunnuslause. Preeriakoda püüab tuua inimese taas loodusele lähemale olgu siis kas matkal või tipis lõkke ümber istudes.
