Enno Fels: alusetud hirmud ei tohiks meid tagasi hoida
Keila on palju arenenud, valmis pole ta siiski mitte. Tuhandete aastate keerises võime olla justkui liivaterad, aga täna oleme meie kõik need, kes peavad nägema vaeva ja suhtuma kodulinna armastusega - et tulevased põlved saaksid samuti tunnistada: linn on ajale hästi vastu pidanud.
Paiknedes Eesti pealinna külje all, on Keila vaieldamatuks tugevuseks rohelise väikelinna idüll. Samas ei tohiks meie ettekujutlus mõnusast väikelinnast pidurdada linna kasvamist. Kõik me tahame, et Keila areneks ja muutuks atraktiivsemaks. Paljud meist aga vaid nii kaua, kuni vabrikut, poodi või kortermaja ei ehitata oma kodu lähedusse. Paraku pole sellisel juhul võimalik midagi eriti juurde luua. Kui me ei taha taanduda pealinna magalaks, vaid tugevdada oma positsiooni piirkonna keskusena, tuleb meil jätkata Keila arendamist. Ettevõtluse tugevnemine tähendab uusi töökohti, kaupluste lisandumine täiendavat konkurentsi, elamuehitus uusi kodusid. Olgu see siis tankla või torutehas, kaubavõi kortermaja - eelarvamusega ei tohiks suhtuda millessegi. Nii mõnigi kord peaksime olema julgemad erinevate arenduste planeerimisel ja läbiviimisel. Loomulikult kaasneb linna kasvamisega ka omajagu probleeme: liiklustihedus, koormus keskkonnale, laste aiakohtade nappus. Probleeme tuleb arvestada ja maandada, kuid alusetud hirmud ei tohiks meid tagasi hoida. Alusetud hirmud ei tohiks ka tekitada mõttetut kadedust, takistada meid olemast rõõmsad selle üle, mis meil juba on. Meie, eestlased, armastame end ikka võrrelda suuremate ja rikkamatega. Kui selgub, et kusagil mujal on näiliselt parem, oleme nördinud. Enda pidev võrdlemine teistega tekitab aga stressi ja takistab nägemast omaenese õnne. Soovin, et head eeskujud innustaksid meid, mitte ei masendaks. Õnnelikuks teeb see, mis on meil enestel, mitte mis teistel puudub.
Minu arvates on Keilas olemas kõik vajalik õnneliku kodu rajamiseks. „Mis sul kodus on?" küsis Teele Arno käest ja Arno vastas, et tal on kodus „lilled, heinamaa, päikesepaiste." Seda kõike leiab Keilastki. Lisaks on meil koolid, raamatukogu, muuseum, jõgi, jooksu- ja suusarajad, ujula, turg, kaubanduskeskused, kirikud, tugevad ettevõtted jpm. Aga eelkõige on meie väärtuseks meie inimesed. Keila Leht tut vustab igas oma lehenumbris nädala tegijaid, kes on vaid jäämäe tipp. Meie kogukonnas on pühendunud tegijaid palju enam. Kõigile, kes möödunud aastal oma kodukoha jaoks aega leidsid, tahan öelda aitäh!
Loodan, et möödunud aasta oli teie jaoks rohkem rõõmus kui kurb. Tagasi vaadates tundub mulle, et Keila jaoks oli 2012. aasta kordaläinud: kasutusse sai kogu uue koolihoone kompleks raamatukogu ja muusikakooliga, renoveeriti Tervisekeskus ja uue näo sai Noortekeskus, lõpetati veetaristu projekt, saime välisrahastuse tänavavalgustuse uuendamiseks, jõgi hingab uut elu, ettevõtetel läks hästi. Keila on üks kolmest linnast, kus rahvaarv on võrreldes 2000. aasta rahvaloendusega kasvanud.
Tõsi, raskusi jagub samuti. Mulle teeb muret majandus kriis ja sellest johtunud elukvaliteedi langus, viimaste kuude väljaränne Keilast, lasteaiakohtade nappus ning linna laenukoormus. Eks need raskused kanduvad ka kättejõudnud aastasse.
Head keilalased, meil seisab ees palju tööd. Ka alanud aastal tuleb tagasi maksta olulisteks investeeringuteks võetud laene. Ka sel aastal tuleb elada säästlikult. On paratamatu, et nappide ressursside korral võib mõni hea mõte jääda oma aega ootama. 2013 ei saa olema kerge aasta. Aga see, kui kohtame raskusi, ei tähenda, nagu läheks meil halvasti. Tähtis pole, et on raske, loeb, kuidas me raskustega hakkama saame. Mul on usk Keila linna ja Keila inimestesse - see lubab ennustada, et saame hakkama väga hästi! Soovin teile ja teie lähedastele õnnelikku, edukat 2013. aastat!
