Erik Tohvri: Linn, kus tahan elada

 (1)
Erik Tohvri: Linn, kus tahan elada
Agu Veetamm

Minu esmatutvus Keilaga toimus viiekümnendate aastate alguses, mil olin endale ühe vaevu liikuva autoromu hankinud ja hakkasin jupiviisi Harjumaad avastama.

Olin koos sõbraga käinud Padise kloostris ja üritasin seda käiku omapead korrata, aga oh häda - oskasin tolleaegses Keila linnakeses ära eksida ja selle asemel, et Haapsalu maanteele pöörata, jätkasin sõitu Paldiski poole. Uus-Paldiski maanteed tollal veel ei olnud, kogu läänesuunaline liiklus käis läbi linna. Taipasin oma viga alles siis, kui ootamatult märkasin paremal laia merepanoraami avanemas. mis tollal ujedas kahekümneaastases noorukis lausa paanika tekitas - arvasin, et olin kurikuulsa Paldiski külje all sügavasse keelutsooni jõudnud ja võisin iga hetk patrulli küüsi langeda! Nüüd paneb see meenutus küll muigama, aga tollal olid piirivalvel suured õigused keelutsoonis tabatuid kinni pidada ja karistada.

Saatus sidus mind Keila linnaga lõplikult aastal 1972, mil mulle pakuti töökohta Harju KEK-is, praeguse suurkontserni Harju Elekter eelkäijaks olnud elektriseadmete tootmise osakonnas. Ametlikult olen Keila elanik aastast 1976, mil sain korteri Paldiski maanteele. Seega olen Keila arengut ja käekäiku saanud jälgida üle neljakümne aasta ja võin veidi liialdades öelda, et selle ajaga on siin kõik muutunud. Ja muutunud vaid paremuse poole, sest isegi linna vanim hoone, nimelt kirik on saanud uue tornikiivri ja selle tippu kullatud risti. Algul üsnagi stiihiliselt arenenud asulast, mis 1938. aastal sai linna austava nimetuse, on selle aja jooksul kujunenud tõeline heakorrastatud linn. Vaieldamatult kiirendas Keila arengut 1950. aasta nõukogulik haldusreform, millega jagati kogu Eesti 40 rajooniks ja muudeti ka Keila rajoonikeskuseks; see aga tähendas kohest nomenklatuursete hoonete ehitamist.

Seotud lood:

Kiiresti kerkisid Venemaal koostatud standardprojektide järgi kinohoone, kultuurimaja, kaubamaja ja administratiivhoone, mis aga sai valmis alles pärast Keila rajooni kaotamist ja sellepärast haiglaks muudeti. Muidugi tuli linna arendamisel teha ka raskeid ja vastuolulisi otsuseid - üheks sellistest oli kahtlemata põlise kalmistu muutmine pargiks, mis vanemate inimeste hulgas algul tugevat vastuseisu tekitas. Praegu võib aga tookordse otsuse tegijaid vaid tänuga meenutada, sest Keilale kuigivõrd morbiidse ilme andnud kalmistu asemel on linn juurde saanud keskse avara haljasala.

Keila arengut on oluliselt mõjutanud omaaegse, vabariigi suurimaks maaehitusettevõtteks kasvanud Harju KEK-i asutamine 1956. aastal. Tänu sellele mitmekülgsele ettevõttele laiub nüüd linna loodeosas laialdane hästikorrastatud tööstuspark ja selle kõrval kunagi linna piiri tähistanud Piiri tänavani heakorrastatud elamukvartal - kogu selle ala on hoonestanud Harju KEK. Lisaks on praegune Keila spordikeskus ujula ja pallimängude halliga rajatud Harju KEK-i spordihoone baasil, mille ehitus riikluse muutudes pooleli jäi ja hiljem ümber projekteeriti. Harju KEK ehitas kaheksakümnendatel aastatel riigi tellimisel ka Keila suurhaigla, mis pidi tolle aja nägemuse kohaselt riigikaitse seisukohast vajalik olema ja millele paraku on nüüdses tervishoiukorralduses raske otstarbekat kasutust leida.

Iga uus ehitis on Keila mingi kitsaskoha või puudujäägi likvideerinud. Järjest vähemaks jääb inimesi kes mäletavad iidset barakitaolist polikliinikut Jaama tänaval, amortiseerunud puumajas paiknenud kauplust Tallinn või praeguse linnavalitsuse krundil asunud lääpavajunud müügiputkasid. Uus lauluväljak oma amfiteatrilaadse kujundusega on Eestimaa üks esinduslikumaid ja erilist uhkust peaks linn tundma kunagise lootusetu välimusega militaarobjekti - Nõukogude tankipolgu maaala õnnestunud ümberkujundamisest kõigiti kaasaegseks eramurajooniks. Kunagisest laialdasest metsaalast, kus noored tankistid oma oskusi arendasid, on saanud imeliselt heakorrastatud tervisepark kaasaegsete jalgpalliväljakute, asfalteeritud rulluisutamisradade ja kilomeetritepikkuste vaiksete metsateedega. Küllap on see kogu riigi üks paremaid terviseparke.

Loe veel

Keila krooniks on kindlasti aga uus ja mitmeotstarbeline esinduslik koolimaja, mille üle võiks iga Eesti linn uhke olla. Juba asukoht on oskuslikult valitud: lähinaabruses on staadion ja tervisekeskus, ruumikas hoone aga paikneb männiku nurgas, kolmest küljest põlispuudest piiratuna, mis tänavate liiklusmüra summutavad ja looduslähedase miljöö loovad. Keila on üldse loodusega tihedalt seotud roheline linn, mille kohta nii siin- kui sealpool raudteed oleks õige kasutada nimetust - aedlinn. Kõrghaljastusega pargiala kulgeb piki kogu linna, moodustades tervikliku rohelise vööndi - metsaala terviseradadega, männik, keskpark, väike skväär linnakeskuse bussipeatuse juures, kiriku ümbrus ja see jätkub teisel pool raudteed avara ja laialdase Jõepargina, mida jätkuvalt korrastatakse. Erilist heameelt teeb aga linna sesoonne haljastamine - linna on istutatud eriti rohkesti lilli, mida suveperioodil vastavalt õitseajale alatasa vahetatakse, aga isegi külmal ajal osatakse linnaväljakuid mitmesuguste dekoratiivsete elementidega ilmestada. See näitab, et Keila juhtkond tõeliselt armastab oma linna ja leiab selle ehtimiseks ka majanduslikke võimalusi.

Pärast kunagise Keila riidevabriku viimistlustsehhi lammutamist võib öelda, et linnaruum on kindlalt otstarbe järgi jaotatud - nüüd on siin eraldi elurajoonid nii eramute kui korrusmajade jaoks, kaks omaette tööstuspiirkonda ja mitmed kaubanduskeskused, mis reeglina paiknevad linna äärealadel ning on seega autodega liiklejatele kergelt ligipääsetavad. Isegi turg, millele omal ajal sobivat asukohta otsiti, on end jaama lähedale raudtee äärde sobitanud ja Keila jaoks optimaalse suurusega.

Keila on kasvanud nii pikkuses kui laiuses ja ilmselt kasvab linna külje alla tekkinud kobarlinnakute arvel veelgi. Jalgsi linna ühest servast teise kõndimine on omaette ettevõtmine ja sellepärast on linnasisesel regulaarselt toimival, pealegi tasuta linnabussiliinil linnaelanike igapäevaelus täita oluline osa. Need aga, kes tahavad sõita kaugemale, saavad kasutada mugavat ja kiiret rongi-, samuti ka bussiühendust nii Tallinnaga kui läänepoolse Harjumaaga. Keilat läbivad korralikud magistraalteed annavad võimaluse ümbruskonna elanikel Keilas kui siinsetel ka autodega tööl käia.

Kokkuvõtteks - Keila on seitsekümmend viis aastat tagasi saadud linna tiitlit õigusega kandnud. Tänapäeval on ta kujunenud linnaks, mille kohta võib julgelt öelda: siin ma tahaks elada!

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare