Meeleolukas oli kogu see päev, alates kuju avamisest, mis jätkus ühenduse Loov Nõmme suunatud rongkäiguga Glehni lossi ja parki, lõpetades ansambli Kukerpillid tantsuõhtuga. Inimesed olid õnnelikud ja rõõmsad ning nautisid toimuvat. Hea oli näha, et ka Nikolai ise oli tulnud lossi rõdule Nõmme juubelil osalevaid inimesi tervitama. Glehni kujud olid pargis sumedas küünalde kumas valgustatud ja Glehni tähetorni juures vonkles sõbralik saba inimestest, kes soovisid näha tornist avanevaid vaateid oma silmaga. Kuigi ilm oli natuke sombune, ei hoidnud see rahvast üritusest eemale.

Seisin Glehni lossi rõdul, istusin selle melu keskel lossis ja minutid aeglustusid. Kuigi päevakava oli tihe, tundsin, kuidas lossis tekkis ajatu olek, nagu oleks veel aasta 1886 ning Nõmme linnaõiguste saamiseni tuleb veel mitukümmend aastat oodata.

Seda meeleolu kinnitasid ka kultuurikeskuses esinenud Andres Mustonen ja Hortus Musicus oma ajas tagasi vaatava etteastega, milles rõhuti renessansiaegsele pingevabale elule. Samas mõjusid iPadist mahalauldud noodid kuidagi meeleolu tõstvalt ja tänapäeva tagasitoovalt.

Väärikad olid ka mehed ja naised ning organisatsioonid, kes said endale kontserdi eel tunnustuseks tehtu eest pronksist koopia vastavatud Glehni kujust. Need olid Leho Lõhmus, Nõmme Heakorra Selts, Nõmme Koduloohuviliste Koda ning Tallinna Tehnikaülikool.

Juubeliüritused olid kogu nädala tasemel: avasime Aivar Simsoni (kuju valmistaja) pronkskujude näituse muuseumis, toimus Nõmme Jazz trio armas kontsert Lunastaja kirikus, oli Nikolai von Glehni raamatu esitlus, Glehni lossis rääkisid Jüri Kuuskema ja Marek Lill nii Glehnist kui tema tegemistest läbi ajaloo.

Tänan teid kõiki südamest ja soovin head Nõmme juubeliaastat!