Erki Fels: Paldiski katlamaja laenust – ehk ükski heategu ei jää karistuseta
Riigivõim, kelle praak seadusandluses on taolise olukorra võimaldanud, pole siiani arvestatavaid lahendusi pakkunud. Seepärast on Keila sunnitud aastaid kohtu kaudu oma õigust taga ajama.
Kuidas see kõik siis algas? 1994. aastal võttis Riigikogu vastu Paldiski omavalitsuse korraldamise seaduse (edaspidi POKS), mille kohaselt Paldiski linn liideti Keilaga - Paldiskist sai Keila linnaosa kuni kohalike valimiste toimumiseni. Paldiski liitmine teise omavalitsusüksusega toimus riigi initsiatiivil. Põhjuseks toodi, et kinnise linnana Vene sõjaväe ainuvõimu all olnud Paldiskis poleks muidu saanud valimisi läbi viia.
Paldiski linnaosa moodustamise eesmärk oli tagada Paldiski linnas Eesti Vabariigi õigusaktide kehtivus. Keila linn tuli riigi palvetele vastu ja nõustus Paldiski linnaosaks võtmisega, oskamata karta tänaseks ilmnenud komplikatsioone. Aga, nagu öeldakse - ükski heategu ei jää karistuseta.
Ajal, mil Paldiski oli Keila linnaosa, tekkis vajadus tagada Paldiski katlamaja funktsioneerimine. Seeõttu sõlmis Paldiski linnaosa vanem Jaan Mölder 6. märtsil 1996. a laenulepingu, millega Rootsi Energia Agentuur avas Keila linnale 6,5 miljoni Rootsi krooni suuruse krediidilimiidi, finantseerimaks Paldiski linnaosale kuuluva katlamaja renoveerimist. Tegemist oli vajaliku investeeringuga, et Paldiski elanikud talvel külma kätte ei jääks. Keila linn eeldas, et kui Paldiski linnaosa „taasiseseisvub", läheb laenu tagasimaksmise kohustus Paldiskile. Ka laenulepingusse kirjutati, et Paldiskile iseseisva omavalitsuse staatuse andmisel kantakse lepingust tulenev võlg üle Paldiski linnale. Paraku jäi katlamaja renoveerimiseks võetud laen lõpuks ikkagi Keilale maksta. Riigikohtu 2007. a otsuse nr 3-2-1-98-07 kohaselt POKS varade küsimust ei reguleeri, mistõttu justkui polegi Keilal õigust loota, et Paldiski katlamaja renoveerimiseks võetud laenu tasub Paldiski.
Oleme olukorras, kus Paldiski huvides võetud kohustus on jäänud Keila kanda. Juriidiliselt JOKK, aga tundub ebaõiglane.
Sellist JOKK juhtumit ei saa lahendada üksnes Keila ja Paldiski omavahel. Vastutusest ei tohiks kõrvale hiilida ka riigivõim. Vastutamise all ei mõtle ma sugugi seda, kes on süüdi, vaid hoopis, kelle initsiatiivil tuleks probleemile õiglane lahendus leida. See, et igas Eesti omavalitsuses kehtiks Eesti riigi õiguskord, on mõistetavalt riigi huvi ja sel põhjusel Paldiski Keilaga liidetigi. Paraku jäi Paldiski liitmise ja hilisema lahutamise puhul seadusega reguleerimata varade üle- ja tagasimineku küsimus.
Keila linnal ega Paldiskil pole seadusandlikku pädevust - seadusi koostab ja võtab vastu riigivõim. Kui seaduses esineb lünk, mille lõpptulemusel kannatab keegi kahju või ebaõigluse all - kes siis vastutama peaks? Keila pole teinud midagi seadusvastast, pigem on ebaõiglane resultaat tekkinud ette kirjutatud regulatsioone järgides.
Tänaseks vaidlevad kaks kohalikku omavalitsust kohtus ja kulutavad selleks endi ressursse. Nüüd, seoses suvel tehtud ringkonnakohtu otsuse jõustumisega, paistab õigusvaidluse üks etapp läbi olevat. Keila on saavutanud Harju maavanema korralduste tühisuse, millega anti Paldiski munitsipaalomandisse sauna, koolihoone ja kahe lasteaia alune maa. Keila linnapea Enno Fels vastas Postimehe ajakirjaniku küsimusele järgmiselt: „Meie huvi on saada tagasi see raha, mille oleme kunagi Paldiskile kaotanud. Peame kokkuleppele jõudma, sest meie eesmärk pole mitte Paldiski varasid omada, vaid võlg tagasi saada. Kes meile selle lahenduse suudab leida - ilmselt on siin vaja suuremat seltskonda kui vaid meie ja Paldiski".
Nõustun linnapeaga ja leian, et seaduse lünklikkusest tekkinud probleemi ei peaks lahendama kohtu kaudu. Rii gimehelik lahendus võiks olla uus õigusakt, millega riik reguleeriks ammendavalt Paldiski varade küsimuse ja hüvitaks Keilale tekkinud kahju. Keila linnale on käesolevaks ajaks laenuintresse ja kohtukulusid arvestades tekkinud kulu kogusummas u 1 050 000 eurot. Keila ei soovi kohtuvaidlusi Paldiskiga jätkata, vaid tahab oma naaberomavalitsusega häid suhteid ja koostööd. Usutavasti on Paldiski linnavõim samal arvamusel. Riigi osavõtmatuse vastu on siiani aidanud aga kohtu kaudu probleemile tähelepanu juhtimine. Olen koos kaaslastega kogunud tänaval allkirju, küsinud peaministrilt võimalikku lahendust, pöördunud Riigikogu liikmete poole. Vastused pole kahjuks olnud konstruktiivsed. Luban endale sestap natukene emotsioone: kergus, millega Eesti Vabariigi valitsus tagab Kreeka ühiskonna heaolu ja stabiilsust, võiks avalduda samal viisil ka kohalike probleemide lahendamisel.
Seoses ringkonnakohtu otsuse jõustumisega on mulle teadaolevalt Keila linnapeaga siiski ühendust võetud, et leida kõiki osapooli rahuldav lahendus.
Loodan, et läbirääkimiste käigus suudetakse Keila linnale mõistlik kompensatsioon välja töötada ja pikk vaidlus leiab oma lõpu.
