Erkki Bahovski: Vene armee võitmatus on müüt, mis baseerub Teisel maailmasõjal
Foorumil analüüsiti, miks on Ukraina kriis oluline nii Eestile kui maailmale ja seni toimunud arenguid.
Esmalt arutati, kas Eesti meedia on Ukraina kriisi kajastanud objektiivselt ja mõõdukalt ning pole ohtu, et uudiste rohkuse tõttu kaotavad inimesed teema vastu huvi.
Erkki Bahovski arvas, et Eesti meedias ei ole välisuudiseid liiga palju ega uskunud, et huvi Ukraina sündmuste vastu võiks raugeda, sest kriis on arenenud väga kiiresti. Mis puudutab kajastuste objektiivsust, siis Erkki Bahovski arvates ei ole meedia kallutatud: „Kajastatud on mõlema poole seisukohti. Eestis on ka venekeelne meedia, kus teise poole arvamus on väga hästi esindatud.“
Marina Kaljurand nõustus, et uudiseid Ukrainast ei ole meedias liiga palju: „Meie jaoks on uus olukord, et naaberriik ründab teist riiki ilma ettekäändeta ja sellega on tekitatud oht Euroopa julgeolekule ja see puudutab meid vahetult.“
Ta lisas, et meedia on kajastanud mõlema poole seisukohti ja olnud kriitiline ka Ukraina suhtes. Samas arvas ta, et meedia peaks olema vastutustundlikum ja mitte külvama paanikat, sest see tekitab usaldamatust inimeste suhtes, kes tegelevad Eesti julgeoleku küsimustega ning teevad oma tööd hästi: „On tähtis mitte lüüa kiilu ühiskonda. Võiks olla tasakaalustatum ja kajastada rohkem ka seda, mis on positiivne ning toota vähem uudiseid, mis klikkide kogumise eesmärgil ühiskonda hirmutavad nagu näiteks Žirinovski (Venemaa poliitik Vladimir Žirinovski on tuntud oma ähvardavate väljaütlemistega naaberriikide aadressil - toim) väljaütlemised.“
Lauri Mälksoo: „Ütlen meedia kaitseks vastu, et mulle kui analüütikule annavad Žirinovski väljaütlemised informatsiooni, et ta on osa Venemaa poliitilisest kultuurist ja aitavad aduda, et sellise jutuga on tõepoolest võimalik saavutada ühiskonnas toetust. Žirinovski kajastab Venemaal osa elanikkonna arvamust. Kas meedia on kajastanud Ukraina sündmusi liiga vähe või palju on tegelikult pseudoküsimus. Põhiküsimus on hoopis see, kuidas hakkame suhtuma uutesse faktidesse, mida Venemaa ja separatistid loovad.“
Erkki Bahovski: „Me ei saa välismaa meediaspekulatsioonidele kätt ette panna; eriti nendele, mis leiavad aset sotsiaalmeedias. Seda enam, et sotsiaalmeediast saadakse mõnikord infot kiiremini kui muudest allikatest. Isegi kui piirata näiteks ajalehtede sisu, ei saa sotsiaalmeedia suhtes midagi ette võtta.“
Moderaator Henrik Mägi: „Venemaale kehtestati oluliselt rohkem sanktsioone pärast Malaisia lennuki allatulistamist, vaatamata sellele, et sõjategevus sellega ei laienenud. Miks on “juhuslike” sündmuste roll rahvusvahelistes kriisides niivõrd suur ja kas ta peaks olema väiksem?“
Lauri Mälksoo vastas, et praktiline diplomaatia ei ole teoreetiline valdkond, kus on aega targutada ja teoretiseerida: „Lennuki allatulistamisele järgnenud sanktsioonide eskaleerumine tõestab, et reageerime asjadele, mis meid puudutavad.“
Marina Kaljurand: „Malaisia lennuki juhtum oli emotsionaalne. Venemaa ei lasknud sõltumatuid eksperte sündmuskohale, hakkasid ilmuma uudised hukkunute asjade varastamise ja nende halva kohtlemise kohta. Venemaa tegi kõik, mis võimalik, et Läänt välja vihastada. Kui lennuk alla tulistati, siis inimesed Euroopa südames tundsid esimest korda, et konflikt mõjutab ka neid.“
Henrik Mägi: „Venemaa on läbirääkimistel eelistanud formaate, kus USA ei ole esindatud. Üheks neist on Normandia formaat, kuhu kuuluvad Saksamaa, Prantsusmaa, Ukraina ja Venemaa. Vene meedias on aga esinenud seisukohavõtte, et sõlmitud vaherahu ei saa tõsiselt võtta, kuna USA ei osalenud läbirääkimistel ega ole leppele alla kirjutanud. Millest tuleneb teie hinnangul taoline arusaam ning millised tagajärjed võivad sellel olla?“
Marko Mihkelson sõnas, et kõik viimase aasta jooksul toimunud sündmused viitavad sellele, et praegune vaherahu on vaid Venemaa taktikaline käik ega ole mõeldud olukorra lõpliku staatuse fikseerimiseks. Osaliselt on selle eesmärk püüda tülli ajada Euroopat ja Ameerikat ning Venemaa on jätkanud oma eesmärgi poole liikumist vaatamata kehtestatud sanktsioonidele.
Marko Mihkelson: „Venemaa eesmärk on Ukraina jaoks tee sulgemine euroopaliku iseseisva riigi poole. Praeguse seisuga on Venemaa enesekindel ja usub, et tema edasisele tegevusele piiranguid ei seata.“
Marina Kaljurand ei nõustunud viimase väitega: „Venemaa ei ole kindel, et tema tegevusele piiranguid ei seata. Euroopa Liit reageeris Minski lepete mittetäitmisele sanktsioonide karmistamisega ja karmistab veelgi, kui Venemaa ei hakka Minski leppeid täitma. Igal üleastumisel on hind.“
Küsimusele, kas vaatamata vaherahule peaks Lääs toetama Ukrainat relvastusega, vastas Marko Mihkelson, et konflikti lahendamiseks on vaja diplomaatiat, mida toetaks relvastus, sest ainult sellisel juhul ollakse läbirääkimiste laua taga tugevam pool.
Marina Kaljurand ütles, et relvastuse andmine on väga keeruline küsimus. Muu hulgas tuleb arvestada ka sellega, mida relvastuse andmine endaga kaasa toob – kas Ukrainas on eksperte, kes oskavad seda kasutada, tehnika võib langeda separatistide kätte ja Venemaa vastata samuti uute relvade toomisega Ukrainasse. Lõppude lõpuks peame lähtuma sellest, mida Ukraina küsib. Relvastuse andmine ei ole täna Eestis aktuaalne küsimus seetõttu, et meil ei ole relvastust, mida Ukraina küsib: „ Välisministeeriumi ametnikuna sooviksin ma samuti näha Euroopa Liidu otsustavamat käitumist Venemaa suhtes, kaasa arvatud täiendavaid sanktsioone. Selles kokku leppimine ei ole lihtne, sest Euroopa Liidu riikidel on erinevad suhted Venemaaga ja erinevad huvid. Eestile on tähtis, et Euroopa Liit oleks ühtne. See on parim sanktsioon Venemaa vastu.
Marko Mihkelson: „Raskused tulevad suvel, kui lõpevad seniste sanktsioonide tähtajad. Venemaa üritab mängida Euroopa ühtsuse nõrgematale lülidele, milleks on Ungari ja Kreeka. Ei ole mõtet uskuda, et kui me üritame hoida madalat profiili, rahustab see Venemaa maha. Venemaa on Ukrainasse viinud oma väed ja nende peatamiseks on vaja ka vastavaid vahendeid, mitte ainult diplomaatiat. Oleme reaalse abiga juba mingil määral hiljaks jäänud.“
Lauri Mälksoo: „Lääne-Euroopat hirmutab Venemaa armee võitmatuse müüt. Võimalik on, et Venemaa provotseeribki Lääne jõulisemat sekkumist, mis võimaldaks tal välja kuulutada n-ö püha sõja.“
Erkki Bahovski: „Vene armee võitmatuse müüt baseerub teisel maailmasõjal. Kui vaadata teisi 20. sajandi sõdu, siis Vene-Jaapani sõja kaotas Venemaa, sisuliselt jäi Venemaa kaotajaks ka esimeses maailmasõjas, samuti Afganistani sõjas ja esimeses Tšetšeenia sõjas. Vene armee võitmatus on hästi kultiveeritud müüt.“
Marina Kaljurand: „Samas ei tasu unustada, et nende armees on tehtud suuri muudatusi ja see on läbinud moderniseerimise. Sõjapidamine on kallis ja Venemaa majandus on languses, nende endi prognoosi järgi kolm protsenti SKT-st. Majanduslikult on kahe sõja pidamine väga kulukas. Venemaa ei soovi seda, aga seda ei saa ka täielikult välistada.“
Publiku esitatud küsimusele, kui palju on ebakõlasid Donetski ja Luganski rahvavabariigi seisukohtades, mis peaksid moodustama ühtse koosluse nimega Novorossija ja Donbassi oleks võimalik Ukraina territooriumist isoleerida, vastas Lauri Mälksoo, et termin „Novorossija“ ei käi ainult praegu separatistide käes olevate alade kohta, vaid võimaldab neil esitada nõudmisi ka teistele territooriumitele: „Kui rääkida Donbassi isoleerimisest, siis sellega paralleelselt kerkib küsimus, kes peab Donbassi administreerimise kinni maksma. Putin tõlgendab Minski lepet nii, et Kiiev peaks nende eest maksma.“
Marko Mihkelson täiendas: „Novorossija koosneb kaheksast oblastist. Praeguseks on kõige kriitilisem seis Harkovi oblastiga. Kindlasti ei jää piir sinna, kus see praegu on. Ukrainal ei ole jõudu Venemaale vastu hakkamiseks, kuigi nad on oma territooriumi kaitsmisega tulnud toime paremini kui alguses eeldati.“
Foorum lõppes aruteluga, milliseks kujuneb Venemaa koostöö NATO ja Euroopa Liiduga pärast Ukraina kriisi lõppu ja kas temast võiks saada transatlantilise ruumi liige. Eksperdid olid üksmeelselt skeptilised, et Venemaa võiks kunagi saada nn Euroopa ühiskodu osaks, sest see eeldaks suveräänsusest loobumist, mis on Venemaale vastuvõetamatu.
