Erna Laaneti 100 aastat
Tema vanematel Marie ja Oskar Bornil oli linnaserval väike maja. Isa oli käsitööline, meister keraamikatööstuses, ema kauples turul. Lastel algas varakult töökas elu. Ernal tuli koduseid töid teha, endast väiksemaid kantseldada ja jubaseitsmeaastaselt suvel karjaseametit pidada.
Algkooli lõpetas terane tüdruk heade hinnetega, kuid sellega tema haridustee ka piirdus, tuli tööle asuda. 1930. aastate keskpaiku tuli ErnaPärnust Tallinna, kus tema nobedad sõrmed kulusid abiks ära vanema õe ja õemehe trikotaažitöökojas. Ernast sai osav õmbleja. Tallinnas tutvus ta ka oma tulevase abikaasaga.
Elu mitmes kohas
6. novembril 1937 abielluski Erna Albert Landbergiga.1938 eestistasid nad perekonnanime Laanetiks. Abielu kestis kuni Alberti surmani 1983. aastal, kokku 46 pikka ja üksmeelset aastat. Albert oli kooliõpetaja, õpetas vene ja saksa keelt, vahel tuli tal lisaks ka koolijuhataja olla.
Erna oli peamiselt kodune, tegeles majapidamisega ja hoolitses aiamaa eest. Lapsi neil polnud, kuid pärast sõda kasvatasid-koolitasid nad Erna õepoega (kes oli ühtlasi Alberti venna Edmundi poeg, vennad Laanetid olid abiellunud õdede Bornidega). Edmund oli Siberis vangilaagris ning tema naine ja poeg tagaotsitavad.
Poisi varjamine oli keeruline, osalt oli see ka põhjuseks, miksAlbert tihti töökohti vahetas, töötades mitmes Läänemaa koolis. Alles 1958. aastal jäi Laanetite pere pikemalt paika Ääsmäele. Nüüd käis ka Erna mõned aastad Tallinnas tööl. Ääsmäe koolist läks Albert 1969. aastal pensionile ning hakati otsima elukohta vanaduspõlve jaoks.
1971. aastal ostsid Laanetid Kanavere külas Kaela talukoha elumaja. Elamine seati korda,koos askeldati majapidamises. Elati vaikselt. Uues kohas võttis suhtlusringi tekkimine aega. Nii möödus kaksteist aastat, kuni Erna jäi üksi.
Sugulased muretsesid, kuidas ta küll hakkama saab. Kuid Erna tublidus oli imetlusväärne. Alles õnnetu luumurd viis 93-aastase naise 2005. aastal vanurite kodusse. Kuni selle ajani tuli väike, käbe ja kiire Erna toime nii majapidamise kui kõigi aiamaatöödega peale kevadise suurkaevamise.
Ta tegi endale kolm korda päevas puupliidil sooja toitu ja oli kursis kõigi päevauudistega ning mõne seriaaligagi. Päris põhimõtt eliselt kasutas ta nii vähe abi kui võimalik, jõdeelu ta ei tunnistanud. "Tuleb ennast liigutada," ütles ta tihti.
Huvi maailma vastu
Erna usub, et pika elu saladus peitubki töökuses ja tervislikes eluviisides. Ka praegu on Ernaloobunud nii mõnestki maiustusest, sest see pole ju tervisele hea. Nägemise ja kuulmise kahanemine seab küll piire senisele elavale huvile maailma asjade vastu, kuid toimekas jaterane on juubilar tänase päevani.
Ilma Orus loodud koduse, kena ja lahke õhkkonnata ning hea hoolitsuseta ei oleks juubilar Ernal nii palju elutahet, see on päris kindel. Mõnes teises hooldekodus oleks võinud toimuda vaikne hääbumine, Oru on aga olnud väga toetav.
Tänud Kose vallavalitsusele, kes niisugust vanurisõbralikku kodu peab.
