Esnas elav perekond toodab mahetoodanguna kitsejuustu
Algus
Esialgu oli neil viis kitse, aga nagu Aita ütleb, pole suurt vahet, kas omada viit või viitkümmet kitse - lüpsmisele ja talitamisele kuluv aeg on peaaegu sama. Kogemus, mis viie kitse pidamisest saadi, andis aga inspiratsiooni edasiseks. Samuti külastused teistesse suurematesse kitsekasvatuse ja juustutootmisega tegelevatesse taludesse nii Eestis kui ka väljaspool. Selles vallas leiab mujalt Euroopast palju häid eeskujusid.
Kui plaanid võtsid rohkem jumet, müüdi viis kitse maha, et keskenduda tõsisemalt „päris" asjale. Nii juhtuski, et kui me umbes aasta tagasi Jaaniga kitsekasvatusest rääkisime, siis jäi ta üsna tagasihoidlikuks ja soovitas kevade poole uuesti ühendust võtta, kui rahataotluste osas on ka asi selgem. Aasta on möödunud ruttu. Selle aasta kevadel poegisid 28 noort rootsi maatõugu kitse esimest korda ning alustati juustu valmistamist suuremas mahus. Eesmärgiks kõik järele proovida, katsetada ja kohaneda, luua süsteemid ja rütmid. Uue hooaja alguses on toodang juba suurem ja siis tahavad nad paremini ettevalmistatud olla. „Aprillis peaks sündima uued talled, millele eelneb kinnisperiood," selgitab Aita. Edaspidi aga soovivad tootma jääda aastaringselt.
Teineteisele toetudes
Selgus, et meierei ja kitsekasvatuse loomiseks on nüüdseks ühiselt tegutsetud kolm aastat, millest aasta kulus planeerimisele, teine ehitusele ja kolmas tootmise sissetöötamisele. Praeguseks on jõutud pöördepunkti - nii-öelda vaheetapini, kus olemas on kõik load, mis lubavad toodet turustada. Kuigi asjad on võtnud esialgu plaanitust pisut rohkem aega, on nende endi hinnangul läinud üsna hästi.
Ettevõtlusega alustamine ei olnud nende jaoks keeruline - mõlemal olid eelmised töökohad n-ö selja taha jäetud - seega oli olemas aeg uue projekti algatamiseks ja ka tahtmine. Mis puutub Kareda valla toetusesse ettevõtjatele, siis Aita kiidab asjaajamise kiirust: „Siin oli kõik väga operatiivne." Jaan lisab, et palju sõltub sellest ka, et millist toetust ettevõtjad vallalt loodavad: "See ongi toetus, kui infopäringule vastatakse kiiresti, kui dokumendid ja taotlused ei jää venima."
Räägime veel sellest, et edaspidi on veelgi plaanis karja suurendada - „ikka laut täis", ütlevad nad peaaegu ühest suust. Kõik on läbi mõeldud, juba praegu on ehitatud ja planeeritud arvestusega arenguks. Jaan nendib, et plaane on palju, aga esialgu kõiki kõva häälega välja ei hõikaks.
Seda, et tegevus on ainulaadne, on märgatud pealinnaski. „Oleme oma juustu pakkunud ka restoranidele ja sealt on huvi näidatud, et nad tahaks edaspidi seda kasutada," ütleb Aita ja lisab, et paraku muudavad suuremad restoranid menüüd kaks korda aastas - kevadel ja sügisel. Kliente on siiski ka restoranide hulgas ning saavutuste hulka võib kindlasti lugeda sellegi, et Kalamatsi meiereis valminud juustu on võimalik osta ka pealinna ökopoodidest ja suurematest kauplustest: „Rimil on selline osakond nagu „Talu toidab", seal müüakse meie juustu ja ka Kaubamajas," räägib Aita, kui küsin ostmisvõimaluste kohta. Järvamaal on kaasa ostmise koht Põhjaka mõis - meiereist kohapealt saab ettehelistamisel. Keda nüüd asi huvitama hakkas, siis veebikodu koos kontaktidega asub aadressil www.kalamatsi.ee.
Päris suurtesse kaubanduskettidesse pürgimisest Aita ning Jaan praegu ei mõtle - nad näevad oma toodangut pigem siiski nišikaubana.
Läbimõeldud tegutsemine
Neile, kel mõtted oma ettevõttest peas liiguvad, soovitavad nad idee detailselt läbi töötada - see muudab kogu protsessi sujuvamaks. Seda, et nende idee on hästi läbi mõeldud, näitab seegi, et noortaluniku toetusele laekus ligi 200 avaldust ning nende äriplaan paigutus teisele kohale. Ka pangas suhtuti nende ideesse hästi ning usaldati äriplaani, mistõttu polnud ka laenu keeruline saada.
Jaan ja Aita tunnevad heameelt, et ettevõtmine on külast natuke eemale toodud.
Maja juurde on jäänud veel sikud, kes ka varsti teistele järgnevad. Need on ka ühed vähestest, kel on nimed, Jäätee ja Black Sabbat, - muidu käib arvepidamine ikka numbrite järgi. Sõbralikult meenutavad Aita ja Jaan kohusetundlikke poisse, kes suvel abis kitsi karjatamas käisid, külaelanikke, kes neile toeks on olnud, ning lähedasi, kes nende tegemisele kaasa elanud.
Kitsed, kellest me oleme pidevalt juttu teinud, on väga uudishimulikud ja sõbralikud ning tulevad ise lähedale, lasevad end silitada ja sarvemuksude vahelt sügadagi. Ära sõites meenutan üht musta kitsetalle, kellel oli vahva punkari tukk mügarike vahel püsti.
